Читать книгу Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa - Pierce Brown - Страница 6

Kõnnime käsikäes teiste meie kogukonna inimestega läbi tunneliteede ühismaale. Lune muudkui jahvatab HK-s kõrgel-kõrgel meie kohal, nagu kuldkulmud (aureaadid, kui tehniliselt täpne olla) peaksidki olema. Nad näitavad õudseid pilte sellest, kuidas terroristide pomm tapab punaste kaevurite ja oranžide tehnikute rühma. Süüdistatakse Arese poegi. Kummaline Arese glüüf – jõhker kiiver, mille ülaosast purskuvad välja päikesekiired kui ogad – leegitseb kogu ekraanil. Ogadelt tilgub verd. Näidatakse laste moonutatud laipu. Öeldakse, et Arese pojad on hõimlaste tapjad, kaose tekitajad. Nad mõistetakse hukka. Ühiskonna hallid politseinikud ja sõdurid tuhlavad kiviklibus. Näidatakse kahte sõdurit obsidiaanide seast – need on minust peaaegu kaks korda suuremad hiiglaslikud mehed ja naised – koos nõtkete kollaste arstidega mitut plahvatuse ohvrit ära kandmas.

Lykoses ei ole Arese poegi. Nende mõttetu sõda ei puutu meisse. Terroristide kuninga Arese tabamise eest pakutakse taas kord tasu. Oleme seda klippi tuhat korda näinud ja ikka jääb mulje, et see on väljamõeldis. Arese pojad arvavad, et meid koheldakse halvasti, ja selle pärast lasevad nad asju õhku. See on arutu jonn. Nende tehtud kahju pärsib Marsi ettevalmistamist teiste värvide jaoks. See teeb inimkonnale halba.

Poisikesed võistlevad tunneliteel lae puudutamises, kui kogukondade inimesed tulvavad rõõmsalt tunnelit mööda loorberitantsupeole. Laulame kõndides loorberipeo laulu, mille voogav meloodia räägib mehest, kes leidis endale kuldsel väljal pruudi. Kostab naeru, kui noored poisid püüavad joosta tunneli seinu mööda või teha järjest mitu saltot ainult selle tulemusega, et nad kukuvad näoli maha või jäävad mõnele tüdrukule alla.

Pikka koridori valgustavad lakke riputatud tuled. Kaugel ees on purjus onu Narol, juba kolmekümneviieselt vana mees, kes mängib tsitril meie jalge ümber tantsivatele lastele – isegi tema ei suuda lõputult viha pidada. Tema pill ripub õlarihmadel ja toetub puusadele, nii et plastist sõrmlaud ja pingule tõmmatud metallkeeled on suunatud üles lae poole. Parema käe pöial käib kogu aeg üle keelte, välja arvatud siis, kui nimetissõrm liigub allapoole või kui ta tinistab pöidlaga üksikuid keeli, vasak käsi mängib samal ajal pidevalt bassikeeltel saatemeloodiat. Tsitril on hulluksajavalt raske mängida midagi muud kui matusemuusikat. Onu Naroli sõrmed saavad sellega hakkama, aga minu omade alt tuleb ainult traagilisi lugusid.

Ta mängis mulle vanasti, siis kui õpetas mind tantsima neid tantse, mida isa ei jõudnud õpetada. Onu Narol õpetas mulle isegi keelatud tantsu, ainsat tantsu, mille eest nad su ära tapavad. Käisime seda õppimas vanades kaevandustes. Ta lõi mu pahkluude pihta piitsaga, kuni ma metallitükki kui mõõka käes hoides hakkasin tegema imesujuvaid piruette voogava muusika taktis. Ja kui selle selgeks sain, suudles ta mind laubale ja ütles, et olen oma isa poeg. Nendes tundides õppisin, kuidas liikuda, nii et teiste lastega vanades tunnelites kummituskulli mängides tulin ikka ja alati võitjaks.

„Kuldsed tantsivad paarides, obsidiaanid kolmikutes, hallid tosina kaupa,” ütles ta mulle. „Meie tantsime üksi, sest ainult üksi saab põrgukaevur puurida. Ainult üksi saab poisist mees.”

Tunnen puudust tollest ajast, kui olin veel nii noor, et ei mõistnud teda lakke järele haisva hingeõhu pärast hukka. Olin siis üheteistkümnene. Ainult viis aastat tagasi. Aga tundub, nagu vahepeal oleks terve elu mööda läinud.

Lambdad patsutavad mind seljale ning isegi pagar Varlo pöörab oma palge minu poole ja viskab Eole peotäie leiba. Nad on võidust kuulnud, kindel see. Eo peidab leiva kuhugi seelikute vahele ja heidab mulle uudishimuliku pilgu.

„Su nägu on laia naeru täis nagu narril,” ütleb ta mind külje pealt näpistades. „Mis sa tegid?”

Kehitan õlgu ja püüan naeratusest lahti saada. See on võimatu.

„Nii, igal juhul oled sa millegi üle uhke,” ütleb ta kahtlustavalt.

Kierani poeg ja tütar, mu kaksikutest vennalapsed, paterdavad mööda. Mõlemad on kolmesed ja piisavalt kiired selleks, et Kierani naisest ja mu emast mööda kihutada.

Ema naeratab kui naine, kes teab, mida elul on pakkuda, ja kes on sellest parimal juhul hämmeldunud. „Tundub, et oled end ära põletanud, mu südameke,” ütleb ta, kui näeb mu kinnastatud käsi. Ta räägib aeglaselt, irooniliselt.

„Üks vastik vill,” ütleb Eo minu eest.

Ema kehitab õlgu. „Tema isa tuli koju veel hullematega.”

Võtan tal õlgade ümbert kinni. Need on kõhnemad kui toona, kui ta õpetas mulle meie rahva laule, nagu kõik naised oma poegadele õpetavad.

„Kas kuulen su hääles kerget muret, ema?” küsin ma.

„Muret? Mina? Rumal laps.” Ema ohkab ja naeratab aegamisi. Suudlen teda põsele.

Kui kohale jõuame, on pooled klannid juba purjus. Lisaks sellele, et oleme tantsurahvas, oleme veel ka purjutav rahvas. Selles asjas jätavad plekkpotid meid rahule. Poo keegi ilma põhjuseta üles ja mõned kogukonnad võivad ehk hakata natuke nurisema. Sunni aga meile peale kainust ja su kuradiraisa hädadel pole enam otsa ega äärt. Eo arvab, et grendel – seen, mida me destilleerimiseks kasutame – ei ole Marsi kohalik liik, vaid et see toodi siia selleks, et meid lakkega orjastada. Ta võtab selle teema üles iga kord, kui ema uue laari valmis saab, ja ema võtab vastuseks tavaliselt lonksu ja ütleb: „Pigem valitsegu mind jook kui inimene. Need ahelad maitsevad magusalt.”

Nad hakkavad veelgi magusamalt maitsema, kui saame loorberikastidest siirupit. Neil on alkoholi maitsestajaid, näiteks marja- ja mingi kaneelimaitseline asi. Ja äkki saan endale isegi uue puidust, mitte metallist tsitri. Nad jagavad neid mõnikord välja. Minu pill on vana ja väeti. Olen sellel liiga kaua mänginud. Aga see oli isa oma.

Meie ees ühismaal kõmiseb muusika, improviseeritud trummide ja ulguvate tsitrite labased viisid. Meiega ühinevad oomegad ja üpsilonid, kes rõõmsalt kõrtside poole tõuklevad. Kõikide kõrtside uksed on laialt lahti, suits ja müra voogab neist ühisplatsile. Platsi servas on lauad ja keskel asuvast võllapuust vasakule on jäetud tühi ala tantsimiseks.

Kõrgematel tasemetel asuvad gammade kodud, seejärel tulevad tarnejaamad, siis järsk sein ja väga kõrgel lae all nanoKlaasist vaateavadega metallist kuppel. Kutsume seda paika potiks. See on kindlus, kus meie valvurid elavad ja magavad. Sellest edasi tuleb planeedi pind, kus ei ole võimalik elada – viljatu tühermaa, mida olen ainult HK-st näinud. Heelium-3, mida me kaevandame, peaks seda muutma.

Loorberipeo tantsijad ja žongleerijad ja lauljad on juba alustanud. Eo näeb Loranit ja Kieranit ja hüüab neid. Nad istuvad Niiske Tilga lähedal pika rahvast täis laua taga. Niiske Tilk on kõrts, kus meie klanni vanim liige, Vana Rappija, on end sisse seadnud, et purjus rahvale lugusid vesta. Täna on ta juba pildituna laua peal pikali. Kahju. Oleksin tahtnud, et ta näeks, kuidas ma meile lõpuks loorberi välja teenisin.

Meie pidudel, kus igaühe lõugade vahele jagub vaevu tükike toitu, on kõige tähtsamad jook ja tants. Loran kallab mulle kruusitäie laket enne, kui jõuan mahagi istuda. Ta püüab alati teisi jooma saada, et neile pärast naeruväärseid lindikesi juustesse panna. Ta teeb Eole ruumi, et see saaks istuda tema naise Dio kõrvale, kes on Eo õde, välimuse järgi kaksik.

Loran tunneb Eo vastu omamoodi armastust, nagu tema vend Liamgi, aga ma tean, et kunagi oli Loran Eost sama sisse võetud kui hiljem Diost. Tegelikult laskus ta mu naise ette põlvele, kui too sai neljateistkümneseks. Aga kui järele mõtelda, siis pooled poisid tegid sedasama. Pole mõtet end piinata. Eo on selgelt ja kindlalt näidanud, keda ta eelistab.

Kierani lapsed ronivad tal otsas. Tema naine suudleb teda huultele, minu oma suudleb teda laubale, sasides tema punaseid juukseid. Arusaamatu, kuidas pärast päev otsa võrgukojas ussämblikelt siidi kogumist suudavad naised nii head välja näha. Mina sündisin kenana, mul on nurgeline ja kõhn nägu, aga kaevandused on mind tasapisi muutnud. Olen pikk, muudkui kasvan. Juuksed on mul ikka veel verekarva, iirised ikka sama roostepunased kui Octavia au Lune’i omad on kuldsed. Mu nahk on pingul ja kahvatu, aga ma olen arme, põletus- ja lõikehaavu täis pikitud. Varsti näen ma välja sama karm kui Dago või sama väsinud kui onu Narol.

Aga naised, nemad ületavad meid, ületavad mind. Kaunid ja elavad, vaatamata võrgukojale, vaatamata sünnitatud lastele. Nad kannavad üle põlve ulatuvaid mitmekihilisi seelikuid ja pooles tosinas punases toonis pluuse. Mitte kunagi mitte midagi muud. Alati punaseid. Nad on klannide süda. Ja kui palju ilusamad nad veel hakkavad välja nägema mähituina loorberikastidest saadavatesse imporditud lehvidesse ja lintidesse ja pitsidesse.

Puudutan luulaadse koega märgistust oma kätel. See on lihtne punane ring, mille ühel poolel on nool ja teisel poolel kriipsud. See tundub õige. Eo oma ei tundu. Tema juuksed ja silmad on küll meie omad, kuid ta võiks olla kuldkulm, keda näidatakse holoKastis. Ta väärib seda. Ja siis ma näen, kuidas ta virutab Loranile kõvasti vastu pead, kui too endale ema tehtud laket kannuga sisse kallab. Kui jumal juhib meie samme, siis juhib ta Eot hästi. Naeratan. Aga kui vaatan tema selja taha, siis mu naeratus kustub. Hüplevate tantsijate kohal, sadade keerlevate seelikute ja tümpsuvate saabaste ja plaksuvate käte seas kõlgub kõrgel kalgil võllapuul üksik luukere. Teised ei pane seda tähele. Mulle on see kui vari, kui meeldetuletus isa saatusest.

Kuigi oleme kaevurid, ei lubata meil oma surnuid matta. See on Ühiskonna järjekordne ettekirjutis. Isa rippus kaks kuud, enne kui nad ta maha võtsid ja tema luud pulbriks jahvatasid. Olin kuuene, aga püüdsin teda esimesel päeval alla tõmmata. Onu astus vahele. Vihkasin teda, sest ta ei lasknud mind isa surnukeha juurde. Hiljem hakkasin teda uuesti vihkama, sest mõistsin, et ta on nõrk – isa suri millegi eest, samal ajal kui onu Narol elas ja jõi ja raiskas oma elu.

„Ta on hull, küll sa näed. Hull ja andekas ja väärikas, Narol on mu vendadest parim,” ütles isa ükskord ammu.

Nüüd on ta lihtsalt viimane.

Ma ei arvanud kunagi, et isa ootab poomine, kuraditants, nagu vanarahvas seda kutsub. Ta oli mees, kes hindas rääkimist ja rahu. Aga tema siht oli vabadus, meie enda seadused. Tema unistused olid tema relvad. Tema pärand on Tantsija ülestõus. See lõppes koos temaga võllapuul. Üheksa meest tantsimas ühel ajal kuraditantsu, vehklemas käte ja jalgadega, kuni ainult tema jäi alles.

See ei olnud suurem asi ülestõus – nad arvasid, et rahumeelse protestiga saab Ühiskonda veenda toidunorme suurendama. Nii nad siis tantsisid lõikustantsu graviTõstukite ees ja võtsid juppe puuride küljest ära, et neid ei saaks kasutada. Gambiit kukkus läbi. Ainult loorberi võit annab toitu juurde.

Kell on 11 peal, kui onu tsitriga maha istub. Ta piidleb mind kuidagi tigedalt, purjus nagu juhmard jõuluajal. Me ei räägi omavahel, kuigi ta ütleb midagi lahket Eole ja Eo temale. Kõik armastavad Eot.

See juhtub siis, kui Eo ema tuleb meie juurde, suudleb mind kuklale ja ütleb väga valjult: „Me kuulsime uudiseid, kuldne poiss. Loorber! Sa oled oma isa poeg.” Siis hakkab mu onu end liigutama.

„Mis viga, onu?” küsin ma. „Kas gaasid?”

Tema ninasõõrmed paisuvad. „Sa väike sitasööja!”

Ta viskub üle laua ja juba olemegi rusikate ja küünarnukkide rüsinal maas. Ta on suur, aga ma surun ta maha ja taon tema nina vigastatud käega, kuni Eo isa ja Kieran mu tema pealt ära kisuvad. Onu Narol sülitab minu suunas. Süljes on rohkem verd ja laket kui midagi muud. Siis joome laua eri otstes edasi. Ema pööritab silmi.

„Ta on lihtsalt kibestunud, et ta loorberi võitmiseks, kuradiraisk, mitte midagi ei teinud. Ainult ilmus kohale,” ütleb Loran oma isa kohta.

„Kuradiraisk, see argpüks ei oskaks loorberit võita isegi siis, kui see talle sülle kukuks,” ütlen tigedalt.

Eo isa patsutab mu pead ja näeb, kuidas tema tütar laua all mu põletada saanud kätt ravitseb. Libistan kindad uuesti kätte. Ta pilgutab mulle silma.

Selleks ajaks, kui plekkpotid kohale ilmuvad, on Eo asjast aru saanud, aga ta pole sellest nii elevil, nagu lootsin. Ta krutib kätega oma seelikuid ja naeratab mulle. Aga tema naeratus on pigem grimassi moodi. Ma ei saa aru, miks ta nii kõhklev on. Teised klannid ei ole seda. Paljud tulevad mind kiitma, seda teevad kõik põrgukaevurid peale Dago. Too istub seltskonnas gammade särava laua ääres – ainsal, kus on rohkem toitu kui laket – ja suitsetab hõõgujat.

„Ei suuda ära oodata, kuni see raisk hakkab tavalist normi sööma,” kõkutab Loran. „Dago ei ole kunagi talutoitu maitsnudki.”

„Aga ikkagi suudab ta kuidagi naistestki kõhnem püsida,” lisab Kieran.

Naeran koos Loraniga ja lükkan kasina leivatüki Eo poole.

„Ära noruta!” ütlen talle. „See öö on pidutsemiseks.”

„Mul pole isu,” vastab ta.

„Isegi siis, kui saaksid kaneeli peale panna?” Varsti saab.

Ta manab ette pooliku naeratuse, nagu ta teaks midagi, mida mina ei tea.

Kell 12 laskub potist trobikond graviSaabastes plekkpotte. Nende soomus on vilets ja määrdunud. Enamik neist on poisikesed või vanad mehed, kes on Maal peetud sõdadest erru läinud. Aga see ei ole sugugi tähtis. Nende klopperid ja kõrvetajad on kinnistes kabuurides. Ma ei ole kunagi näinud, et neid kasutataks. Seda pole vaja. Nende käes on õhk, toit, port. Meil ei ole ühtegi kõrvetajat, millega tulistada. Mitte et Eo ei tahaks ühte endale varastada.

Eo lõualihased tõmblevad, kui ta vaatab graviSaabastes hõljuvaid plekkpotte, kellega nüüd ühineb kaevandusMagistraat Timony cu Podginus, imepisike vasekarva juustega mees pennide seast (vasksete seast, kui tehniliselt täpne olla).

„Tähelepanu, tähelepanu, räpased roostenärijad!” hüüab Kole Dan. Kui nad meie kohal hõljuvad, jäävad pidutsejad vakka. Magistraat Podginuse graviSaapad ei vasta standardile, nii et ta võbeleb õhus nagu vanur. GraviTõstuk toob plekkpotte veel juurde sel ajal, kui Podginus sirutab välja oma väiksed maniküüritud käed.

„Kaaspioneerid, kui meeldiv on näha teid pidutsemas. Pean tunnistama,” itsitab ta, „et mulle meeldib teie õnne maalähedus. Lihtne jook. Lihtne kehakinnitus. Lihtne tants. Oh, milline küll peab olema teie hingesuurus, et saate nõnda meelt lahutada. Tahaksin väga samamoodi meelt lahutada. Aga ma ei tunne enam naudingut isegi planeedivälises roosade bordellis, kui olen söönud head sinki ja ananassitorti! Kui kurvaks see mind teeb! Kuidas küll olete enda loomust hellitanud. Kui vaid saaksin olla teiesugune. Aga mu värv on mu värv ja olen neetud elama tüütut vaskse andmetöötleja, bürokraadi ja administraatori elu.” Ta naksutab keelega ja tema vasekarva lokid hüplevad, kui graviSaapad kõiguvad.

Aga asugem asja juurde: kõik on kvoodid täitnud peale müü ja hii. Seepärast ei saa nad sel kuul veiseliha, piima, maitseaineid, hügieenivahendeid, mugavustarbeid ega hambaravi. Ainult kaera ja põhikaupu. Te saate aru, et Maa orbiidilt saavad laevad tuua kolooniatesse ainult piiratud koguses varusid. Need on väärtuslikud ressursid! Ja me peame andma need neile, kes saavad tulemusi. Võib-olla järgmises kvartalis, müüd ja hiid, looderdate vähem!”

Müüd ja hiid kaotasid tosin meest sellises gaasiplahvatuses, mida onu Narol kartis. Nad ei looderdanud. Nad surid.

Ta vatrab mõnda aega edasi enne põhiasja juurde asumist. Ta võtab loorberi välja ja hoiab seda sõrmede vahele pigistades õhus. Oksake on kuldseks värvitud, kuid särab siiski. Loran togib mind. Onu Narol põrnitseb tigedalt. Toetun tahapoole, olles teadlik teiste pilkudest. Noored peavad mind silmas. Lapsed jumaldavad kõiki põrgukaevureid. Aga ka vanemad vaatavad mind, nagu Eo on alati rääkinud. Olen nende uhkus, nende kuldne poeg. Nüüd nad näevad, kuidas käitub tõeline mees. Ma ei hüppa rõõmust üles-alla, vaid lihtsalt naeratan ja noogutan.

„Ja mul on eriline au anda loorber Marsi arheKuberneri Nero au Augustuse nimel tootlikkuse ja igakuise kvaliteedi ja võiduka sitkuse ning kuulekuse, ohverdamise ja…”

Loorberi saavad gammad.

Ja meie ei saa.