Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 18

Kahe aastakümne vältel, ajavahemikus 1920–1940, ilmus Tallinnas kaugsõidukapteni haridusega eesti merendustegelase August Gustavsoni (1894–1941) toimetamisel meriasjandusline ajakiri Laevandus, mis on aegade jooksul kandnud nimetusi Laevandus ja Kalaasjandus ning Laevandus ja Kalandus. Tänuväärne merendusajakiri teavitas lugejat merega seonduvast laiast temaatikast igati professionaalsel tasemel.

Aastate taha aitab pilku heita ka Riigiarhiivi dokument, mis pajatab muu hulgas järgmist: „1918 a. Eesti Vabariigi loomisel ei olnud selget ülevaadet tuletornide seisukorrast, sest neid rikkusid venelased sakslaste eest taganemisel. 1918 a. suvel sakslased Eestis olles seadsid küll möned tuletornide aparaadid korda ja tuletorne hakati valgustama, kuid sama aasta sügisel Eestist lahkumisel rikkusid nad jälle mida aga jöudsid ja viisivad kaasa mida suutsid.

1919 a. jooksul korraldati mis suudeti ja pandi suve jooksul 206 toodrit välja laeva­söiduteede tähistamiseks.

1. jaanuariks 1920 a. oli Eestis tuletornide alal seisukord järgmine: meil oli –

tuletorne	elektri valgustusega	1
“	petroleumi tahilampide valgustusega	12
“	“ höögsuka “	11
“	atsetüleengaasi valgustusega	29
tulelaevu	“ “	4
tulepoisi	“ “	6
	———————————————
	Kokku valgustavaid üksusi	63“[33.]

Mehed, kes teadsid tsaariaegsete tuletornide igat vähimatki saladust. 1923. aasta fotol vasakult Tallinna sihi alumise tuletorni teenija Aleksei Wahrušow, Virtsu tuletorni ülevaataja Gavriil Grigorjev, Tallinna tuletornide endine ülevaataja Konstantin Matukaitis ja Tallinna sihi alumise tuletorni teenija Karl Renning.

Möödunud sajandi kahekümnendate aastate algupooleks oli vastne mereadministratsioon jõudnud ellu viia juba mitmeid uuendusi. Kogu organisatsioon hõlmas merenduses sedavõrd laia tegevusala, et mõne esimese aasta jooksul lihtsalt ei suudetud kõiki valdkondi uutmisprotsessi täielikult haarata. 1920. aasta kevadel seati samuti nagu ka eelmisel aastal kõik meremärgid ja tulepoid aegsasti valmis, kuid kütteaine puudusel polnud neid võimalik merele oma kohale viia. „Puud on toored ning põlevkivi, mis Tallinna tuuakse, on halva kvaliteediga ning ei põle, kui puid hulka ei panda. Kui maiks kütteainet (head põlevkivi või kivisüsi) ei saa, jäävad saarte tuletornid nälga.“^[34.]

Huvitaval kombel on seadusandlikke akte ja määrusi üllitanud ametlik väljaanne Riigi Teataja 1924. aastal avaldanud Meriasjanduse Peavalitsuse koosseisuliste töötajate täpse nimekirja koos palgamääradega:

„Ametinimetus.	Arv.	Palk kuus.
Tuletorn. osakonna juhataja	1	18.000.-
Tuletorn. ülewaataja	20	5.5.00.-
Motorist tuletornis	15	4.800.-
Tuletorn. wanem teenija	18	4.600.-
Tuletorni teenija	57	4.500.-“[35.]

Teatisest järeldub, et paarikümnes tegutsenud Eestimaa tuletornis oli noil aegadel ametis ühtekokku 90 majakameest. Loetelus pole aga kahjuks vähimatki vihjet peavalitsusele allunud ujuvmajakate (tulelaevade) personali kohta.

Aastatega suurenes hooldatavate objektide koguarv ja lisandus tööülesandeid. Ent laskem kõnelda Veeteede Valitsuse fondi arhivaalidel: „1. jaanuaril 1934. a. oli tuletornide nimekirja järgi valgustatavaid üksusi järgmiselt.

		Mererannal	Sisevetel	Kokku
tuletorne	elektri valgustusega	8	–	8
“	petroleumi tahilambi valgustus	8	8	16
“	“höögsuka valgustus	9	–	9
“	atsetileengaasi valgustus	78	13	91
tulelaevu	“	3	–	3
tulepoisi	“	12	7	19
	Kokku valgustavaid üksusi	118	28	146“[36.]

Tuletornide ja Meremärkide Valitsuse esimene juhataja kapten William Dampf osutas meie mereadministratsiooni algusaastatel tähelepanu sellele, et navigatsioonihooajaks korda seatud meremärke oli hüdrograafiaaluste kaasabil võimalik laevateedele paigutada ainult Tallinna lahe akvatooriumis. „Kaugemad sõidud on wõimata, sest laewal on juba täis koorem märkisi peal, nõnda et puude jaoks ruumi ei jatku. ^[37.]

Nüüdseks juba manalamees fregatikapten P. Klug on omal ajal mõtisklenud meremärkidest kui päästvatest tuledest. „Meresõitja jaoks on ja jäävad need (tornid) igapäevases töös merel aga asendamatuteks. Ja kuna tuletorn kujutab endast kindlate meremärkide peamist esindajat, siis ei saa meresõitja sellest ka loobuda.“^[38.] Nii vähemasti eeldab ühe ajaloolise mereriigi igati arvestatav merendusväljaanne.

Omaaegne purjelaevamees Johannes Rommann on oma meremehepäevikus kokkuvõtlikult sõnastanud tuletorni kui sümboli tähenduse. Katkend enam kui sajandivanusest päevaraamatust:

Vanast hansa- ja sadamalinnast Pärnust pärit elupõline kogenud purjelaevamees Villem Valt (1844–1903) seilas nii karmidel maailmameredel kui ka kodustel Läänemere vetel ajal, mil laevad olid puust ja mehed rauast.

Merel mässab tuulemaru

Nouab ohwrid tuhandid

Maromassul pole aru

Lohub laeneid laksuwaid

Awab haua sügawa

saadab hukka rändaja […]

Aga hirmsal maru ajal

Kuna wahutawad weed

Tule torn on õigel rajal

Näitab rändajalle teed

Kõrgest saadab walgust ta

Näitab, kus on kindel maa.

Kuis on elu meri õel

Ilma tule tornita

Õnn sell wennal, õnn sell õel,

Kes wõib hüida rõemuga

Tule torn mul laewa raal

Annab walgust igal aal!^[39.]

Pirrus de Noha, 1414. Mappa Mundi. Kaardi originaal asub Vatikanis (Biblioteca Apostolica Vatikana).