Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 17

Läänemere lõunapoolsemad piirkonnad ja Põhjamere rannik kaeti statsionaarse tuletornivõrgustikuga (esiotsa suhteliselt algelisega) juba üsna varakult. Mõjuvõimsa Hansa Liidu kaupmeeste meresõiduturvalisus nõudis seda, sest „XIII sajandist alates hakkas Tallinna majanduslik tähtsus Põhja-Läänemere kaubanduses tõusma sedamööda, kuidas senise „liidri“ Visby oma langes.“^[28.] Lisaks teatakse veel, et „Valdemar II Sejr tõi antiikse traditsiooni Läänemerre, andes 1225. aastal loa meremärgi ülesseadmiseks Malmö lähedal Falsterbo ohtlike karide juures. Eesti „rannapappide“ ülesandeks oli […] vanasti aga ranniku üldine valve ja tuletähtede ehk -hiilede süütamine – omade suunamiseks, võõraste eest hoiatamiseks.“^[29.] Falsterbo on esimene seni teada­olev avameretuletorn Läänemere ääres. Meie põhjanaabrite kõige vanem tuletorn püstitati Soome lahes paiknevale Utö saarele 1753. aastal.

Soome vanim tulemärk on 1753. aastal valminud 23,8-meetrine Utö tuletorn. Turu maahärra Samuel Ehrenmalmi ja Rootsi hüdrograafi Jonas Hahni koostatud Utö joonis 1750. aastatest.

Keisrivõimuaegsete tuletornide olmet iseloomustab väikeste majakasaarte elanike argipäevase elu-olu erinevus kroonumeestega võrreldes. Saarerahva käsutuses olid voodid ja voodiriided. Taredes kasutati ka patju, aga puudusid madratsid. Tuletorniteenistujaid peeti tollal pisut kõrgema kategooria kontingendiks, sest ainult majakameestel oli au vastutusrikka kroonuameti väsimus välja puhata madratsitega varustatud koikudes.^[30.] Tollastel tuletornisaartel oli veel mitmeid muidki eripärasusi. Seiskari tuletorniteenistujatelt pärineb neile ainuomane vana traditsiooniline jõuluroakomme. Muude hõrgutiste kõrval pakuti ainult sellel üksikul majakasaarel jõululaupäeviti kindlasti ka erilist Seiskari majakapirukat. Tuletornirahva jõululaupäevase hommikueine maiuspala oli tegelikult hapumaitselises leivajuuretises küpsetatud poolik seapea.^[31.] Niisiis, majakameeste üks inimlik omapära, mida väga rangelt aastasadade vältel tuletornisaarel alal suudeti hoida, inimeste eraldatusest hoolimata.

Norra merendusloo uurija Danckert Monrad-Krohn ütleb: „Trøndelagi maakonna Sula kalurikülas paikneb kalmistu otse tuletorni all. Mitmele hauakivile on sümbolina sisse raiutud tuletorni kujutis kui lunastuse, pimeduses kumava valguskiire ja kodutee sümbol. Vatikani muuseumides Roomas leidub seesama sümbol kahe tuhande aasta vanustel sarkofaagidel. Tuletornid on läbi aegade olnud tugeva sümbolväärtuse, dramaatilise ja müstilise aura, ning muidugi ka romantika kandjad. See ongi vahest põhjuseks, miks tuletornide saatus näib puudutavat enamikku inimestest.“^[32.]