Читать книгу Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa - Pierce Brown - Страница 15

Mu elu muutub agooniaks.

Mu märgistus on mõlemal käel kinnitatud kämbla kohale. Mickey eemaldab vana punase märgistuse ja kasvatab haavadele uue naha ja luu. Siis paigaldab ta mu oimusagarasse varastatud nahaaluse andmekiibi. Mulle öeldakse, et saadud trauma tappis mu ja nad pidid mu südame taaskäivitama. Seega olen ma surnud kaks korda. Nad ütlevad, et ma olin kaks nädalat koomas, aga minu jaoks oli see vaid unenägu. Ma olin Eoga koos orus. Ta suudles mind laubale ja siis ma ärkasin ja tundsin õmblusi ja valu.

Ma leban voodis, kui Mickey mind proovile paneb. Ta laseb mul värvide järgi eristatavaid marmorkuule ühest anumast teistesse tõsta. See kestab ligi ühe eluea.

„Me loome sünapse, mu kallis.”

Ta katsetab mind sõnaliste mõistatustega ja püüab panna mind lugema, aga ma ei oska. „Sa pead selle instituudi ajaks ära õppima,” itsitab ta.

Mu unenägudest on valus ärgata. Unes pakub Eo mulle tröösti, aga kui ma ärkan, siis ta on pelgalt hääbuv mälestus. Ma olen seest õõnes, lebades Mickey improviseeritud ravikambris. Pisikute ioonhävitaja sumiseb mu voodi kõrval. Kõik on valget värvi, aga samas kuulen Mickey klubi tümpsuvat muusikat. Ta tüdrukud vahetavad mul mähkmeid ja tühjendavad kusekotte. Tüdruk, kes kunagi ei räägi, vannitab mind kolm korda päevas. Ta käed on nõtked, ta nägu leebe ja kurb nagu toona, kui ma teda esimest korda Mickey vesilaua taga istumas nägin. Ta seljast välja keerduvad tiivad on tulipunase paelaga kinni seotud. Ta ei vaata mulle kunagi otsa.

Mickey laseb mul jätkata sünapside ühendamist, samal ajal kui ta tegeleb ajulõikusest tekkinud armkoe parandamisega. Ta muudkui naeratab magusalt, puudutab õrnalt mu laupa ja kutsub mind oma kallikeseks. Tunnen, nagu oleksin üks tema tüdrukutest, üks neist inglitest, kelle ta on loonud iseenda lõbuks.

„Aga me ei tohi piirduda ainult ajuga,” ütleb ta. „Sinu roostenärija keha kallal tuleb kõvasti töötada, kui me tahame teha sinust raudkuldse.”

„Ja mis see on?”

„Kuldsed esivanemad, neid kutsutakse raudkuldseteks. Nad olid karmid mehed. Nad seisid sirgelt ja raevukalt oma ristlejatel, kui nad hävitasid Maa sõjavägesid ja vabariikide laevastikke. Oh, millised olendid nad olid.” Ta muutub unistavaks. „Selleks läks vaja põlvkondade viisi eugeenikat ja bioloogilist sekkumist, et neid luua. Peale sunnitud darvinism.”

Ta on hetke vait ja tundub, et temas paisub viha.

„Nad väidavad, et voolijad ei suuda kunagi kuldse inimese ilu taasluua. Kvaliteedikontrolli nõukogu pilkab meid. Ma isiklikult ei taha sinust teha inimest. Inimesed on nii haprad. Inimesed murduvad. Inimesed surevad. Ei, ma olen alati tahtnud luua jumalat.” Ta naeratab ülemeelikult ja joonistab midagi digitahvlile. Ta pöörab selle ümber ja näitab mulle, milline tapja minust saab. „Nii et miks mitte voolida sinust sõjajumalat?”

Mickey asendab mu selja- ja käenaha kohtades, kuhu Eo oli pärast põletust sidemed peale pannud. Sellest, ütleb ta, ei saa mu pärisnahk. See on vaid homogeenne aluskiht.

„Su luustik on nõrk, sest Marsi gravitatsioon on kolm kümnendikku Maa omast, mu õrn väike linnuke. Lisaks on su dieet kaltsiumivaene. Kuldsete standardne luutihedus on looduslikult Maal esinevast viis korda suurem. Nii et me peame su luustiku tegema kuus korda tugevamaks – sa pead olema rauast, kui tahad instituudis vastu pidada. See saab olema lõbus! Minu jaoks. Mitte sinu jaoks.”

Mickey voolib mind uuesti. Piin on sõnul kirjeldamatu ja mõistusega hoomamatu.

„Keegi peab ju jumala i-dele täpid peale panema.”

Järgmisel päeval tugevdab ta mu käte luid. Siis asub ta järjepanu mu ribide, selgroo, õlgade, jalgade, vaagna ja näo kallale. Ta muudab ka mu kõõluste ja lihaskoe tõmbetugevust. Viimasest lõikusest ei lase ta mul õnneks ärgata enne mitut nädalat. Kui ma lõpuks ärkan, näen enda ümber tema tüdrukuid, kes kannavad mulle peale uusi kehakihte ja masseerivad pöialdega mu lihaseid.

Mu nahk hakkab tasapisi paranema. Mu keha on kui lapitekk. Nad hakkavad mind toitma sünteesitud proteiinide, kreatiini ja kasvuhormoonidega, et aidata lihastel kasvada ja kõõlustel taastekkida. Mu keha väriseb öösiti ja sügeleb, kui ma higistan läbi uute väiksemate pooride. Ma ei või valu tuimestamiseks piisavalt tugevaid valuvaigisteid kasutada, sest mu muudetud närvid peavad õppima talitlema koos uute kudede ja muudetud ajuga.

Kõige hullematel öödel istub Mickey mu kõrval ja jutustab mulle lugusid. Ainult sel ajal ta meeldib mulle, ainult siis ma mõtlen, et ta ei olegi üks koletis, kelle väärastunud Ühiskond on ilmale toonud.

„Minu amet on loomine, väike linnuke,” ütleb ta ühel ööl, kui me koos pimeduses istume. Masinatest tulev valgus katab ta näo kummastavate varjudega. „Kui ma olin noor, siis ma elasin kohas, mida kutsuti hiieks. Sealset elu võib pidada tsirkusekultuuriks. Meil peeti igal õhtul etendusi. Värvi- ja heli- ja tantsupidustusi.”

„Kõlab jubedalt,” pomisen ma sarkastiliselt. „Just nagu kaevandustes.”

Ta naeratab leebelt ja ta mõtted liiguvad sellesse kaugesse paika. „Sulle vist tunduks see ülimugava eluna. Aga hiies oli ka hullust. Nad panid meid tablette sööma. Tablette, mille abil lendasime tühisuse tiivul planeetide vahel, et minna külla Jupiteri haldjakuningaile ja Europa sügavustes peituvaile näkineidudele. Mu meel alati kehast lahus. Ei mingit rahu. Ei mingit lõppu hullusele.” Siis ta plaksutab käsi. „Ja nüüd voolin neid asju, mida oma palavikulistes unenägudes nägin, täpselt nii nagu minult alati oodati. Arvatavasti nägin sind unes. Lõpuks nad vist sooviksid, et ma poleks üldse und näinud.”

„Kas see oli hea uni?” küsin ma.

„Mida?”

„See unenägu minust.”

„Ei. Ei, see oli luupainaja. Seal oli põrgust tulnud mees, tule armastaja.” Ta on mõnda aega vait.

„Miks see siis nii jube on?” küsin ma temalt. „Elu. Kõik see siin. Miks on neil vaja meid seda tegema sundida? Miks nad kohtlevad meid nagu orje?”

„Võimu pärast.”

„Võimu ei ole olemas. See on ainult sõna.”

Mickey juurdleb vaikides. Siis kehitab ta oma kõhnu õlgu. „Nad ütleksid, et inimkond on alati orjuses elanud. Vabadus orjastab meid ihaga, ahnusega. Kui vabadus ära võtta, annavad nad mulle unenägude maailma. Sulle andsid nad ohverdamise, pere, kogukonna maailma. Ja ühiskond on stabiilne. Pole näljahäda. Pole genotsiidi. Pole suuri sõdu. Ja kui kuldsed võitlevad, siis nad peavad reeglitest kinni. Kui suured kojad nääklevad, siis nad käituvad… väärikalt.”

„Väärikalt? Nad valetasid mulle. Ütlesid, et ma olen pioneer.”

„Ja kas sa oleksid olnud õnnelikum, kui sa oleksid teadnud, et sa oled ori?” küsib Mickey. „Ei. Keegi miljardi alamPunase seast poleks Marsi pinna all õnnelik, kui ta teaks seda, mida ülemPunased teavad – et ta on ori. Nii et kas pole mitte parem valetada?”

„Parem oleks teisi mitte orjastada.”

Kui ma olen valmis, paneb ta mu magamistorusse jõuGeneraatori, et simuleerida suurema gravitatsioonijõu mõju mu kehale. Ma pole eales sellist piina tundnud. Mu keha valutab. Mu luud ja nahk ja lihased kisendavad surve ja muutuse vastu, kuni mulle antakse rohtu, mis muudab karjed tavaliseks lõputuks oigeks.

Ma magan päevade kaupa. Ma näen unes kodu ja peret. Igal ööl ärkan, olles jälle näinud Eo poomist. Ta kõlgub mu mõtetes. Ma tunnen voodis puudust ta soojusest enda vastas, kuigi nad annavad mulle tähelepanu kõrvale juhtimiseks HK süüvimismaski.

Mind võõrutatakse tasapisi valuvaigistitest. Mu lihased pole ikka veel kohanenud luutihedusega, nii et mu olemine muutub meloodiliseks valuks. Nad hakkavad mulle andma päris toitu. Mickey istub öösiti mu koiku serval juukseid silitades päris pikalt. Ma ei hooli sellest, et ta sõrmed on kui ämbliku koivad. Ma ei hooli sellest, et ta peab mind kunstiloominguks, oma loominguks. Ta annab mulle midagi, mida kutsutakse hamburgeriks. See on suurepärane. Nüüd kuulub minu toidulauale punane liha ja rasvased kreemid ja koogid ja puuviljad ja juurviljad. Ma pole kunagi nii hästi süüa saanud.

„Sul on kaloreid vaja,” kudrutab Mickey. „Oled minu eest nii palju andnud. Söö korralikult. Oled selle toidu ära teeninud.”

„Kuidas mul läheb?” küsin ma.

„Oh, raskem osa on möödas, mu kallis. Sa oled oivaline poiss, kas tead. Nad näitasid mulle protseduuride lindistusi, kus teised voolijad sama püüdsid teha. Oh, kui kohmakad teised voolijad olid, kui nõrgad teised katsealused. Aga sina oled tugev ja mina olen oivaline.” Ta koputab mu rinnale. „Su süda on kui täkul. Ma ei ole sellist eales varem näinud. Sind on šahtirästik väiksena hammustanud, kas pole?”

„Hammustas jah.”

„Nii ma arvasingi. Su süda pidi kohanema, et mürgi mõjule vastu seista.”

„Onu imes suurema osa mürgist pärast hammustust välja.”

„Ei,” naerab Mickey. „See on müüt. Mürki ei saa välja imeda. See levib ikka su soontes ja sunnib südant vastu pidama, kui tahta ellu jääda. Sa oled eriline nagu mina.”

„Nii et ma ei sure siia?” suudan ma öelda.

Mickey naerab. „Ei! Ei! See osa on läbi. Sa saad tundma valu. Aga surmaoht on möödas. Varsti teeme inimesest jumala. Punasest kuldse. Isegi su naine ei tunneks sind ära.”

Ainult seda ma olengi kartnud.

Kui nad võtavad ära mu silmad ja annavad kuldsed asemele, siis tunnen end seest otsekui surnuna. Asi on lihtne – nägemisnärv tuleb ühendada „doonori” silmaga, ütleb Mickey. Lihtne toiming, mida ta on kosmeetilistel põhjustel teinud tosin korda. Tema meelest oli otsmikusagara lõikus raske. Ma ei ole nõus. Jah, valu on erinev. Aga uute silmadega näen ma asju, mida ma varem ei näinud. Detailid on selgemad, teravamad ja valusamad taluda. Ma vihkan seda teisenemist. Kõik see taaskinnitab kuldsete ülimuslikkust. Et teha mind nendega füüsiliselt võrdväärseks, kulub nii palju vaeva. Pole ime, et me neid teenime.

See ei ole mina. Miski sellest ei ole mina. Mu nahk on liiga pehme, liiga läikiv, liiga täiuslik. Ma ei tunne oma keha ilma armideta ära. Ma ei tunne omaenda käeselgi ära. Eo ei tunneks mind ära.

Järgmisena asub Mickey mu juuste kallale. Kõik muudetakse ära.

Füsioteraapiale kulub nädalaid. Kui ma jalutan toas aeglaselt Eveyga – tiivulise tüdrukuga – ringi, jäetakse mind oma mõtete hooleks. Kumbki meist pole rääkimisest eriti huvitatud. Tal on omad deemonid ja minul omad, nii et me oleme rahulikud ja vaiksed, välja arvatud siis, kui Mickey tuleb sisse kudrutama selle kohta, kuivõrd ilusaid lapsi me koos saaksime.

Ühel päeval toob Mickey mulle isegi iidse tsitri, millel on plasti asemel puidust sõrmlaud. See on kõige lahkem tegu, mida ta on eales teinud. Ma ei laula, aga ma mängin Lykose ülevaid lugusid. Mu klanni traditsioonilisi lugusid, mida keegi pole kaevandustest väljaspool kuulnud. Tema ja Evey istuvad vahel koos minuga ja kuigi ma pean Mickeyt rikutuks, tundub mulle, et ta saab sellest muusikast aru. Selle ilust. Selle tähtsusest. Ja pärastpoole ei ütle ta midagi. Ka siis meeldib ta mulle. Rahulikuna.

„Tead, sa oled veidi karmim, kui ma alguses arvasin,” ütleb Harmoonia mulle ühel hommikul, kui ärkan.

„Kus sa oled olnud?” küsin ma silmi avades.

„Doonoreid otsimas.” Ta võpatab, kui näeb mu kuldseid iiriseid. „Maailm ei jää seisma, sest sina siin oled,” ütleb ta. „Meil oli vaja tööd teha. Kas sa suudad käia, nagu Mickey väidab?”

„Ma muutun järjest tugevamaks.”

„Mitte piisavalt tugevaks,” järeldab ta, kui mind uurinud. „Sa näed välja nagu kaelkirjaku titt. Selle asja ajan ma korda.”

Harmoonia viib mu Mickey klubi all asuvasse räpasesse spordisaali, mida valgustavad väävlilambid. Mulle meeldib jaheda kivi puudutus paljaste jalgade vastas. Mu tasakaalutunne on tagasi ja see on hea, sest Harmoonia ei paku mulle oma käsivart toeks. Selle asemel viipab ta mulle, et tuleksin hämara saali keskele.

„Me ostsime sulle need,” ütleb ta.

Ta osutab kahele seadeldisele, mis asuvad hämara ruumi keskel. Need on hõbedased ja meenutavad mulle rüüd, mida rüütlid möödunud sajanditel kandsid. Turvis ripub kahe metallist traadi küljes. „Need on kontsentraktsioonimasinad.”

Libistan oma keha masinasse. Kuiv geel embab mu jalgu, torsot ja käsi ja kaela, kuni ainult pea jääb vabaks. Masina eesmärk on liigutustele vastu seista, kuid samas reageerib ta ka kõige pisemale stiimulile. Lihase kasvatamine seisneb selle harjutamises, mis tähendab lihase piisavalt tõhusat kasutamist, et tekitada kudedes mikroskoopilisi rebendeid. Sellest tulebki valu, mida tuntakse pärast tugevat trenni – rebenenud kudedest, mitte piimhappest. Kui lihas rebendeid parandab, siis ta kasvatab iseennast. Kontsentraktsioonimasin ongi ette nähtud selle protsessi toetamiseks. See on saatana enda leiutis.

Harmoonia libistab seadme näoplaadi mu silme ette.

Mu keha on endiselt spordisaalis, aga ma näen end liikumas mööda Marsi krobelist pinda. Jooksen, surudes jalgadega kontsentraktsioonimasinat, mille vastupanujõud suureneb Harmoonia soovi alusel või simuleeritava maastiku järgi. Vahel satun ma Maa džunglitesse, kus jooksen alusmetsas võidu pantritega, või kõnnin Luna augulisel pinnal, nagu see oli enne asustamist. Aga ma tulen alati tagasi koju Marsile, et joosta mööda selle punast pinnast ja hüpata üle jõhkrate kuristike. Vahel tuleb Harmoonia minuga teises masinas kaasa, et saaksin kellegagi võistelda.

Ta sunnib mind jõhkralt tagant ja mõnikord mõistatan, kas ta püüab mind murda. Ma ei lase tal seda teha.

„Kui sa ei oksenda trenni ajal, siis sa ei pinguta,” ütleb ta.

Päevad on purevalt valusad. Mu keha on jalataldadest kuklani katsumusest piinatud. Mickey roosad masseerivad mind iga päev. Suuremat naudingut ei ole ilmas olemas, aga kui Harmooniaga peetava ühise treeningu algusest on möödunud kolm päeva, siis ärkan ma üles voodisse oksendades. Ma värisen ja lõdisen ja kuulen vandumist.

„Seda tuleb teha teaduslikult, sa väike vastik nõid,” karjub Mickey. „Temast saab kunstiteos, aga kui sa enne värvi kuivamist talle vett peale kallad, siis küll mitte. Ära lõhu teda ära!”

„Ta peab olema täiuslik,” ütleb Harmoonia. „Tantsija, kui ta on mingistki kohast nõrk, siis löövad teised lapsed ta maha nagu vastsündinud puuriPoisi.”

„Sina lööd ta maha!” ulub Mickey. „Sina lõhud ta ära! Tema keha ei pea lihaste kokkuvarisemisele vastu.”

„Ta ei ole minu võtetele vastu vaielnud,” tuletab Harmoonia talle meelde.

„Sest ta ei tea, et ta võib vastu vaielda!” ütleb Mickey. „Tantsija, Harmoonia ei saa kogu asja biomehaanikast üldse aru. Ära lase tal minu poissi ära lõhkuda.”

„Ta ei ole sinu poiss!” põlastab Harmoonia.

Mickey hääl muutub lahkemaks. „Tantsija, Darrow on nagu täkk, kellesugused vanasti Maa peal elasid. Kaunid loomad, kes jooksevad nii kaua, kuni sa neid tagant sunnid. Nad jooksevad. Ja jooksevad. Ja jooksevad. Kuni nad enam ei jookse. Kuni nende süda plahvatab.”

Korraks tekib vaikus ja siis kõlab Tantsija hääl.

„Ares ütles mulle kunagi, et kõige kõvema terase saamiseks on vaja kõige kuumemat tuld. Sundige poissi edasi.”

Pärast nende vestluse pealtkuulamist tunnen oma kahe õpetaja vastu vimma: Mickey vastu, sest ta peab mind nõrgaks, ja Tantsija vastu, sest ta peab mind enda tööriistaks. Ainult Harmoonia ei aja mind vihale. Tema hääl, tema silmad keevad samast vihast, mida ma oma hinges tunnen. Ta võib praegu olla Tantsijaga koos, kuid ta on kunagi kellegi kaotanud. Tema armideta näopoolest on seda selgelt näha. Ta ei hau salaplaane nagu Tantsija või tema ülemus, Ares. Harmoonia on nagu mina – ta on täis raevu, millega võrreldes kõik muu on tähtsusetu.

Tol ööl ma nutan.

Järgmistel päevadel annavad nad mulle ravimeid, et kiirendada proteiinisünteesi ja lihaste taasteket. Kui mu lihaskude on algsest traumast üle saanud, hakkavad nad mind treenima veel kõvemini kui enne, isegi Mickey – kuigi ta silmade ümber on tumedad ringid ja ta kõhn nägu on kahkjaskollane, ei vaidle ta vastu. Ta on viimastel nädalatel minust eemaldunud, enam ei räägi ta mulle lugusid – nagu ta kardaks enda loodut, sest juba hakkan ma õiget kuju võtma.

Räägin Harmooniaga väga vähe, aga meie suhtes on toimunud vaevuaimatav muutus – me mõlemad mõistame sügaval sisimas, et oleme ühtemoodi olendid. Aga minu keha kasvab tugevamaks ja Harmoonia ei jõua minuga enam sammu pidada, kuigi ta on kaevandustes karastunud naine. See juhtub ainult kahe nädalaga. Meie võimete erinevus aina suureneb. Teine kuu läheb mööda ja ta on minuga võrreldes nagu lapsuke. Ma ei ole ikka veel tippvormi saavutanud.

Mu keha hakkab muutuma. Ma tihenen. Lihased muutuvad kontsentraktsioonimasinas tugevaks ja sooniliseks, lisaks teen kõrgGravi raskustega trenni. Pikkamisi tuleb mul jõudu juurde. Õlad lähevad laiemaks, ümaramaks, käsivarte kõõlused on näha, torsot katab tihe tugevate lihaste mass kui turvis. Isegi mu käed, mis alati olid ülejäänud kehast tugevamad, kasvavad kontsentraktsioonimasinas veelgi võimsamaks. Kerge käepigistusega suudan kaljutüki pulbriks teha. Mickey hakkas üles-alla hüppama, kui seda nägi. Enam ei suru keegi mu kätt.

Magan kõrgGravis, nii et kui ma Marsil ringi liigun, siis tunnen end kiirena, väledana, vilkamana kui eales varem. Mul hakkavad tekkima kiired lihaskiud. Käed sähvivad kui välgud ja kui nad löövad spordisaalis inimkujulist poksikotti, siis see lendab, nagu oleks saanud kõrvetajalt hoobi. Nüüd suudan ma käega poksikotist läbi lüüa.

Mu keha muutub kuldse omaks, mitte lillutaja või pronksi, vaid kõrgemat klassi kuldse omaks. See keha kuulub päikesesüsteemi vallutanud soole. Käed on ebardlikud. Nad on siledad, päevitunud ja osavad, nagu igal kuldsel peabki olema. Aga nendes peitub jõud, mis mu ülejäänud kehaga võrreldes on ülemäärane. Kui mina olen nuga, siis nemad on tera.

Mu keha ei ole ainus, mis muutub. Enne magamajäämist joon töötluskiirendajatega timmitud toonikut ja kiirkuulan „Värve”, „Iliast”, „Odüsseiat”, „Metamorfoose”, Teeba tsükli näidendeid, „Drakoonilisi silte”, „Anabasist” ja selliseid levitamispiiranguga teoseid nagu „Krahv Monte-Cristo”, „Kärbeste jumal”, „Lady Casterly patukahetsus”, „1984” ja „Suur Gatsby”. Ärgates olen tuttav möödunud kolme tuhande aasta kirjanduse ja seadusandluse ja ajalooga.

Mu viimane päev Mickey juures saabub siis, kui viimasest lõikusest on möödas kaks kuud. Harmoonia naeratab mulle pärast meie trenni, kui ta mind mu tuppa tagasi saadab. Taustal tümpsub muusika. Mickey tantsijad on täna õhtul pöördes.

„Toon sulle riided, Darrow. Tantsija ja mina tahame sinuga õhtustada, et tähistada. Evey teeb su korda.”

Ta jätab mu koos Eveyga üksi. Nagu alati on Evey nägu ka täna tüüne kui HK-st nähtud lumi. Vaatan teda peeglist, kui ta mu juukseid lõikab. Tuba on pime, välja arvatud peeglit valgustav tuli. Valgus langeb ülevalt alla, nii et ta näeb välja nagu ingel. Süütu ja puhas. Aga ta ei ole sugugi süütu, sugugi puhas. Ta on roosa. Neid kasvatatakse naudingu pärast, nende rindade ja puusade kumeruse pärast, nende trimmis kõhu ja priskete huulte pärast. Samas on ta vaid tüdruk ja tema sära pole veel kadunud. Mäletan, kuidas läks viimati, kui ma ei suutnud üht temasugust kaitsta.

Ja milline olen mina? Mul on raske ennast peeglist vaadata. Olen selline, milline minu teada on saatan. Olen üleolev ja julm, seda sorti mees, kes tappis mu naise. Olen kuldne. Ja sama kalk kui kuld.

Mu silmad säravad kui valuvormitud. Nahk on pehme ja lopsakas. Luud on tugevamad. Tunnen kui tihe on mu sihvakas torso. Kui Evey on mu kuldsete juuste lõikamisega valmis, siis ta astub eemale ja vahib mind. Tunnen ta hirmu ja kannatan endamisi selle pärast. Ma ei ole enam inimene. Olen füüsiliselt muutunud millekski enamaks.

„Sa oled ilus,” ütleb Evey vaikselt, puudutades mu kuldset märgistust. Need on palju väiksemad kui tema sulgedega tiivad. Ring asub mõlema käeselja keskel. Tiivad avanevad piki käsi, kaardudes randmeluude külgedel ülespoole kui vikatid.

Vaatan Evey valgeid tiibu ja tean, kui jäledad need tema meelest ta seljal on, kui kõvasti ta neid vihkab. Tahan talle midagi lahket öelda. Tahan panna teda naeratama, kui ta seda suudab. Ütleksin talle, et ta on ilus, aga tema elu on täis mehi, kes on öelnud talle sama, et ühel või teisel moel sellest kasu saada. Ta ei usuks minusugust poisikest. Ja mina ei usu tema sõnu. Eo oli ilus. Mäletan ikka veel, kuidas ta põsed tantsides lõkendama lõid. Tal olid kõik elu ehedad värvid, viimistlemata looduslik ilu. Mina olen inimlik arusaam ilust. Pehme ja paindlik kuld, millele on antud inimkuju.

Evey suudleb mu pealage enne, kui ta minema kihutab, jättes mu üksi vaatama HK peegeldust peeglis. Ma ei pannud tähele, kui ta libistas oma tiivasule mu rinnataskusse.

Olen väsinud HK vaatamisest. Juba tean nende ajalugu ja õpin seda juurde iga päev. Aga ma olen väsinud toas olemisest, väsinud Mickey klubi tümpsust ja tema suitsetatud lehtede mündilõhnast. Väsinud tüdrukutest, keda ta toob oma perre ainult selleks, et neid ära müüa, kui keegi pakub piisavalt kõrget hinda. Väsinud kõikidest kaunitest silmadest, mis lähevad tuhmiks. Siin ei ole Lykos. Siin ei ole armastust, peret ega usaldust. See koht on haige.

„Mu poiss, sa näed välja kui tuleLaevade laevastiku kapten,” ütleb Mickey ukse juurest. Ta imbub sisse, lõhnates nagu ta hõõgujad. Ta pikad peened sõrmed võtavad Evey sule mu rinnataskust ja rullivad seda üle sõrmenukkide edasi-tagasi. Ta toksib sulega mu mõlemat kuldset märgistust. „Tiivad on mu lemmikud. Kas sul ka? Nad näitavad inimsoo püüdlust parema poole.”

Kui ma istun ja vahin peeglisse, tuleb ta mu selja taha. Paneb käed mu õlgadele ja räägib alla poole, toetades lõua mu peale, otsekui kuuluksin talle. On selgesti näha, et nii ta arvabki. Mu vasak käsi liigub parema märgistuse peale, jäädes sellele lebama.

„Ütlesin sulle, et oled oivaline. Nüüd on käes sinu kord lennata.”

„Sa annad tüdrukutele tiivad, aga ei lase neil lennata. Kas pole nii?” küsin ma.

„Neil on võimatu lennata. Nad on lihtsamad olendid kui sina. Ja mul pole küllalt raha, et osta graviSaabaste litsentsi. Nii nad siis tantsivadki minu heaks,” selgitab Mickey. „Aga sina, sina tõused lendu, kas pole, mu oivaline poiss?”

Jõllitan teda, kuid ei ütle midagi. Ta huuled kisuvad naeratuseks, sest tekitan temas kõhedust. Olen alati tekitanud. „Sa kardad mind,” ütlen talle.

Ta naerab. „Kas tõesti? Ohoo! Kas ikka tõesti, mu poiss?”

„Jah. Sa oled harjunud teadma, mis toimub. Sa mõtled nagu kõik teised.” Näitan peaga HK peegelduse suunas. „Asjad on kivisse raiutud. Asjad on korralikult paigas. Punased asuvad põhjas, kõik teised seisavad meie turjal. Nüüd sa vaatad mind ja saad aru, et meile, kuradiraisk, ei meeldi seal all. Punane on tõusmas, Mickey.”

„Oh, sul on veel pikk maa minna…”

Sirutan käe ja haaran tema randmetest, nii et ta ei saa liigutada. Ta vahib mind peegelpildis, püüdes pigistusest pääseda. Miski ei ole põrgukaevuri haardest tugevam. Naeratan peeglisse, sundides tema violetseid silmi minu kuldsetesse vaatama. Tal on küljes hirmu lõhn. Ürgne kabuhirm. Nagu hiirel, kelle lõvi on nurka ajanud.

„Ole Evey vastu lahke, Mickey. Ära sunni teda tantsima. Paku talle head elu või ma tulen tagasi ja kisun sul käed otsast.”