Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 16
Ohutuledest tsaari veeteedel
ОглавлениеTsaari-Venemaa Admiraliteedi Kolleegiumi otsuse põhjal said 1737. aastast alates keisririigile alluvates Läänemere akvatooriumi tuletornides ülevaatajatena riiki teenida ainult ohvitserid. Samast aastast pärineb veel teinegi kolleegiumi resolutsioon, mida vastuvaidlematult ja punktipealt täideti Venemaa hüdrograafiasüsteemi viimases kui ühes tuletornis kuni sotsialistliku liitriigi lagunemiseni. Nimelt kohustati kõiki ülevaatajaid tuletornides igapäevase praktilise tuletorniteenistuse kontrollimise eesmärgil sisse seadma nn erižurnaalid. Tuletorniülevaatajailt nõuti tuule suuna muutuste väga täpset fikseerimist. Samuti tuli päevikutesse detailselt üles tähendada kõik tuletornist mööduvad alused ja muud laevaliiklusega seonduvad üksikasjad.[23.]
1801. aastal täiendati järjekordse administratiivse sammuna Läänemere piirkonnas tuletorniülevaatajate teenistuskohustusi. Majakateenistujaid kohustati käituma eeskujulikult, ühtlasi usaldati nende hoolde tuletornide läheduses meres paiknevate toodrite järelevalve ning meremärkide hooldus. Täiendava asjatalitusena käsundati kõigis keisririigi tuletornides sisse viia igapäevane register, kaust ilmastikuolude ja tuule tugevuse hoolikaks kirjalikuks jäädvustamiseks. Eespool öeldu tulenes otseselt Admiraliteedi Kolleegiumi eriotsusest Tsaari-Venemaa Mereväe Teaduslikule Komiteele. Dokumendiga püüti heastada toonase kaptenleitnandi (pärastise kindralleitnandi) Leonti Spafarjevi osutatud puudused navigatsiooniteenistuses.[24.]
Lausa 19. sajandini välja kehtis nõue, et tuletornivalgusteid pidi tingimata läitma ja kustutama kohalik koosseisuline tuletornipersonal. See lisatingimus lõi vajaduse eriliste, hästi planeeritud tuletorniasunduste – linnakute – järele. Sageli asusid need aga väga üksildastes paikades ja saartel, kus majakateenistujate elamistingimused olid üsna rasked ja komplitseeritud. Rootslased ja venelased tegid vanasti ära suure töö loogiliselt kavandatud tuletornilinnakute planeerimisel ja praktilisel väljaehitamisel. Rootslase L. Fr. Lindbergi teeneks tuleb lugeda 1882. aastal valminud tüüpjooniseid õli- ja gaasiküttega tuletornide tarvis.[25.]
Hüdrograafia Departemangu arhivaalidest järeldub, et riigi meresõidumärgistuse uuenduskurssi püüti alustada kõige algelisemate tähiste ajakohastamisest. Esmalt kehtestati toodritele kohustuslikud kujunduselemendid. Toodri (reimari) tippu võis olla kinnitatud kas korv või luuataoline ülaosa, rist, kera ja varem ka lipptähis. Seega on ujuvmärkide topimärgid väga rangelt kindlaks määratud. Nende värvus ja erikuju osutavad omakorda eriti täpselt ohusuunda või tähistavad kindlaid piirkondi. Soodsa hinna ja algelise ehituse tõttu on toodrid leidnud laialdase kasutuse meremärgistuses. 1827. aasta juunis jõudis kardinaalmärgistuse uuendussoovitus Balti laevastiku ülemjuhataja D. Senjavini valdusse. Admirali töökabinetist aga edasi juba kindralhüdrograaf Sarõtševi kätte. Selle tulemusena anti korraldus tähistada leetseljakud ja karid põhjasuunaliselt vastavate märkluudadega, mille avaus on suunatud ülespoole (st norditoodritega). Ohtlike takistuste lõunapoolsed küljed märgistati aga luuataoliste tähistega, millel lehterserv alaspäi avali (st süüditoodritega). Seesugune hüdrograafiline uuendustegevus pälvis Kroonlinna laevastikuohvitseride üldkogu tulise heakskiidu.[26.]
Tuletorniloo seisukohalt on 1827. aasta märkimisväärne veel sellegi poolest, et Tsaari-Venemaa Mereministeeriumi üldise reorganiseerimise käigus moodustati seni tegutsenud Hüdrograafiadepartemangu asemele Hüdrograafia Peavalitsus. Samast aastast alates alustas ilmumist rootsi- ja soomekeelne naviteabetrükis Teadaanded Meremeestele.[27.]
Tsaari-Venemaa toonase majakateenistuse koosseis ja palgad kehtestati 27. mail 1807. aastal. Just selline nägi välja ametlik dokument nüüdse Eesti randade ja saarte tuletornide kohta.
Tsaar Aleksander I käskkiri 1807. aasta 27. maist Soome lahe tuletornide mehitamise ja varustuse eraldamise kohta. See on esimene ametlik dokument, milles on nimetatud ka Eesti tuletorne.