Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 9

Tõelise meremehe mõõdupuu järgi paikneb igiammustest aegadest alates lausa meie koduvete lähinaabruses, Tallinna reidilt linnulennult napilt 72 miili kaugusel, mütoloogilise paagineitsi imepärane maailm. See on pärimus ajast, kui ulgumere süles kõrguva Bengtskäri majesteetliku kivituletorni asukohana oli teada vaid tagasihoidlik Båklandet (Paagimaa) sealse algelise puidust tulepaagiga.

Avamerel kalastamine oli eluohtlik ettevõtmine. Meremehe maine teekond võis kergesti katkeda, vähemasti siis, kui Soome lahe rajutuuled ootamatult kimbutama kippusid. Mere karmile stiihiale püüdis tollane inimene vastu seada mütoloogia mõjuvõimsa jõu. Turvalisust pakkus tõsimeelne teadmine, et tillukese paagisaare ainsa asukana on siinsamas igati abivalmis merineid, kes juba aegsasti teavitas lähenevast marust. Esmaste tormimärkide ilmnemisel kopsis toosama paagineitsiks kutsutu oma kepiga vastu kaljuseina, hõigates samal ajal: „Võrgud välja, jalamaid!“ Siis oli veel võimalik end päästa kaitsvate avameresaarte taha tormivarju sõudes.

Paagineitsi võis välja ilmuda eriskummalisel moel – kas uduse õhtuhämu varjus või siis õrnhapra pilvena, kirkavärviliselt särav latern käes. Ta tiirutas otsekui midagi otsides paljal kaljupealsel, kus nüüdisajal kõrgub võimas tuletorn. Peatudes tõstis paagineitsi tormilaterna kolm korda kõrgele üles ja asetas selle siis vaid viivuks kaljule maha. Sarnane tegevus kordus kolmeti ja ühtäkki ta läinud oligi, sama salapärasel kombel, kui oli ilmunud. Neid kummalisi märguandeid tuli aga kõhklemata järgida, sest merele saabus sedamaid maru.

Paagineitsi jäi saarele elama ka Põhjamaade kõrgeima tuletorni valmimise järel. Tuletorniteenistujad teadsid tema olemasolust. Saladuslikku neitsit tornis ei kohatud, ometi kuuldi keerdtrepil aeg-ajalt tema samme.

Soome lahe avavete keskel kõrgub 107-aastane Põhjamaade kõrgeim, 45,8 meetrine Bengtskäri majakatorn.Tuletorni on kavandanud arhitekt Florentin Granholm.

Ainult 248 trepiastet ja tuletornirõdult avaneb lummav merevaade graniitkaljudele ning maagilise paagineitsi ning ulgumeresaarestiku meeshaldjate, paagivanade, müstilisele maailmale.

Vastuteenena paagineitsi siira sõbralikkuse eest jäeti mõnikord torni köögiuks praokile, nii et tal oleks irvakil ukse kaudu võimalik sisse pääseda end pisut soojendama või tassi kohvi maitsma, kuigi tõsimeeli teati sedagi, et ootamine on asjatu. Polnud vähimatki lootust, et ta kunagi siseneks tuletorni ruumidesse, ja põhjuski oli kõigile päevselge. Paganana ei saanud ju paagineitsi kristlaste majapidamisse sisse astuda, kuid ristida ei olnud teda ealeski suudetud. Toona mõistis kirik teravalt hukka usu üleloomulikesse olendeisse, ometi ei soovinud inimesed kuidagi loobuda abist, mida need olendid pakkusid. Pärimuste järgi elunes kaljudes, veekogudes, puudes ja mitmetes muudes loodusilmingutes vaim, kes kehastus muruneiuks, päkapikuks, kääbuseks või siis neitsiks. Ulgumeresaarestiku kaljuste laidude meessoost haldjaid kutsuti paagivanadeks (vanameesteks) ja naissoost esindajaid paagineitsiteks. Viimaseid kirjeldati sagedasti tõeliste iludustena, keda kaunistas nende suur rinnapartii. Paagineitsi rindadest teatakse kõnelda sedagi, et pesemise hõlbustamiseks tuli need üle õla heita. Omi pikki musti juukseid seadis ta soengusse kuldse kammi abil. Tavaliselt kandis neitsi punaseid rõivaid, hoolimata sellest, et mõnikord hüüti teda ka valgeks naiseks. Ta oli väikest kasvu, kõigest 70–80 sentimeetri pikkune.

Tuletorniraamatu autor Paula Wilson on märkinud veel sedagi, et „muinasusundi valguses on paagineitsi eelkõige jumalik olend, maa ja vee emakese kehastus. Ta on saare vaim ja kaljusaar ise. Teda võib tabada siledaks lihvitud kaljudel, randa uhtuvates lainetes, kaldakaridel hüplevate konnadena, pesa punuvate hahkadena ja kivide vahel võrsuva murulauguna. Bengtskäri loodus ongi ju paagineitsi maailm.“^[1.]

Hiittiste ulgusaarestiku kõige lõunapoolsem askeetlik kaljusaareke (ammune Paagimaa) on andnud piisavalt põhjust tuletornimütoloogia käsitlemiseks. Siinsetest külmadest vetest tasub pilk heita sootumaks lõunapoolsemate laiuskraadide taha. Sealt hakkame rehkendama Inimeste Maa tegelikku tuletornilugu, kuhu ka meie pea oma viie aastasajaga sisse mahume.