Читать книгу Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa - Pierce Brown - Страница 14

„Te olete hullud.”

„Tänan,” naeratab Harmoonia.

„Sa väljendusid oletatavasti eksitavalt, palun korda oma sõnu,” ütleb Mickey Tantsijale.

„Ares maksab sulle rohkem raha, kui sa oled eales näinud, kui sa kinnitad nood asjakesed edukalt minu noore sõbra külge.”

„Võimatu,” teatab Mickey. Ta vaatab minu poole, mõõtes mind silmadega esimest korda. Ma ei avalda talle oma pikkusest hoolimata muljet. Seda ei saa talle ette heita. Kunagi pidasin end klannide seas kauniks meheks. Tugevaks. Lihaseliseks. Siin üleval olen ma kahvatu ja kiitsakas, noor ja armiline. Ta sülitab lauale. „Võimatu.”

Harmoonia kehitab õlgu. „Seda on ennegi tehtud.”

„Kes on teinud? Ütle mulle.” Ta pöörab pead. „Ei. Selle õnge ma ei lähe.”

„Üks tegi, kes oskas,” pilkab Harmoonia.

„Võimatu.” Mickey kallutab end veelgi rohkem ettepoole, ta kõhnal näol pole mitte ainsatki poori. „Tema DNA peab tiibadele vastama, siis on veel tserebraalne ekstraheerimine. Kas te teadsite, et neil on koljul nahaalune märgistus? Muidugi te ei teadnud – need on nahaalused ajukoore külge kinnitatud andmekiibid, mis tõendavad nende klassilist kuuluvust. Siis on veel sünapside ühendamine, molekulaarsidemed, jälgimisseadmed, kvaliteedikontrolli nõukogu. Ja lisaks veel trauma ja assotsiatiivne mõtlemine. Oletame, et me oleme teinud ta keha täiuslikuks, aga ikkagi jääb veel üks probleem: me ei suuda teda targemaks teha. Hiirest ei saa teha lõvi.”

„Ta suudab mõtelda nagu lõvi,” ütleb Tantsija otse.

„Ohoo! Ta suudab mõtelda nagu lõvi,” hirnub Mickey.

„Ja Ares tahab seda.” Tantsija hääl on osavõtmatu.

„Ares. Ares. Ares. Vahet pole, mida Ares tahab, sa paavian. Unustame teaduse. Tema füüsiline ja vaimne paindlikkus on arvatavasti sama olematu kui kuradi kausipuhastajal. Ja tema materiaalsed atribuudid ei klapi. Ta lihtsalt ei ole nende liigist! Ta on roostenärija!”

„Ma olen Lykose põrgukaevur,” ütlen ma.

Mickey kergitab kulme. „Ohoo! Põrgukaevur! Tehke ruumi! Või et põrgukaevur, mis sa kostad!” Ta pilkab mind, aga siis pilutab korraga silmi, nagu oleks mind varem näinud. Minu piitsutamist kanti üle. Paljud teavad mu nägu. „Olgu ora mul perses,” pomiseb ta.

„Sa tunned mu ära,” kinnitan ma.

Ta otsib üles kulutulena levinud video ja vaatab seda, heites pilgu kord ekraanile, kord mulle. „Kas sa pole mitte surnud koos tolle tüdruksõbraga?”

„Abikaasaga,” nähvan mina.

Mickey lõualihased tõmblevad naha all, aga ta ignoreerib mind. „Te tahate teha endale päästja,” süüdistab ta Tantsijat vaadates. „Tantsija, värdjas. Meisterdate endale oma koleraisa eesmärgi jaoks lunastaja.”

Ma ei ole asja kunagi niimoodi vaadanud. Mu nahk kiheleb ebameeldivalt.

„Jah,” vastab Tantsija.

„Kui ma teen temast kuldse, siis mis te temaga peale hakkate?”

„Ta esitab vastuvõtuavalduse instituuti. Ta võetakse vastu. Seal ta teeb selliseid edusamme, et jõuab vääramatute armiliste tasemele. Armilisena võib teda koolitada preetoriks, legaadiks, politikaaniks, kvestoriks. Ükskõik kelleks. Ta liigub edasi kõrgele positsioonile, mida kõrgemale, seda parem. Sealt alates on ta sobivas kohas, et täita Arese soove meie eesmärgi saavutamiseks.”

„Jumalaema,” pomiseb Mickey. Ta jõllitab Harmooniat ja siis Tantsijat. „Te tahate, et ta hakkaks heauskselt vääramatuks armiliseks. Mitte pronksikaks?”

Pronks on tuhmunud kuldne. Samast klassist, aga kehvema välimuse, madalama päritolu ja vähemate võimete pärast alaväärne. „Mitte pronksiks,” kinnitab Tantsija.

„Või lillutajaks?”

„Me ei taha, et ta käiks ööklubides ja sööks kaaviari nagu need ülejäänud mõttetud kuldsed. Me tahame, et ta juhiks laevastikke.”

„Laevastikke. Te olete kõik hullud. Hullud.” Mickey violetsed silmad jäävad pikaks ajaks minu omi vaatama. „Mu poiss, nad tahavad sind mõrvata. Sa ei ole kuldne. Sa ei suuda teha seda, mida kuldne suudab. Nad on tapjad, nad on sündinud meie üle domineerima. Kas sa oled kunagi ühtki aureaati kohanud? Tõesti, nad võivad praegu näida kenakesed ja rahumeelsed. Aga kas sa tead, mis juhtus Alistamise ajal? Nad on koletised.”

Ta raputab pead ja naerab nurjatult. „Instituut ei ole mingi kool, see on tapamaja, kus kuldsed üksteist seni rapivad, kuni kehalt ja vaimult kõige tugevamad välja selgitatakse. Sina. Saad. Surma.”

Mickey kuubik vedeleb laua teises otsas. Ma lähen sõna lausumata selle juurde. Ma ei tea, kuidas see töötab, aga ma tunnen maiseid puslesid.

„Mu poiss, mis sa teed?” Mickey ohkab haletsevalt. „See ei ole mänguasi.”

„Kas sa oled kunagi kaevanduses olnud?” küsin ma temalt. „Kas sa oled kunagi kasutanud sõrmi, et kaevata läbi rikkekoha kaheteistkümnekraadise nurga all, samal ajal arvutades, kuidas hoida kaheksakümneprotsendist pöörlemissagedust ja viiekümne viie protsendist telgsurvejõudu, nii et sa ei paneks gaasitaskut plahvatama, ise istudes oma kuse ja higi sees ja muretsedes šahtirästikute pärast, kes tahavad sinu sisikonda oma mune muneda?”

„See on…”

Ta jääb vait nähes, et küünisPuur on andnud mu sõrmedele liikuvuse, et mu onu õpetatud tantsimisnõtkus tuleb mu kätes esile. Ma ümisen tööd tehes. Mul kulub vaid hetk, võib-olla minut või kolm. Aga ma saan puslest aru ja lahendan selle lihtsalt sageduse järgi. Sellel paistab olevat veel üks tase – matemaatilised mõistatused. Ma ei oska neid arvutada, aga ma tunnen mustri ära. Ma lahendan selle ja veel neli puslet, misjärel asjake muutub mu käes veel kord, võttes ringi kuju. Mickey silmad lähevad pärani. Viskan vidina talle tagasi. Ta vahib mu käsi, liigutades enda kahtteistkümmet sõrme.

„Võimatu,” pomiseb ta.

„Evolutsioon,” vastab Harmoonia.

Tantsija naeratab. „Me peame hinda arutama.”