Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 6

Seda olid nad oodanud juba mõne nädala jagu – vana reeder ise, kipper, tüürimees ja mornivõitu habetunud pootsman, aluse munsterrolli vormistatud laevaperest rääkimata. Pikisilmi olid sedasama igatsenud ka Revali sadamas sildunud kaugete maade soola- ja siidilaevad.

Lõpuks oli see kohal – õige tuul. Üsna sahke tuul. Puhus päris värskelt sealt Vana-Kalasadama kandist kalarandade ja köietöökodade poolt ega jätnud neile mere- ja adrulõhnastele purjelaevameestele enam hetkegi aega omi mõtteid heietada, kallitele kodustele mõelda või lihtsalt iidse hansa- ja kilulinna Revali meeleolukat sadamaelu arvukate halukaljaste, rannasõidualuste, mündrike ja avamerepaatide vahelt jälgida. Laev tuli kibekähku mereklaariks teha, laevapaberid sadamakontoris korda ajada, sadama puntkambri ehk tolliameti pitser korralikult liivaga kuivatada. Hüvasti, auf Wiedersehen, tõrva, kala, kanepi ja kasehalgude lõhn! Võimalikult kiiresti aluse kanepised otsad pollarite raudsest haardest lahti ning otsemaid sadamasuust ja muulide vahelt välja – merele. Eestimerele ehk Rootsimerele ehk Suurele merele ehk Idamerele või Balti merele ehk siis lausa ainuomasele ja kodusele Läänemerele, millele meresõitjad on aegade jooksul nii mõnegi nendest toponüümidest omistanud. Otsekohe merele – tuulte valda, tormide tõugata! Ainsaks hapraks sidemeks maaga vaid turvaliselt plinkiv vana majakasilm samas kõrge paekalda rinnatisel. Rääkimata lugematutest kivikummelitest neemikuninadel, värvilistest ohutündritest ja reimalitest vahupäiste lainete meelevallas ...

NAVIGARE NECESSE EST!