Читать книгу Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa - Pierce Brown - Страница 10

Ma ei näe Eot surmas. Minu soo uskumuse järgi näeme oma kadunukesi siis, kui oleme teisele poole jõudnud. Nad ootavad meid rohelises orus, kus õhk on paks lõkkesuitsust ja hautiste aroomist. Seal on vana mees, kelle mütsil sillerdab kaste, kes kaitseb orgu ja seisab koos meie omadega, oodates meid kiviteel, mille kõrval lambad rohtu söövad. Räägitakse, et seal on äsja kerkinud udu ja lilled lõhnavad magusasti ja need, kes on maetud, liiguvad kiviteed mööda kiiremini.

Aga ma ei näe oma armsamat. Ma ei näe orgu. Ma ei näe midagi peale viirastuslike tulede pimeduses. Tunnen survet ja tean, nagu iga kaevur teaks, et mind maetakse maha. Lasen kuuldavale hääletu karje. Muld tungib suhu. Mind haarab paanika. Ma ei saa hingata, ei saa liigutada. Maa kallistab mind, kuni lõpuks kraabin end välja, tunnen õhku, ahmin hapnikku, hingeldan ja sülitan mulda.

Möödub mitu minutit enne, kui põlvili olles üles vaatan. Küürutan mahajäetud kaevanduses, vanas tunnelis, mis on juba ammu hüljatud, aga endiselt ühendatud ventilatsioonisüsteemiga. Siin lõhnab mulla järele. Mu haua kõrval põleb üksik tuli, mis heidab seintele kummastavaid varje. See kõrvetab mu silmi nagu päike, mis tõusis Eo haua kohale.

Ma ei ole surnud.

Sellele arusaamisele jõudmiseks kulub rohkem aega, kui oleks võinud arvata. Aga kaela ümber, seal, kus köis naha sisse lõikas, on verine viirg. Seljahaavades on mulda.

Ma ei ole ikkagi surnud.

Onu Narol ei tõmmanud mu jalgu piisavalt tugevasti. Aga plekkpotid oleksid kindlasti kontrollinud, kui nad selleks just liiga laisad polnud. Seda võimalust võiks kaaluda küll, aga siin on midagi muud mängus. Kui võllapuu juurde läksin, käis mul pea liiga kõvasti ringi. Tunnen isegi praegu midagi soontes, sellist letargiat, nagu oleks mind uimastatud. Seda tegi Narol. Ta uimastas mu. Ta mattis mu. Aga milleks? Ja kuidas õnnestub tal kinnivõtmist vältida, kui ta mu keha alla võttis?

Kui valguse tagant pimedusest kostab madal mürin, siis tean, et saan oma küsimustele vastused. Pika tunneli kaugeimast otsast roomab välja kuue rattaga metallist putukat meenutav logistaja. Kui see minu ees seisma jääb, immitseb põrkerauast auru. Kaheksateist tuld kõrvetavad silmi. Sõiduki külgedelt astuvad välja kogud, kes kiirustavad läbi esitulede sära minust kinni haarama. Olen liiga jahmunud, et vastu hakata. Nende käed on mõhnalised nagu kaevuritel ja nägu katavad octobernachti deemonimaskid. Aga nad liigutavad mind õrnalt, suunates, mitte sundides mind logistaja luugi juurde.

Logistaja sees põleb ümmargune veripunane laetuli. Istun vanal ühele inimesele mõeldud metallistmel nende kahe kuju vastas, kes mind haua juurest kaasa võtsid. Naise mask on kahkjasvalge ja kuldne, sellel on sarved nagu kakodeemonil. Tema tumedad silmad välguvad läbi silmaavade. Teine on pelglik mehekuju. Nõtke ja vaikne, nagu kardaks mind. Irevil hammastega nahkhiire mask ei suuda varjata tema häbelikku pilku või seda, kuidas ta oma käsi peidab – see on hirmunutele omane joon, väitis onu Narol alati, kui ta mind tantsima õpetas.

„Teie olete Arese pojad, kas pole?” pakun ma.

Nõrgukene võpatab, aga naise silmis on pilge.

„Ja sina oled Laatsarus,” ütleb ta. Naise hääl on osavõtmatu, loid, see mängib kõrvadega nagu kass kinnipüütud hiirega.

„Mina olen Darrow.”

„Oh, me teame, kes sa oled.”

„Ära ütle talle midagi, Harmoonia!” pahvatab nõrguke. „Tantsija ei öelnud, et temaga enne koju jõudmist midagi arutaksime.”

„Suur tänu, Ralph.” Harmoonia ohkab nõrgukese jutu peale ja vangutab pead.

Pärast seda, kui too oma veast aru saab, hakkab ta oma istmel ebamugavustundest nihelema, aga ma ei pööra talle enam mingit tähelepanu. Siin on naine kuningas. Erinevalt nõrgukese maskist meenutab tema oma vanaeite, Maa langenud linnade nõida, kes keetis laste luuüdist suppi.

„Sa oled päris räsitud.” Harmoonia sirutab käe, et mu kaela puudutada. Haaran sellest kinni ja pigistan. Tema luud on põrgukaevuri käes haprad kui õõnes plast. Nõrguke tahab oma klopperi haarata, aga Harmoonia annab talle märku maha rahuneda.

„Miks ma surnud ei ole?” küsin ma. Pärast poomist kõlab mu hääl, nagu kraabiks kruus vastu metalli.

„Sest Aresel on sulle ülesanne, väike põrgukaevur.”

Ta krimpsutab nägu, kui tema kätt pigistan.

„Ares…” Mu silme eest käivad läbi pommiplahvatused, ära rebitud jäsemed, kaos. Ares. Tean, missuguse ülesande ta tahab mulle anda. Olen liiga tuimaks tehtud, et isegi mõtelda, mida talle vastaksin. Mu mõtted on seotud Eo, mitte siinse eluga. Olen kest. Miks ei oleks ma võinud maa sisse jääda?

„Kas ma võiksin nüüd oma käe tagasi saada?” küsib Harmoonia.

„Kui sa maski eest ära võtad. Muidu jätan selle endale.”

Ta naerab ja võtab maski ära. Tema nägu on kui öö ja päev – parem pool on krobelise paistes naha pundar, mida mööda jooksevad ja kaarduvad siledad armide jõed. Aurupõletus. Tavaline asi, aga mitte naise puhul. Haruldane, et naine kuulub kaevurite sekka.

Aga just põletushaavata näopool hämmastab. Ta on ilus, isegi Eost ilusam. Pehme, piimjalt kahvatu nahk, peene joonega esiletungivad luud. Aga ta näeb välja nii kalk, nii vihane ja õel. Tema alumised hambad on eri pikkusega ja küünte eest pole hoolitsetud. Tal on nuga saapasääres. Seda on näha sellest, et ta küürutas allapoole, kui tema käest kinni haarasin.

Nõrguke Ralph on kirjeldamatult kole – tõmmu kirvenägu, hambad kõik harali ja mustad. Ta vahib logistaja aknaluugist välja, kui sõidame läbi mahajäetud tunnelite, kuni jõuame valgustatud tunneliteedele, mis on ette nähtud kiireks liikumiseks. Ma ei tunne neid punaseid ja kuigi nende kätel on punane märgistus, ei usalda ma neid. Nad ei ole lambdad ega Lykosest pärit. Nad võiksid sama hästi olla hõbedased.

Viimaks näen luugist teisi tarbesõidukeid ja logistajaid. Ma ei tea, kus me oleme, aga see häirib mind vähem kui üha paisuv kurbus mu rinnas. Mida kaugemale sõidame ja mida rohkem on mul aega mõtelda, seda hullemaks valu läheb. Puudutan sõrmega oma laulatusvõru. Eo on ikkagi surnud. Ta ei oota mind selle sõidu lõpus. Miks jäin mina ellu ja tema ei jäänud? Miks tõmbasin teda jalgadest nii tugevalt? Kas ta oleks võinud ka ellu jääda? Mu sisemuses oleks nagu must auk. Kohutav koorem surub rinda kokku ja ma igatsen logistajast välja hüpata otse mõne tarbesõiduki ette. Surra on lihtne, kui oled juba korra püüdnud seda teha.

Aga ma ei hüppa välja, istun koos Harmoonia ja Ralphiga. Eo tahtis, et ma sihiksin kõrgemale. Pigistan rusikas käes erepunast peapaela.

Tunnelitee laieneb veidi, kui jõuame kontrollpunkti, mida valvavad kulunud varustuses räpased plekkpotid. Elektrivärav ei ole isegi voolu all. Nad lasevad meie ees oleva logistaja läbi pärast küljepealse paneeli skännimist. Siis on meie kord ja ma nihelen oma istmel ebamugavustundest nagu Ralph. Harmoonia naerab põlglikult, kui väljas seisev hallipäine plekkpott logistaja külge skännib ja annab meile viibates loa läbi värava sõita.

„Meil on salakood. Orjadel pole ajusid. Kaevanduste plekkpotid on idioodid. Silmad tuleb lahti hoida hallide eliidi ja obsidiaanidest koletiste suhtes. Aga nemad ei raiska oma aega siin all.”

Püüan end parasjagu veenda, et see kõik ei ole mingi kuldsete salanõu, et Harmoonia ja Ralph pole mu vaenlased, kui keerame peatunneliteelt ära tarbeladudega tupikusse, mis ei ole ühismaast eriti palju suurem. Kõledad väävlilambid ripuvad tarbeseadmetelt alla. Pooled pirnid on läbi põlenud. Üks vilgub garaaži ees, mille lähedal asuvale laole on veidra värviga maalitud imelik sümbol. Sõidame garaaži sisse. Uks sulgub ja Harmoonia viipab mulle, et läheksin logistajast välja.

„Kodu, kallis kodu,” ütleb ta. „Nüüd on aeg Tantsijaga kohtuda.”