Читать книгу Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa - Pierce Brown - Страница 13

Kasvasin üles koos naerusuise viieteistaastase tüdrukuga, kes armastas oma noort abikaasat nii kõvasti, et kui too end kaevanduses põletas ja haav mädanema läks, müüs tüdruk oma keha antibiootikumi eest ühele gammale. Ta oli oma mehest tugevam. Kui mees paranes ja sai teada, mida tema pärast oli tehtud, tappis ta tolle gamma kaevandusest varastatud lõikeTeraga. Pole raske mõistatada, mis edasi juhtus. Tüdruku nimi oli Lana ja ta oli onu Naroli tütar. Teda pole enam.

Mõtlen Lanale, kui vaatan HK-d kohas, mida Harmoonia kutsus katusekorteriks, sel ajal kui Tantsija teeb ettevalmistusi. Sõrmeliigutusega heidan pilgu peale paljudele kanalitele. Isegi tollel gammal oli oma pere. Ta kaevas nagu mina. Ta sündis nagu mina, ta käis loputuses nagu mina ja ka tema ei näinud kunagi päikest. Ühiskond andis talle lihtsalt väikse ravimipakikese ja nii see asi läks. Kui kavalad nad on. Kui palju viha puhuvad nad üles inimeste vahel, kes peaksid olema ühest soost. Aga kui klannid teaksid, millises luksuses pinna peal elatakse, kui nad teaksid, kui paljust nad on ilma jäetud, siis tunneksid nad samasugust vaenu nagu mina, siis nad ühineksid. Mu klanni inimesed on ägedaloomulised. Milline oleks nende ülestõus? Arvatavasti selline nagu Dago hõõguja – see põleks eredalt, aga kiiresti, kuni alles jääb vaid tuhk.

Küsisin Tantsijalt, miks Arese pojad näitasid kaevuritele mu naise surma. Miks mitte näidata hoopis alamPunastele pinna peal valitsevat küllust? See külvaks raevu.

„Sest praegu surutaks ülestõus maha mõne päevaga,” selgitas Tantsija. „Peame valima teise tee. Impeeriumi ei saa väljastpoolt hävitada seni, kuni see pole seestpoolt hävitatud. Pea seda meeles. Oleme impeeriumi hävitajad, mitte terroristid.”

Kui Tantsija ütles mulle, mis mind ees ootab, siis ma naersin. Ma ei tea, kas saan sellega hakkama. Olen imepisike. Marsi pind on kaetud tuhandete linnadega. Metallist peemotite laevastikud sõuavad planeetide vahel ja kannavad relvi, millega saab purustada kuu sisemuse. Kaugel Lunal ehitatakse üheteistkümnest kilomeetrist kõrgemaid hooneid. Seal valitseb suveräänkonsul Octavia au Lune koos oma imperaatorite ja preetoritega. Tema käsilane on tuhaisand, kes hävitas Rhea maailma. Octavia au Lune’ile alluvad kaksteist Olümpose rüütlit, leegionide viisi vääramatuid armilisi ja sama palju obsidiaane kui tähti taevas. Ja nood obsidiaanid on vaid eliit. Hallid sõdurid luusivad linnades, et kord oleks tagatud, et hierarhiale kuuletutaks. Valged mõistavad oma õigust ja sunnivad peale oma filosoofiat. Roosad pakuvad naudingut ja teenindust ülemVärvide kodudes. Hõbedased arveldavad ja manipuleerivad valuuta ja logistikaga. Kollased õpivad ravitsemist ja teadust. Rohelised arendavad tehnoloogiat. Sinised navigeerivad tähistaevas. Vasksed hoiavad bürokraatia käigus. Igal värvil on eesmärk. Iga värv aitab kuldseid üles upitada.

HK-st näen värve, mille olemasolust ma ei teadnudki. Ma näen moodi. Naeruväärset ja võrgutavat. On olemas biomodifikatsioonid ja kehaimplantaadid – on naisi, kelle nahk on nii sile ja läikiv, rinnad nii ümarad, juuksed nii säravad, et nad näivad pärinevat teisest liigist kui Eo ja kõik naised, keda olen eales tundnud. Mehed on ebardlikult lihaselised ja pikad. Nende käsivarred ja rinnad on pungil kunstlikku jõudu ja nad uhkeldavad oma musklitega nagu tüdrukukesed uute mänguasjadega.

Mina olen lambda põrgukaevur Lykosest, aga mida on see väärt kõige sellega võrreldes?

„Harmoonia tuli. Aeg on minna,” ütleb Tantsija ukse juurest.

„Ma tahan võidelda,” ütlen ma talle, kui me sõidame koos Harmooniaga graviTõstukis alla. Nad on mu märgistust timminud, nii et see särab eredamalt nagu ülemPunastel. Mul on seljas ülemPunase vabalt langev hõlst ja ma kannan tänavapuhastusvarustuse pakki. Mu juuksed on värvitud ja silmis on kontaktläätsed, et näeksin välja eredamat tooni punasena. Vähem räpasena. „Ma ei taha seda ülesannet. Veel hullem on see, et ma ei saa sellega hakkama. Kes saaks?”

„Sa ütlesid, et sa teed mida iganes on vaja teha,” ütleb Tantsija.

„Aga seda…” Ülesanne, mille ta mulle andis, on hullumeelne, aga ma ei ole hirmul mitte selle pärast. Mu hirm tuleb sellest, et kardan muutuda, nii et Eo mind enam ära ei tunneks. Ma muutun deemoniks meie octobernachti lugudest.

„Andke mulle kõrvetaja või pomm. Las keegi teine teeb seda.”

„Me tõime su välja just selle pärast,” ohkab Harmoonia. „Ja ainult selle pärast. See on olnud Arese suurim eesmärk poegade sünnist saadik.”

„Kui paljusid te olete välja toonud? Kui paljud on proovinud seda sama teha, mida mina?”

Harmoonia vaatab Tantsija poole. Too ei ütle midagi, nii et ta vastab kärsitult Tantsija asemel. „Üheksakümmend seitse on voolimises läbi kukkunud… meie teada.”

„Kuradiraisk,” vannun ma. „Ja mis neist sai?”

„Nad said surma,” ütleb Harmoonia otse. „Või nad palusid surma.”

„Võib-olla oleks Narol pidanud laskma mind üles puua.” Ma püüan naerda.

„Darrow. Tule siia. Tule.” Ta haarab mu õlast ja talitseb mind. „Nemad võisid läbi kukkuda. Aga sinul läheb teisiti, Darrow. Tunnen seda sisimas.”

Mul hakkavad põlved värisema, kui vaatan esimest korda öisesse taevasse ja näen enda ümber kõrguvaid hooneid. Pea pööritab. Mul on kukkumise tunne, nagu oleks maailm oma teljelt lahti tulnud. Kõik on liiga avar, niivõrd avar, et näib, nagu peaks linn taevasse varisema. Vaatan oma jalgu, vaatan tänavat ja püüan ette kujutada, et olen tunneliteel kogukondade juurest ühismaale.

Selle linna – Yorktoni – tänavad on öisel ajal kummastavad. Kõnniteid ja tänavaid valgustavad helendavad valgusepallid. Siinses kõrgtehnoloogilises linnasektoris jooksevad HK videod kui vedel voog mööda avenüü osi, nii et enamik kõnnib liikuvatel jalgradadel või sõidab ühistranspordis pea langetatuna nagu jalutuskepi käepide. Kiiskavad tuled muudavad öö peaaegu sama eredaks kui päeva. Näen isegi veel rohkem värve. Siin linnaosas on puhas. Punaste puhastustöötajate rühmad kammivad tänavaid läbi. Teed ja jalutusrajad ulatuvad kaugusse täiuslikus korras.

Meie peame kõndima seal, kus on kahvatu punane riba, kitsas riba laial tänaval. See ei liigu nagu teised teed. Üks vaskne naine kõnnib mööda talle ette nähtud laiemat rada. Tema lemmiksaateid mängitakse igal pool, kus ta kõnnib, välja arvatud siis, kui ta liigub kuldse kõrval, millisel juhul kõik HK-d vait jäävad. Aga enamik kuldseid ei kõnni. Neile on lubatud graviSaapad ja tõllad, nagu ka kõigile vasksetele, obsidiaanidele, hallidele ja hõbedastele, kellel on olemas vastav litsents, kuigi litsentseeritud saapad on kohutavalt viletsad.

Minu ette maha ilmub rakuvastase kreemi reklaam. Veidralt peenike naine lipsab punaseist siidrõivaist välja. Asjakohaselt paljana asub ta määrima kreemi oma kehal sellisesse kohta, kuhu ühelgi naisel pole kunagi rakku tekkinud. Ma punastan ja vaatan vastikust tundes mujale, sest ma olen üldse näinud ainult ühte naist alasti.

„Sa peaksid oma tagasihoidlikkusest lahti saama,” soovitab Harmoonia. „See juhib sulle rohkem tähelepanu kui su värv.”

„See on jäle,” ütlen ma.

„See on reklaam, kallis,” nurrub Harmoonia üleolevalt. Ta kõkutab koos Tantsijaga naerda.

Vanemapoolne kuldne kihutab ülalpool, ta on kõige vanem inimene, keda ma olen iialgi näinud. Me langetame pea, kui ta möödub.

„Siin üleval tuleb punastele maksta,” selgitab Tantsija mulle, kui oleme omaette. „Mitte palju. Aga neile antakse raha ja küllalt kostitust, et neid sõltuvaks muuta. Oma raha kulutavad nad kaupadele, mida nad enda arvates vajavad.”

„Sama käib kõigi droonide kohta,” sisistab Harmoonia.

„Nii et nad ei ole orjad,” ütlen ma.

„Oh, on ikka,” ütleb Harmoonia. „Orjastatud nende värdjate nisade imemisest.”

Kuna Tantsijal on raske meiega sammu pidada, hakkan tema jutu ajal aeglasemalt kõndima. Harmoonia teeb ärritunud häält.

„Kuldsed korraldavad kõike nii, et nende enda elu oleks kergem. Nad toodavad saateid, et lahutada ja rahustada masside meelt. Iga Maa uue kuu seitsmendal päeval jagavad nad laiali rahanatukest ja armuande, et muuta põlvkondi põlvkondade järel endast sõltuvaks. Nad valmistavad tooteid, et meile jääks mulje, et oleme vabad. Kui vägivald on kuldsete sport, siis manipuleerimine on nende kunstiliik.”

Me jõuame alamVärvide linnaossa, kus jalgradu pole eraldi tähistatud. Poodide aknad ja uksed on elektroonilise rohelise riba ääres. Mõned poed pakuvad tunni jooksul kuu jagu alternatiivset reaalsust ühe nädala palga eest. Kaks väikest vilavate roheliste silmadega kiilaspäist meest, kaunistatud metallorade ja muutuvate digikoodide tätoveeringutega, soovitavad mul osta reisi kohta, mida kutsutakse Osgiliathiks. Teised poed pakuvad pangateenuseid või biomodifikatsioone või tavalisi isiklikke hügieenivahendeid. Nad karjuvad asju, millest ma aru ei saa, kasutades numbreid ja akronüüme. Ma pole eales näinud sellist mürglit ja melu.

Roosa ribaga ääristatud bordellid, nagu ka akendel seisvad naised ja mehed, panevad mind punastama. Igaühel on sähviv hinnasilt, mis ripub mängule kutsuvalt nööri otsas. Hind muutub nõudluse järgi. Üks elust pakatav tüdruk hüüab mind sel ajal, kui Tantsija seletab mulle raha tähendust. Lykoses vahetasime ainult kaupa ja laket ja hõõgujaid ja teenuseid.

Mõned linnaosad on ette nähtud ainult tähtsamatele värvidele. Neisse linnaosadesse saab juurdepääsu sisenemisloaga. Ma ei saa kuldsete või vasksete linnaossa lihtsalt sisse jalutada või sõita. Aga vasksed saavad alati punaste linnaosa urgastes aeleda, käia seal baaris või bordellis. Mitte kunagi ei ole asjad vastupidi, isegi mitte metsikul, kõigile avatud basaaril, mis rõkkab kauplemisest, nii et õhk on paks kärast ja kehaaroomidest ja toidulõhnadest ja automobiilide heitgaasist.

Jalutame basaari sügavustesse. Tunnen end kitsastel kõrvaltänavatel ohutumalt kui kõrgtehnoloogiliste linnasektorite laiadel avenüüdel. Mulle ei meeldi veel lai avarus ja tähed pea kohal hirmutavad mind. Basaaril on hämaram, kuigi tuled ikkagi säravad ja inimesed sagivad. Hooned näivad rohkem kokkusurutuna. Sajad rõdud jooksevad kui ribid kitsasteede kõrgustes. Jalgteed kulgevad risti-rästi meie pea kohal ja kõikjal meie ümber vilguvad igasuguste seadmete tuled. Siin on rohkem niiskust, räppa. Ma näen vähem plekkpottidest patrulle. Tantsija sõnul on basaaril selliseid kohti, kuhu isegi obsidiaanil ei tasu minna. „Kõige suurema tihedusega inimasustustes kaob kultuursus kõige kergemini,” ütleb ta.

On kummastav olla rahvahulgas, kus keegi ei tea su nägu ega hooli su sihist. Lykoses oleksin ma rüselenud meestega, kellega koos üles kasvasin, või kohanud tüdrukuid, keda lapsena taga ajasin või kellega jõudu katsusin. Siin jooksevad teised värvid mulle otsa ega mõtle isegi vabandada. See on linn ja see ei meeldi mulle. Tunnen end üksikuna.

„Lähme siia,” ütleb Tantsija, juhatades mu hämarasse kangialusesse, kus kivisel pinnal kumab elektrooniline lendav draakon. Meid peatab hiiglaslik pruun, kellel on nina asemel modikas. Me ootame, kuni metallnina nuusib ja nuhib. Ta on Tantsijast suurem.

„Juustes värv,” uriseb ta minu suunas, hingates sisse mu juuste lõhna. „See siin on roostenärija.”

Tema vöö vahelt vaatab välja kõrvetaja. Randme küljes on suskaja – taipan seda sellest, kuidas ta käsi liigub. Veel üks küürus röövlinägu tuleb meie juurde. Tollel on silmamunadel juveeliprotsessorid, väiksed punased rubiinid, mis veiklevad, kui valgus langeb neile just õige nurga all. Vahin juveele pruunides silmades.

„Mis seesinasega toimub? Tahab minna?” sülgab ta. „Jõllita aga, kisun sul maksa välja ja müün turul maha.”

Arvab, et panen teda proovile. Tegelikult rubiinid lihtsalt huvitavad mind, aga kui ta mind ähvardab, naeratan talle ja pilgutan silma, nagu teeksin kaevanduses. Ta kätte ilmub nuga. Siin on teised reeglid.

„Naga, anna aga. Kui julged. Anna tuld.”

„Mickey ootab meid,” ütleb Tantsija talle.

Vaatan modika sõpra, kes püüab mind jõllitades pilku keerama sundida, nagu ma oleksin veel laps. Modikas irvitab Tantsija jalga ja kätt vahtides. „Ei tia ühtki Mickeyt, sant.” Ta vaatab sõbra poole. „Tiad sa ühtki Mickeyt?”

„Põle siin ühtki Mickeyt.”

„Hea seegi.” Tantsija paneb jaki all käe kõrvetaja peale. „Kuna te ei tea Mickeyt, siis ei pea te talle selgitama, miks mu… helde sõber teda kätte ei saanud.” Ta kohendab oma jakki nii, et nad näevad tema relva kabale söövitatud glüüfi. Arese kiivrit.

Kui modikas glüüfi näeb, siis ta neelatab ja ütleb: „Litsukas.” Siis püüavad nad teineteise võidu ust avada. „P-p-peame teie tulistajad ära võtma.” Veel kolm meest tulevad meie poole, kõrvetajad pooles vinnas. Harmoonia teeb vesti eest lahti ja näitab oma kõhule kinnitatud pommi. Punase nõtkete sõrmedega mängib ta vilkuva detonaatoriga.

„Põle vaja. Saame ise hakkama.”

Modikas neelatab, noogutab. „Saate ise hakkama.”

Hoone on seest pime. Pimedus on paksult täis suitsu ja võbelevaid tulesid – üsna kaevanduse moodi. Pulseeriv muusika. Laudade ja toolide vahel, kus mehed joovad ja suitsetavad, on sammastena püsti klaassilindrid. Klaasi sees tantsivad naised. Mõned vingerdavad vees, liigutades oma veidraid ujulestadega varbaid ja saledaid reisi muusika rütmis. Teised tõmblevad tümpsuva meloodia saatel kuldses suitsus või hõbedases värvis.

Järjekordsed röövlinäod juhatavad meid tagumise laua juurde, mis näib olevat tehtud sirendavast veest. Seal lösutab üks kõhn mees koos mitme ülimalt veidra olendiga. Algul arvan, et nad on koletised, aga mida lähemalt vaatan, seda suuremasse segadusse satun. Nad on inimsoost. Aga nad on tehtud teistmoodi. Voolitud teistmoodi. Kena noor tüdruk, mitte vanem kui Eo, istub, vaadates mind oma smaragdroheliste silmadega. Tema seljast küünitavad välja valge kotka tiivad. Ta oleks justkui pärit palavikulisest unenäost, kuhu ta olekski pidanud jääma. Suitsus ja imelike tulede valguses lamasklevad teised temasugused.

Voolija Mickey on mees kui skalpell, tal on kõver naeratus ja mustad juuksed ripuvad ühel pool pead kui rasvane tuust. Mööda ta vasakut kätt keerdub suitsu sisse peitunud ametüstist maski tätoveering. See on violettide – loojate – märgistus, mis kogu aeg muundub. Teised violettide sümbolid katavad ta randmeid. Ta mängib väikse elektroonilise puslekuubikuga, mille küljed muutuvad. Ta sõrmed on kiired, peenemad ja pikemad, kui peaksid olema, ja neid on kaksteist tükki. Lummav. Ma pole kunagi ühtki kunstnikku näinud, isegi mitte HK-st. Nad on sama haruldased kui valged.

„Aa, Tantsija,” ohkab ta silmi kuubikult pööramata. „Ma kuulsin su lohisevaid samme.” Ta kõõritab kuubikut enda käes. „Ja Harmoonia, sinu lõhna tundsin ma juba ukse juurest, kallikene. Jube pomm, olgu öeldud. Järgmine kord, kui sul on vaja tõeliselt karmi meisterlikkust, tule siis Mickey juurde, eks ole?”

„Mick,” ütleb Tantsija ja istub unenäoliste tegelaste juurde laua taha. On näha, et Harmoonial hakkab pea suitsust natuke uimaseks minema. Ma olen harjunud hullemat sisse hingama.

„Nii et, Harmoonia, mu arm,” nurrub Mickey. „Oled sa sellest sandist juba loobunud? Äkki liitud minu perega, mis? Sobib? Tahad endale tiivapaari? Või küüniseid? Saba? Sarvi – sa näeks sarvedega äge välja. Eriti mu siidiste voodilinade vahel.”

„Vooli endale hing ja äkki läheb õnneks,” irvitab Harmoonia.

„Ah, kui hinge omamiseks peab punane olema, siis ma passin.”

„Asume siis asja juurde.”

„Mu kallis, sa oled ikka nii järsk. Vestlust tuleks pidada kunstivormiks või pidulikuks dineeks. Iga käik omal ajal.” Ta sõrmed lendlevad mööda kuubikut. Ta seab neid elektroonilise sageduse järgi paika, aga on natuke liiga aeglane, et neid enne muutumist välja rihtida. Ta ei ole ikka veel üles vaadanud.

„Meil on sulle ettepanek, Mickey,” ütleb Tantsija kannatamatult. Ta vaatab kuubikut.

Mickey naeratab pikalt ja kõveralt. Ta ei vaata üles. Tantsija kordab öeldut.

„Otse pearoa juurde siis, sant, jah? Vabalt, hakka aga pakkuma.”

Tantsija lööb kuubiku Mickey käest ära. Laua taga jääb vaikseks. Röövlinäod mässavad meie selja taga ja muusika taob edasi. Mu süda on rahulik ja ma pean silmas lähima röövlinäo puusal rippuvat kõrvetajat. Mickey vaatab aeglaselt üles ja maandab pinge kõvera naeratusega. „Mis toimub, sõber?”

Tantsija noogutab Harmooniale ja see lükkab väikse karbi Mickey ette.

„Kingitus? Oh, mis te nüüd.” Mickey uurib karpi. „Odav värk. Punane on nii maitsetu värv.” Siis ta teeb karbi lahti ja ahmib õuduses õhku. Ta põrkab laua juurest eemale, lüües karbi kaane kinni. „Te neetud lollid värdjad. Mis see on?”

„Sa tead küll, mis need on.”

Mickey nõjatub ettepoole ja ta hääl muutub ühtlaseks sisinaks. „Te tõite nad siia? Kust te need saite? Kas te olete hullud?” Mickey vaatab oma jüngreid, kes jõllitavad karpi, mõistatades, mis on nende isanda nii endast välja viinud.

„Hullud? Me oleme, kuradiraisk, maniakaalsed.” Tantsija naeratab. „Ja meil on vaja, et need külge pandaks. Varsti.”

„Külge pandaks?” Mickey hakkab naerma.

„Tema külge.” Tantsija osutab minule.

„Kaduge minema!” karjub Mickey oma kaaskonnale. „Käige minema, eputav sükofantne ebalooming! Ma räägin teiega… ebardid! Kaduge ära!” Kui tema kaaskond on minema rutanud, avab ta karbi ja kallab selle sisu lauale. Kaks kuldset tiiba – kuldsete märgistus – kõlisevad laual.

Tantsija istub. „Me tahame, et sa meie poisist kuldse teeksid.”