Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 15

18. sajandi lõpul alustati esialgu Inglismaal, seejärel ka Põhjamaades avatud söetornide viimist varikatuse alla ja tuleaseme ehitamist hoonete siseruumidesse. Need olid kaetud tulega söetornid.

Tuletornioptika arengus märkis olulist edasiminekut 18. sajandi teisel poolel rootslase Jonas Nordbergi konstrueeritud paraboolpeeglitega edasi-tagasi liikuv tuletornilatern. Esimene seda tüüpi uus optikaseade paigaldati 1768. aastal Korsö tuletorni. Kolmeteistkümne aasta möödudes sai Nordbergi leiutatud järjekordse tuletorniaparaadi – tuletorni pöörleva optikaseadme – esmavaldajaks Carlsteni tuletorn. Pärast vastse pöörleva peegelkonstruktsiooni seadistamist Cordouani tuletorni Prantsusmaal 1783. aastal, saavutas nimetatud optikaseade juba üleüldise tunnustuse Euroopa tuletorniteenistuses. Sellega otsingud aga ei piirdunud. Järgmiseks sammuks omaaegse tuletornitehnika arengus said šveitslase Aimé Argand’i (1755–1803) uuendused valgustite alal 1784. aastal. Majakameeste kasutusse jõudsid püsiva õlirõhuga tuletornilambid. Argand’i leiutatud modernne õlilamp põles omaaegsetest valgusallikatest tunduvalt heledama leegiga. Varasema lamedakujulise lambitahi asemel kasutati selles õõnsat – hea õhutõmbega tahi tõttu ei andnud parafiinõli ühtlane põletusprotsess kõrvalproduktina vähimatki tahma. Ühe meremärgi valgustuskompleks koosnes paari-kolmekümnest seesugusest moderniseeritud õlilambist, mille korrastamiseks hoiti tuletorni teenijaskonnas alaliselt palgal üht plekkseppa.

Juba 17. sajandil ilmusid Prantsusmaale Sangraine’i sfäärilised peegeldid, mida esialgu rakendati Pariisi tänavate valgustamisel. Alles pärastpoole jõudsid need uudsed optikaseadmed majakalaternatesse. Samal ajal oli prantsuse insener Teuler alustanud teadusuuringuid kerapinnaliste peegeldite ja valgustite võimalikuks asendamiseks lamedate lambitahtidega.^[15.] Prantslane Teuler oli ühtlasi ka pöörleva tuletorniaparaadi leiutaja.

Šveitslase Argand’i uudse idee jätkajana konstrueeris prantslane Carcel (1750–1812) aga juba uut tüüpi tahiga õlilambid.

1818. aasta tähistab massiivsete meremärkide valgusallikate arengus järjekordset edasiminekut – Trieste Salvatore tuletornis hakati kütusena kasutama kivisöegaasi. Edaspidi läks käiku ka õlist, mineraalidest ja muust utmise teel saadud gaas. 1810. aasta märgistab Tsaari-Venemaa tuletornides täielikku üleminekut seniselt puu- ja söeküttelt juba ajakohasemale õliküttele. Ajavahemikus 1805–1809 valmis Läänemerel keisririigi mereministeeriumi alluvuses kaheksa silmapaistvat kivituletorni, kõigisse neisse paigaldati metall-laternad ja majakate valgusallikana kasutati õliküttel töötavaid lambipõleteid. Võrdlusena – isegi maailma ühes juhtivamas mereriigis Inglismaal toimus kardinaalne üleminek modernsemale õlivalgustusele alles 1822. aastal.

Oluline isik maailma tuletorniloos on kahtlemata prantsuse füüsik, tuletornide komisjoni sekretär Pariisis Augustin Jean Fresnel (1788–1827). Põhjaliku pöörde navigatsioonimärkide valgustussüsteemi tõid tema loodud dioptrilised klaasläätsed. Nimelt avaldas Fresnel 1822. aastal idee prismaatilistest klaasläätsedest ja valmistas seadme, mis koondas valguskiire valitud suunda. Sellele tehnouuendusele omistati 1844. aasta Pariisi maailmanäitusel kõige kõrgem auhind. Hiiglaslikku mesitaru meenutavad Fresneli läätsed leidsid peatselt rakendust kõigis Prantsusmaa tuletornides. Insener Alan Stevenson paigaldas neid hiljem ka mitmesse Šoti majakasse, kuid Ameerika Ühendriikide tuletornide valitsus ei võtnud leiutist omaks kuni 1850. aastani.^[16.] Venemaal alustati Peterburi klaasitehases Fresneli valgustusseadme katsetusi juba 1826. aastal.^[17.] 1858. aastal paigaldati Fresneli dioptriline valgustusaparaat Venemaa oludes esmakordselt Keri tuletorni. Kui Vene keisririiki mitte arvestada, oli tolleaegses Euroopas prantsuse inseneri dioptrilisi valgustusaparaate ühtekokku 210 komplekti, sealhulgas ainuüksi Prantsusmaa tuletornides 112 tükki.^[18.]

Sakslane Julius Pintsch (1810–1844) läheb tuletornilukku seetõttu, et alustas utmise teel õlist saadud gaasi kasutamist tulepoides. 1880. aastal sai esimesena sai sellise toite Thamesi suudmes töötav tulepoi.^[19.]

Läänemere tuletornides algasid 1875. aastal esmakatsetused naftasaaduste (eelkõige just petrooleumi) kasutamiseks navigatsioonimärkide valgustuslampide küttematerjalina.^[20.]

1800. aastate keskpaiku laienes märgatavalt erinevates tuletornilampides senise õlikütuse asemel petrooleumi kasutamine. Viimane oli valgusühiku kohta kuni kaks ja pool korda rapsiõlist odavam. Rootslaste tuletornides vahetati kõik aegunud õlivalgustid igati ajakohasemate petrooleumilampide vastu välja aastatel 1870–1890. Venemaa tuletornides jõuti selleni alles 1903. aastal.

Otsiti uusi võimalusi ka majakatehnika arendamiseks. Soome lahe tuletornide ülem ja Tallinna sõjasadama komandör saatis 3. novembril 1890. aastal kirja Liivimaa kubernerile. Kontradmiral huvitus võimalikest klaasitehastest, mis võiksid kroonu hüdrograafiateenistusele hakata valmistama kolmevärvilisi lambi(filter)klaase majakavalgustite tarvis. Sobivate ettevõtete olemasolu korral paluti sadamakomandöri viivitamatult teavitada haldusüksuses tegutsevatest firmadest ja tehaste tegelikest asupaikadest.^[21.] Kirjavastuse puudumise tõttu pole teada asjade edasine käik.

Atsetüleengaasi (etüüni) tootmise leiutamine 19. sajandi üheksakümnendatel aastatel avas laialdased võimalused ka tuletorni valgustussüsteemide arenguks. Ent enne oli hädavajalik lahendada äärmiselt plahvatusohtliku gaasi säilitamise ja veonduse tehnilised probleemid. Tänu prantslastele õnnestus probleem lahendada 1896. aastal. Olulist rolli mängis seejuures rootsi füüsik ja insener Gustaf Dalén (1869–1937), kes pälvis oma töö eest 1912. aastal Nobeli preemia. 1906. aastal hakati aktsiaseltsis Gasaccumulator tootma gaasivalgustit, milles võeti kasutusele Daléni loodud plinktulede automaatregulaator. Kolm aastat hiljem leiutatud gaasihõõglamp ehk nn Daléni valgusti oli senise gaasilambi uuendatud versioon.

Tuletornivalgustuse tõeliseks läbimurdeajaks võib nimetada 1917. aastat. Viis aastat varem Nobeli preemiaga hinnatud Gustaf Dalén üllatas tehnikamaailma taaskordse imega – ta leiutas hõõgsukavahetaja.

Loomulikult ei jäänud hüdrograafiateenistuses kogu Euroopa tasemel märkamata austerlase Carl Auer von Welsbachi (1858–1929) tehnouuendus aastast 1885. Tuletornimehed said siis enda käsutusse vastse siidvõrgust hõõgsuka, mis andis õhu- ja söegaasisegu põletamisel seniste seadmetega võrreldes väga heleda valguse.

Elektrienergia lõplik evitamine tuletornides teostus briti füüsikute Frederick Hale Holmesi ja Michael Faraday otsesel suunamisel. South Forelandi tuletornile Inglismaal Doveri väinas kuulub uue energiaallika esmakatsetuse au juba 1859. aastast. Neli aastat hiljem, 1862. aastal sai esimesena püsiva elektrivalgustuse üks inglaste vanemaid tuletorne, La Manche’i äärde püstitatud Dungeness (ehitusaasta 1616). Prantslaste esimese elektrivalgustusega Cap Heve’i majaka tulevõimsus oli 60 000 küünalt. Iga tuletorn sai edaspidi ainukordse plingi, mille sagedus merekaartidele märgituna andis võimaluse selle äratundmiseks pimedal ajal.^[22.] Nii algas elektrienergia hoogne võidukäik tuletorniteenistuses. Aja möödudes võeti majakameeste teenistusse tuuma- ja päikeseenergia, hiljem loomulikult ka lasertehnoloogia. Maailma esimene lasertuletorn Point Dangeri anti käiku 1971. aasta aprillis Austraalia idarannikul.