Читать книгу Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa - Pierce Brown - Страница 11

Tantsija vaatab minust läbi. Ta on peaaegu minu pikkune, mis on haruldane. Aga ta on paks ja kohutavalt vana, võib-olla üle neljakümne. Oimukohtadel valged lokid. Kaelal tosina jagu kaksikarme. Olen selliseid varem näinud. Šahtirästikute hammustused. Vasakul kehapoolel ripub lõtv käsivars. Närvikahjustus. Kuid tema silmad haaravad endasse: need on tavalisest eredamad, neis keerlevad tõeliselt punased, mitte roostekarva mustrid. Tema naeratus on isalik.

„Sa vist mõistatad, kes me oleme,” ütleb Tantsija leebelt. Ta on kogukas, aga tema hääl on sume. Temaga koos on kaheksa punast, kellest kõik peale Harmoonia on mehed ja kes vaatavad teda imetlevalt. Minu meelest on nad kaevurid, kõigil on meiesugustele omased tugevad armilised käed. Nad liiguvad meie rahvale omase nõtkusega. Pole kahtlust, et mõned neist on hüppajad ja hooplejad, nagu me kutsume tantsude ajal mööda seina jooksjaid ja saltode tegijaid. Kas mõni on ka põrgukaevur?

„Ta ei mõistata,” ütleb Harmoonia pikkamööda, lastes sõnadel aeglaselt kõlada. Ta pigistab Tantsija kätt, kui läheb ümber tema, et mind vaadata. „Kuradiraisast könn jagas asja ära tund aega tagasi.”

„Ahah.” Tantsija naeratab naisele õrnalt. „Loomulikult, muidu ei oleks Ares palunud meil teda siia tuues riskida. Kas sa tead, kus „siin” on, Darrow?”

„See pole oluline,” pomisen mina. Vaatan mind ümbritsevaid seinu, mehi, kõikuvaid tulesid. Kõik on nii kõle, nii räpane. „Mis on oluline…” Ma ei suuda oma lauset lõpetada. Mõte Eost lõikab mul sõnad suust. „Mis on oluline, on see, et te tahate minult midagi.”

„Jah, see on oluline,” ütleb Tantsija. Ta puudutab käega mu õlga. „Aga see võib oodata. Imestan, et suudad püsti seista. Su seljahaavad on mustad. Sul on vaja antibakki ja taastnahka, et arme ei tekiks.”

„Armid pole olulised,” ütlen ma. Vaatan, kuidas kaks veretilka kukuvad mu särgisabalt maha. Haavad on hauast välja ronides uuesti lahti läinud. „Eo on… surnud, kas jah?”

„Jah. Ta on surnud. Me ei suutnud teda päästa, Darrow.”

„Miks mitte?” küsin ma.

„Me lihtsalt ei suutnud.”

„Miks mitte?” kordan ma. Jõllitan teda vihaselt, jõllitan tema jüngreid ja sisistan iga sõna ühekaupa. „Te päästsite minu. Oleksite võinud päästa tema. Tema on see, keda te oleksite tahtnud. Kuradiraiska märtrit. Tema hoolis kõigest sellest. Või on Aresel vaja ainult poegi, mitte tütreid?”

„Meil on märtreid jalaga segada,” haigutab Harmoonia.

Lipsan tema juurde nagu madu ja haaran tal kõrist kinni. Vihalained moonutavad mu nägu, kuni see läheb tuimaks, ja ma tunnen, et silmisse kerkivad pisarad. Kõrvetajad vinisevad, kui neid mu ümber sisse lülitatakse. Üks surutakse mulle selja tagant vastu kaela. Tunnen selle jahedat otsa.

„Lase ta lahti!” karjub keegi. „Tee seda, poiss!”

Sülitan nende pihta, raputan Harmooniat ühe korra ja viskan ta kõrvale. Ta küürutab põrandal kähisedes ja kui ta püsti tõuseb, välgub tal käes nuga.

Tantsija koperdab meie vahele. „Lõpetage ära! Mõlemad! Darrow, palun!”

„Su tüdruk oli unistaja, poiss,” Harmoonia sülitab Tantsija tagant minu poole. „Sama mõttetu kui leek vee kohal…”

„Harmoonia, tõmba, kuradiraisk, lõuad koomale,” käsutab Tantsija. „Pange need neetud asjad ära.” Kõrvetajad jäävad vaikseks. Siis järgneb pingeline vaikus ja Tantsija kummardub lähemale, et minuga rääkida. Ta madaldab oma häält. Ma hingan kiiresti. „Darrow, me oleme sõbrad. Me oleme sõbrad. Ma ei oska praegu Arese eest vastata, miks ta ei saanud meil aidata su tüdrukut päästa. Olen ainult üks tema abilistest. Ma ei saa su valu ära võtta. Ma ei saa su naist sulle tagasi anda. Aga, Darrow, vaata mulle otsa. Vaata mulle otsa, põrgukaevur.” Ma vaatan. Otse neisse veripunastesse silmadesse. „Ma ei saa teha paljusid asju. Aga ma saan sulle pakkuda õiglust.”

Tantsija läheb Harmoonia juurde ja sosistab talle midagi, tõenäoliselt seda, et meist peavad sõbrad saama. Meist ei saa. Aga ma luban, et ei kägista teda ära, ja ta lubab, et ei pussita mind.

Ta ei ütle midagi, kui juhib mind teiste juurest eemale, läbi kitsaste metallkoridoride pisikese ukseni, mis avaneb, kui nuppu keerata. Meie sammud kajavad roostetanud jalgteedel. Tuba on väike, täis laudu ja meditsiinitarbeid. Ta käsib mul riidest lahti võtta ja jahedale lauale istuda, et saaks mu haavu puhastada. Tema käed ei ole hellad, kui ta nühib mu veritsevast seljast mustust välja. Püüan mitte karjuda.

„Sa oled narr,” ütleb ta mulle, kui kraabib ühest sügavast haavast kiviklibu välja. Visklen valust ja püüan midagi öelda, aga ta surub sõrme mu selja sisse, nii et ma ei ütle midagi.

„Unistajad nagu su naine on piiratud, väike põrgukaevur.” Ta ei lase mul rääkida. „Saa sellest aru. Nende ainus võim peitub surmas. Mida raskem on nende surm, mida kõvem on nende hääl, seda tugevam on kaja. Aga su naine täitis oma eesmärgi.”

Oma eesmärgi. See kõlab nii kalgilt, nii kaugelt ja kurvalt, nagu mu naerusuine tüdruk olekski olnud mõeldud ainult surema. Harmoonia sõnad lõikavad minusse ja ma vahin metallvõret enne, kui vaatan tema vihastesse silmadesse.

„Ja mis on sinu eesmärk?” küsin ma.

Ta tõstab mulla ja verega kaetud käed üles.

„Sama, mis sul, väike põrgukaevur. Teha unistus teoks.”

Pärast seda, kui Harmoonia on mu seljast mulla välja urgitsenud ja andnud mulle portsu antibakki, viib ta mu sumisevate generaatorite kõrval asuvasse tuppa. Nende anastatud ruumi seina ääres on välivoodid ja vedelloputus. Ta jätab mu sinna. Dušš on kohutav asi. Kuigi see on õhuloputusest vähem valus, on mul pool aega tunne, et ma upun, ülejäänu ajal aga seguneb ekstaas agooniaga. Keeran kuumanuppu, nii et tõuseb paks aur ja valu puurib mu selga.

Puhtana riietun imelikesse rõivastesse, mis nad on mulle valmis pannud. See ei ole kombinesoon või kodukootud rüü, mida olen harjunud kandma. Materjal on peen, elegantne, midagi, mis sobiks teiste värvide selga.

Tantsija tuleb sisse, kui ma olen pooleldi riides. Vasak jalg lohiseb ta järel peaaegu sama kasutuna kui vasak käsi. Aga ta on ikkagi muljetavaldav mees, paksem kui Barlow, kenam kui mina, hoolimata kõrgemast east ja rästikuhammustustega kaetud kaelast. Tal on käes plekk-kauss ja ta istub ühele voodile, mis tema raskuse all krigiseb.

„Me päästsime su elu, Darrow. Nii et su elu on meie oma, kas pole nii?”

„Mu onu päästis mu elu,” ütlen ma.

„Too joodik?” turtsub Tantsija. „Parim asi, mis ta kunagi teinud on, oli see, et ta sinust meile rääkis. Ja ta oleks pidanud tegema seda siis, kui sa väike olid, aga ta hoidis sind salajas. Tead, ta oli meie informaator juba enne seda, kui su isa suri.”

„Kas ta on nüüd üles poodud?”

„Sest ta võttis su alla? Loodetavasti mitte. Me andsime talle nende kiviaegsete kaamerate väljalülitamiseks segaja. Ta tegi selle töö ära nagu kummitus.”

Onu Narol. EsiKõne, aga täis kui tolgus. Pidasin teda alati nõrgaks. Eks ta ongi. Ükski tugev mees ei jooks nagu tema ega oleks nii kibestunud. Aga ta ei olnud kunagi ära teeninud seda põlgust, millega teda kohtlesin. Aga miks ta ei päästnud Eot?

„Räägid, nagu mu onu oleks sulle, kuradiraisk, võlgu,” ütlen ma.

„Ta on võlgu oma rahvale.”

„Rahvale.” Naeran selle sõna üle. „On olemas perekond. On olemas klann. Võib-olla saab isegi rääkida kogukonnast ja kaevandusest, aga rahvas? Rahvas. Ja sa käitud, nagu sa oleksid minu esindaja, nagu sul oleks õigus minu elule. Aga sa oled juhmard, kõik te Arese pojad olete juhmardid.” Mu hääl on hävitavalt üleolev. „Juhmardid, kes ei oska midagi muud kui asju õhku lasta. Nagu vihased lapsed, kes šahtirästiku pesa jalaga löövad.”

Just seda tahangi ma teha. Tahan jalaga lüüa, kedagi peksta. Just selle pärast solvan teda, selle pärast sülitan Arese poegade pihta, kuigi mul õieti ei ole põhjust neid vihata.

Tantsija ilusale näole venib väsinud naeratus ja alles siis saan aru, kui nõrk ta surnud käsi tegelikult on – see on kõhnem kui lihaseline parem käsi, väändunud nagu lille juur. Aga närbunud jäsemele vaatamata on Tantsijas peidus kummaline ohtlikkus, mille olemus ei ole nii selge kui Harmoonia puhul. See tuleb välja siis, kui tema üle naeran, kui teda ja tema unistusi põlastan.

„Meie informaatorid on selleks, et anda meile infot ja aidata meil üles leida erandid selleks, et me saaksime parimad punased kaevandustest välja tuua.”

„Et saaksite meid ära kasutada.”

Tantsija naeratab pingutatult ja tõstab kausi voodilt üles. „Mängime üht mängu, Darrow, et näha, kas sina oled selline erand. Kui võidad, siis viin su vaatama midagi, mida vaid vähesed alamPunased on näinud.”

AlamPunased. Seda sõna pole ma kunagi varem kuulnud.

„Ja kui kaotan?”

„Siis sa pole erand ja kuldsed saavad järjekordse võidu.”

Võpatan selle mõtte peale.

Ta sirutab kausi välja ja selgitab mängureegleid. „Kausis on kaks kaarti. Ühel on vikatiga lõikaja. Teisel lammas. Kui võtad vikatiga kaardi, siis kaotad. Kui võtad lambaga kaardi, siis võidad.”

Panen tähele, et viimaseid sõnu öeldes muudab tema hääl tooni. Mind pannakse proovile. Mis tähendab, et selle mängu tulemus ei sõltu vedamisest. Sellisel juhul pannakse proovile mu mõistus, mis tähendab, et kusagil peab olema mingi konks. Selle mänguga saaks minu mõistust kontrollida vaid siis, kui mõlemal kaardil on vikat. See on ainus suurus, mida saab ära muuta. Lihtne. Vaatan Tantsija kaunitesse silmadesse. Selle mängu tulemus on ette teada. Olen selliste mängudega harjunud ja tavaliselt pean nende reeglitest kinni. Aga seekord mitte.

„Mängime.”

Sirutan käe kaussi ja tõmban sealt välja kaardi nii, et ainult mina näen, mis sellel on. Vikat. Tantsija silmad on minu omades kinni.

„Minu võit,” ütlen ma.

Ta tahab kaarti endale võtta, et näha, mis seal on, aga ma pistan selle suhu enne, kui ta selle kätte saab. Ta ei saagi teada, mis kaardi sain. Tantsija vaatab, kuidas paberit närin. Neelan selle alla, võtan kausist sinna jäänud kaardi ja viskan talle. Sellel on vikat.

„Lamba kaart oli lihtsalt nii ilus, et pidin selle ära sööma,” ütlen ma.

„Täiesti arusaadav.”

Ta silmis sädeleb puna ja ta paneb kausi ära. Soojus voogab temasse tagasi, nagu poleks temas kunagi mingit ohtu peitunud. „Kas tead, miks me kutsume end Arese poegadeks, Darrow? Roomlastele oli Mars sõjajumal – sõjakuulsuse jumal, kodu ja kolde kaitsja. Ta oli auväärne ja kõike seda. Aga Mars on petis. Ta on romantiliseks tehtud kreeka jumal Ares.”

Tantsija paneb hõõguja põlema ja annab mulle ka ühe. Generaatorid hakkavad valjemalt sumisema ja kui hõõguja suits keerleb mu kopsudes, tunnen endas tuttava vine teket.

„Ares oli õel värdjas, ta oli raevu, vägivalla, verejanu ja tapatalgute kaitsja,” ütleb Tantsija.

„Nii et võttes endale tema nime, juhite tähelepanu sellele, milline on Ühiskonna tegelik seis. Tore.”

„Umbes nii. Kuldsed eelistaksid, et me ajaloo ära unustaksime. Ja enamik meie seast ongi selle unustanud või neile ei ole seda kunagi õpetatudki. Aga mina tean, kuidas kuldsed sadu aastaid tagasi võimule said. Nad kutsuvad seda Alistamiseks. Nad lõid maha igaühe, kes neile vastu hakkas. Korraldasid linnades, mandritel veresauna. Mitte väga ammu muutsid nad tuhaks terve maailma – Rhea. Tuhaisand purustas selle tuumapommiga. Nende teod on Arese vihast kantud. Ja nüüd oleme meie selle viha lapsed.”

„Kas sina oled Ares?” küsin summutatud häälel. Maailmad. Nad on hävitanud maailmu. Aga Rhea on Maast nii palju kaugemal kui Marss. See on minu arust üks Saturni kuudest. Miks nad peaksid nii kaugel terve maailma tuumapommiga hävitama?

„Ei. Mina ei ole Ares,” vastab ta.

„Aga sa kuulud talle.”

„Ma ei kuulu kellelegi peale Harmoonia ja oma rahva. Olen nagu sina, Darrow, sündisin maakaevurite, Tyrose koloonia kaevurite klanni. Ainult ma tunnen maailma rohkem.” Ta kortsutab kulmu mu kannatamatu ilme peale. „Arvad, et olen terrorist. Ma ei ole.”

„Ei ole?” küsin ma.

Ta nõjatub tahapoole ja tõmbab hõõgujast mahvi.

„Kujuta ette lauda, mis on kaetud kirpudega,” selgitab ta. „Kirbud hüppavad ja hüppavad seninägematutesse kõrgustesse. Siis aga tuleb mees ja paneb kirpude peale tagurpidi klaasi. Kirbud hüppavad ja löövad end klaasi põhja vastu ära ega saa kõrgemale minna. Siis võtab mees neilt klaasi pealt ära, aga kirbud ei hüppa enam harjumuspärasest kõrgemale, sest nad usuvad, et neil on ikka klaaslagi ees.” Ta hingab suitsu välja. Näen, kuidas tema silmad läbi selle hiilgavad nagu hõõguja põlev ots. „Meie oleme kõrgele hüppavad kirbud. Las ma näitan sulle nüüd täpselt kui kõrgele.”

Tantsija viib mu läbi logiseva koridori silindrilise metallist lifti juurde. Roostene ja raske, liigub see krigisedes vankumatult ülespoole.

„Peaksid teadma, et su naise surm ei olnud asjatu, Darrow. Rohelised, kes meid aitavad, kaaperdasid selle lindistuse. Häkkisime HK-sse sisse ja näitasime tervel planeedil, mis tegelikult juhtus. Kogu planeet, sadade tuhandete kaevanduskolooniate klannid ja linnade elanikud on kuulnud su naise laulu.”

„Räägi-räägi,” pomisen mina. „Kolooniaid pole pooltki nii palju.”

Ta ei pööra mulle tähelepanu. „Nad kuulsid ta laulu ja juba kutsuvad teda Persephoneks.”

Võpatan ja vaatan Tantsija poole. Ei. See ei ole tema nimi. Eo ei ole nende sümbol. Ta ei kuulu neile varjunimedega röövlitele.

„Tema nimi on Eo,” ütlen põlglikult. „Ja ta kuulub Lykosele.”

„Nüüd kuulub ta oma rahvale, Darrow. Ja nad mäletavad vanu lugusid jumalannast, kelle surmajumal tema pere juurest röövis. Aga isegi pärast röövi ei saanud surm teda igaveseks endale. Ta oli Neiu, kevade jumalanna, kellele oli määratud pärast iga talve naasta. Ilu kehastus saab elu puudutada isegi hauast. Sedasi mõtlevad nad su naisest.”

„Ta ei tule tagasi,” ütlen ma, et juttu lõpetada. Selle mehega pole mõtet vaielda. Ta lihtsalt laseb muudkui edasi.

Lift jääb seisma ja me astume välja väiksesse tunnelisse. Läbi selle jõuame järgmise liftini, mis on tehtud kvaliteetsemast metallist ja paremini hooldatud. Seda valvavad kaks kõrvetajaga varustatud Arese poega. Varsti sõidame jälle ülespoole.

„Ta ei tule tagasi, aga tema ilu, tema hääl kajavad kuni aegade lõpuni. Ta uskus millessegi endast suuremasse ja surm andis tema häälele jõu, mida tal elus ei olnud. Ta oli puhas nagu su isagi. Meie, sina ja mina,” ta puudutab mu rinda oma nimetissõrme nukiga, „oleme mustad. Me oleme vere jaoks loodud. Koredad käed. Kasimata südamed. Laias laastus oleme vähem tähtsad, aga kui ei oleks meiesuguseid sõjamehi, siis ei kuuleks Eo laulu keegi peale Lykose elanike. Ilma meie koredate käteta ei saaks puhaste südamete unistused kunagi teoks.”

„Räägi asjast,” segan vahele. „Sa tahad mind millegi jaoks.”

„Sa oled juba proovinud surra,” ütleb Tantsija. „Kas sa tahaksid seda uuesti teha?”

„Ma tahan…” Mida ma tahan? „Ma tahan Augustuse ära tappa,” ütlen ma, kui mulle tuleb meelde kuldse kalk nägu, kui ta mõistis mu naise surma. Tema nägu oli nii eemalolev, nii ükskõikne. „Ta ei ela seni, kuni Eo lamab surnult.” Mulle meenuvad magistraat Podginus ja Kole Dan. Tapan nemad ka.

„Nii et siis kättemaks,” ohkab Tantsija.

„Sa ütlesid, et sa pakud mulle seda.”

„Ma ütlesin, et pakun sulle õiglust. Kättemaks on tühi, Darrow.”

„See tühjus täidab mu. Aita mul tappa arheKuberner.”

„Darrow, su eesmärgid on nii väiksed.” Lift hakkab kiiremini sõitma. Kõrvad lähevad lukku. Üles ja üles ja üles. Kui kõrgele see sõidab? „ArheKuberner on pelgalt üks kõige tähtsamaid kuldseid Marsil.” Tantsija annab mulle paari tumedaid prille. Panen need ebalevalt ette, süda taob rinnus. Me lähme pinna peale. „Sa pead kaugemale nägema.”

Lift jääb seisma. Uksed avanevad. Ja ma olen pime.

Pupillid tõmbuvad prillide taga valgusega harjumiseks kokku. Kui lõpuks suudan silmad avada, siis eeldan, et näen kusagil hiiglaslikku säravat lambipirni või tuld, mingisugustki valgusallikat. Aga ma ei näe midagi taolist. Valgus ümbritseb meid, see pärineb kusagil kaugel asuvast, võimatust allikast. Tunnen selle jõu, selle esmase eluallika vaistlikult ära. Päike. Päevavalgus. Mu käed värisevad ja ma astun koos Tantsijaga liftist välja. Ta ei räägi. Kahtlen, kas kuuleksin teda, isegi kui ta seda teeks.

Seisame imelike asjapulkadega ruumis, mille sarnast ma ei oleks osanud ettegi kujutada. Jalge all on mingi kõva aine, mis pole metall ega kalju. Puit. Tunnen selle ära HK-s näidatud Maa piltide järgi. Tuhandes toonis veiklev vaip on laotatud üle selle, mu jalad tunnevad selle pehmust. Ümberringi on punasest puidust seinad, millele on nikerdatud puud ja hirved. Kauguses mängib tasane muusika. Liigun ruumis muusikale lähemale, valguse poole.

Jõuan klaasist ääreni, paksu klaasseinani, mis laseb päikesel paista valgete klahvidega masajale mustale instrumendile, mis selles kõrges kolme seina ja laia klaasaknaga ruumis ise mängib. Kõik on nii sile. Instrumendi taga, klaasi taga on miski, millest ma aru ei saa. Komberdan akna poole, valguse poole ja kukun põlvili, surudes käed vastu barjääri. Oigan ühte pikka nooti.

„Nüüd saad aru,” ütleb Tantsija. „Meid on petetud.”

Klaasi taga laiub linn.