Читать книгу Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa - Pierce Brown - Страница 8

Kole Dan seisab koos kolme plekkpotiga. Neil on särisevad klopperid käes. Kaks meest toetuvad võrgukoja talade metallist põikvarbadele. Nende taga mässivad müü ja üpsiloni naised vastsete siidi pikkade hõbedaste teivaste ümber. Nad raputavad minu suunas tungivalt pead, nagu öeldes, et ära ole rumal. Olime keelutsoonis. See tähendab piitsutamist, aga kui ma vastu hakkan, siis surma. Nad tapavad Eo ja nad tapavad minu.

„Darrow…” pomiseb Eo.

Liigun Eo ja plekkpottide vahele, aga ma ei astu neile vastu. Ma ei lase meil surra ainuüksi tähtede vaatamise eest. Sirutan käed välja, et nad saaksid aru, et ma alistun.

„Põrgukaevurid,” hirnub Kole Dan teiste suunas. „Ka kõige karmim sipelgas ei ole midagi enamat kui sipelgas.” Ta virutab mulle klopperiga kõhtu. Tundub, nagu oleks mind ühekorraga rästik hammustanud ja jalahoobiga kostitatud. Kukun õhku ahmides kätega metallvõre vastu. Elekter jookseb soontest läbi. Tunnen sapi maitset kurgus. „Anna üks hoop, põrgukaevur,” peibutab Dan. Ta viskab ühe klopperi minu ette maha. „Palun. Anna üks hoop. Pärast ei juhtu midagi. Lihtsalt väike poistevaheline meelelahutus. Anna üks jõlehoop.”

„Tee seda, Darrow!” karjub Eo.

Ma ei ole rumal. Tõstan käed alistumise märgiks üles ja Dan ohkab pettunult, kui klõpsab magnetkäerauad mu randmete ümber kinni. Mida Eo tahtis, et ma teeksin? Ta neab neid, kui nad suruvad tema käed kokku ja tirivad meid läbi võrgukoja kongidesse. See tähendab piitsutamist. Aga ainult piitsutamist, sest ma ei võtnud klopperit üles, sest ma ei kuulanud Eot.

Potis asuvas kongis läheb mööda kolm päeva enne, kui ma Eot uuesti näen. Bridge, üks vanem, lahkem plekkpott, viib meid koos välja, ta laseb meil kokku puutuda. Ei tea, kas Eo sülitab mu pihta, kas ta neab mind võimetuse pärast. Aga ta ainult haarab kinni mu sõrmist ja paneb oma huuled minu omade vastu.

„Darrow.” Tema huuled riivavad mu kõrva. Tema hingeõhk on soe, huuled lõhenenud ja värisevad. Ta kallistab mind, ta on nii habras – väike tüdruk, kahvatu naha all ainult kõhnad kondid. Tema põlved võnguvad ja ta vabiseb mu vastas. Soojus, mida nägin tema näos päikesetõusu ajal, on kadunud ja jätnud ta maha tuhmunud mälestusena. Aga ma näen vaevu midagi muud peale tema silmade ja juuste. Võtan ta enda embusse ja kuulen rahva mõminat täiskiilutud ühismaalt. Meie soo ja klanni inimesed vahivad meid, seisame võllapuu serval, kus meid hakatakse piitsutama. Nende pilkude all, kollaste tulede all tunnen end nagu laps.

See on kui unenägu, kui Eo ütleb mulle, et ta armastab mind. Tema käsi jääb veel minu käe peale. Aga tema pilgus on midagi imelikku. Nad peaksid teda ainult piitsutama, aga tema sõnad on lõplikud, silmad kurvad, aga ilma hirmuta. Saan aru, et ta jätab hüvasti. Mu südamesse tungib painaja. Tunnen seda, justkui kraabitaks mu selgroogu mööda oraga, kui ta sosistab mulle kõrva: „Purusta ahelad, mu arm.”

Ja siis tõmmatakse mind tema juurest juukseidpidi eemale. Mööda ta nägu jooksevad pisarad. Ta valab neid minu pärast, aga ma ei saa veel aru miks. Ma ei suuda mõtelda. Maailm on üle ujutatud. Ma upun. Jõhkrad käed suruvad mu põlvili, siis kisuvad üles. Ma ei ole kunagi kuulnud ühismaal sellist vaikust. Mu kinnivõtjate jalgade sahin kajab, kui nad mind edasi lükkavad.

Plekkpotid suruvad põrgukaevuri küpsetuskoti mulle selga. Selle kibe hais tekitab tunde, et mind ei ähvarda oht, et ma kontrollin olukorda. Ma ei kontrolli. Mind veetakse Eo juurest minema päris ühismaa keskele ja heidetakse võllapuu serva äärde. Metallastmed on roostes ja määrdunud. Haaran neist kätega kinni ja vaatan üles võllapuule. Kahekümne neljal esiKõnel on igaühel käes nahast köis. Nad ootavad mind üleval platvormil.

„Oh, kui jubedad on sellised olukorrad, mu sõbrad,” hüüab magistraat Podginus. Tema vasksed graviSaapad surisevad mu kohal, kui ta läbi õhu hõljub. „Oh, kuis meid ühendav side pingule tõmbub, kui keegi otsustab rikkuda meid kõiki kaitsvaid seadusi.

Isegi kõige nooremad, isegi kõige paremad peavad seadust täitma. Peavad korrale alluma! Ilma selleta oleksime loomad! Ilma kuulekuseta, ilma distsipliinita ei oleks kolooniaid olemas! Ja kaos rebiks lõhki needki vähesed kolooniad, mis olemas on! Inimene ei pääseks Maalt kuhugi mujale. Inimene viskleks tollel planeedil igavesest ajast igavesti kuni aegade lõpuni. Kord! Distsipliin! Seadused! Need asjad annavad meie soole jõu. Neetud olgu see, kes neid kontrahte rikub.”

Tema kõne on tavalisest sõnaosavam. Podginus püüab kellelegi oma mõtetega muljet avaldada. Vaatan trepiastmetelt üles ja näen midagi, mida ma eales ei arvanud oma silmadega nägevat. Tunnen valutorget, kui teda vaatan, kui imen endasse tema juuste, tema märgistuse sära. Ma näen kuldmeest. Selles ilmetus kohas näeb ta minu meelest välja otsekui ingel. Kuldses ja mustas keebis. Päikesesse mähitud. Lõvi rinnal möirgamas.

Tema nägu on vanemapoolne, range ja võimutäiusest lihvitud. Üle pea kammitud juuksed säravad. Huuli ei puuduta naeratus ega halvakspanu ja ma näen ta näos ainult ühte joont – paremat põsesarna katvat armi.

Tean HK-st, et sellist armi kannavad ainult kõige peenemad kuldsed. Nad kutsuvad neid vääramatuteks armilisteks – need on valitsevat värvi mehed ja naised, kes on lõpetanud instituudi, kus nad õpivad saladusi, mis aitavad inimkonnal kunagi tulevikus koloniseerida kõik päikesesüsteemi planeedid.

Ta ei räägi meiega. Ta räägib teise kuldsega, kes on pikk ja peenike, nii peenike, et alguses pean teda naiseks. Too mees on ilma armita, tema nägu on kaetud veidra pastaga, mis toob põskedele värvi ja varjab näos kortse. Tema huuled säravad. Ja isandast erinevalt läigivad tema juuksed isemoodi. Ta on groteskne vaatepilt. Tema arvab meist sedasi. Ta nuusutab õhku üleolevalt. Vanem kuldne räägib vaikselt temaga, mitte meiega.

Ja miks ta peakski meiega rääkima? Me ei vääri ühegi kuldse sõnu. Tahan teda vaevu vaadata. Mul on tunne, nagu määriksid mu punased silmad tema kuldset ja musta hiilgust. Mu hinge hiilib häbi ja siis saan aru miks.

Tema nägu on mulle tuttav. Tema nägu teavad kõikide kolooniate liikmed. Peale Octavia au Lune’i on see kõige kuulsam nägu Marsil – see kuulub Nero au Augustusele. Marsi arheKuberner koos kaaskonnaga on tulnud vaatama, kuidas mind piitsutatakse. Kaks varest (obsidiaani, kui tehniliselt täpne olla) hõljuvad vaikselt tema taga. Nende pealuukiivrid sobivad nende värviga. Mina sündisin selleks, et maad kaevata. Nemad sündisid selleks, et inimesi tappa. Üle poole meetri minust pikemad. Igal hiiglaslikul käel kaheksa sõrme. Neid kasvatatakse sõja jaoks ja neid vaadates tekib sama tunne kui meie kaevandusi saastavaid külmaverelisi šahtirästikuid vaadates. Mõlemad on roomajad.

Lisaks kuulub kaaskonda tosina jagu liiget, nende seas veel üks vähem tähtis kuldne, kes paistab olevat Nero au Augustuse õpipoiss. Ta on isegi arheKubernerist ilusam ja talle ei paista too kõhn naiselik kuldne meeldivat. Ja siis on veel rohelised HK operaatorid, kes on varestega võrreldes imepisikesed. Nende juuksed on tumedad. Mitte rohelised nagu nende silmad ja märgistused kätel. Pöörane erutus virvendab nende silmis. Seda ei juhtu just eriti tihti, et nad saavad teistele õpetuseks kasutada põrgukaevurit, nii et nad kavatsevad mind põhjalikult naeruvääristada. Püüan ära arvata, kui paljud teistest kolooniatest seda vaatavad. Arvestades, et arheKuberner on siin, siis kõik.

Nad võtavad demonstratiivselt ära mu küpsetuskoti, mille nad olid mulle just selga pannud. Näen ennast üleval HK ekraanil, näen oma laulatusvõru kaelas nööri otsas rippumas. Näen noorem välja, kui end seesmiselt tunnen, kõhnem. Nad lükkavad mu trepist üles ja suruvad vastu metallkasti, mis on selle silmuse kõrval, kus mu isa rippus. Värisen, kui nad panevad mu külmale terasele pikali ja seovad käed kõvasti kinni. Tunnen piitsade süntnaha lõhna, kuulen üht esiKõnet köhatamas.

„Õiglus võidutsegu igavesest ajast igavesti,” ütleb Podginus.

Siis piitsahoobid algavad. Kokku nelikümmend kaheksa. Nad ei ole õrnad, isegi mitte onu omad. Nad ei saagi seda olla. Piitsad hammustavad ja uluvad end mu lihasse, tehes imelikku itkevat häält, kui nad läbi õhu vihisevad. Õuduse muusika. Kui see lõpeb, suudan vaevu silmi lahti hoida. Minestan kaks korda ja mõlemal korral kui ärkan, mõtlen sellele, kas mu selgroog on HK-s näha.

See on demonstratsioon, puhas jõudemonstratsioon. Nad lasevad plekkpott Koledal Danil mängida kaastundvat rolli, nagu tal oleks minust kahju. Ta sosistab mulle kõrva julgustavaid sõnu piisavalt valjult, et seda oleks kaamerate ees kuulda. Ja kui viimane hoop on lõiganud mu selga, siis ta astub vahele, nagu püüaks ära hoida uusi. Mõtlen alateadlikult, et ta on mu päästnud. Olen tänulik. Tahan teda suudelda. Ta on mu lunastus. Aga ma tean, et olen oma nelikümmend kaheksa kätte saanud.

Siis tirivad nad mu kõrvale. Veri jääb maha. Olen kindel, et karjusin, kindel, et häbistasin end. Kuulen, et nad toovad välja mu naise.

„Isegi noored, isegi ilusad ei pääse õigluse eest. Me hoiame korda, õiglust kõikide värvide jaoks. Ilma selleta langeksime anarhiasse. Ilma kuulekuseta – kaosesse! Siis inimene hukkuks Maa kiiritatud liival. Siis jooks ta närtsinud merest. Ühtsus on vajalik. Õiglus võidutsegu igavesest ajast igavesti.”

KaevandusMagistraat Podginuse sõnad kõlavad õõnsalt.

See ei solva kedagi, et mina olen verine ja läbipekstud. Aga kui Eo veetakse üles võllapuule, siis on kuulda karjeid. On kuulda needmist. Isegi praegu on ta ilus, isegi kolme päeva tagusest särast ilma jäänuna. Isegi siis, kui ta näeb mind ja laseb pisarail voolata, on ta ingel.

Kõike seda ainult ühe väikse seikluse pärast. Kõike seda ühe öö pärast tähtede all koos armastatud mehega. Aga ta on rahulik. Kui keegi kardab, siis olen see mina, sest ma tunnetan õhus midagi kummalist. Tema nahk tõmbleb, kui nad panevad ta jahedale kastile pikali. Ta tõmbub eemale. Soovin, et mu veri oleks seda tema jaoks rohkem soojendanud.

Püüan Eo piitsutamist mitte vaadata. Aga teda üksi jätta on veelgi valusam. Tema silmad leiavad minu omad. Nad säravad kui rubiinid, tõmblevad iga kord, kui piits langeb. Varsti saab see läbi, mu arm. Varsti lähme tagasi oma elu juurde. Lihtsalt pea vastu ja me saame kõik tagasi. Aga kas ta üldse suudab nii palju piitsahoope üle elada?

„Lõpeta see ära!” ütlen plekkpotile enda kõrval. „Lõpeta ära!” palun teda. „Ma teen ükskõik mida. Kuulan sõna. Piitsutage mind tema asemel. Kuradiraisk, lihtsalt lõpetage see ära, värdjad! Lõpetage ära!”

ArheKuberner vaatab alla minu peale, aga ta nägu on kuldne, tundetu ja hoolimatu. Olen vaid mõttetu verine sipelgas. Minu ohverdus avaldab talle muljet. Ta tunneb kaastunnet, kui alandan end, kui viskun armastuse eest tulle. Ta tunneb haletsust. Sedasi näeb stsenaarium ette.

„Teie Kõrgeausus, laske mul tema karistust kanda!” anun ma. „Palun!” Mangun, sest näen oma naise silmis midagi, mis tekitab minus õudust. Näen temas vastupanu, kui tema selga veriseks piitsutatakse. Näen temas kasvavat viha. Tal on põhjus, miks ta ei karda.

„Ei. Ei. Ei,” anun teda. „Ei, Eo. Palun, ei!”

„Toppige sellel armetul suu kinni! Ta ajab arheKuberneri kõrvad kihelema,” käsib Podginus. Bridge surub mulle kivitropi suhu. Olen vait ja nutan.

Kui kolmeteistkümnes piitsahoop langeb ja ma pomisen, et ta ei teeks seda, vaatab Eo mulle veel viimast korda silma ja hakkab siis laulma. See on vaikne, leinav viis, mis meenutab sügavate kaevanduste sosisevat laulu, kui tuul liigub mahajäetud käikudes. See on surmaitk, see on keelatud laul. Laul, mida olen varem kuulnud vaid korra.

Selle eest tapavad nad ta ära.

Tema hääl on õrn ja siiras, kuigi mitte iial nii kaunis kui ta ise. See kajab üle ühismaa, tõustes üles kui sireeni ebamaine kutse. Piitsad jäävad seisma. EsiKõned värisevad. Isegi plekkpotid raputavad kurvalt pead, kui nad sõnadest aru saavad. Päriselt meeldib vähestele meestele vaadata, kuidas hävitatakse ilu.

Podginus vaatab piinlikkust tundes arheKuberner Augustuse poole, kes laskub graviSaabastes allapoole, et lähemalt vaadata. Tema särav juus helgib õilsa lauba kohal. Kõrged põsesarnad peegeldavad valgust. Kuldsed silmad uurivad mu naist, nagu oleks vaglale korraga kasvanud liblika tiivad. Tema arm kaardub, kui ta hakkab võimust küllastunud häälel rääkima.

„Las ta laulab,” ütleb ta Podginusele, püüdmata oma huvi varjata.

„Aga, mu isand…”

„Peale inimese ei visku ükski loom tahtlikult tulle, vaskne. Naudi seda vaatepilti. Sa ei näe seda uuesti.” Oma operaatoritele: „Jätkake filmimist. Need osad, mis osutuvad vastuvõetamatuks, toimetame hiljem välja.”

Kui mõttetuks muudavad need sõnad Eo ohvri.

Aga eales pole Eo mu silmis olnud ilusam kui sel hetkel. Seistes kalgi võimuga silmitsi, süttib ta põlema. See on punase lakaga tüdruk, kes tantsis suitsuses kõrtsis. See on tüdruk, kes punus mulle laulatusvõru enda juustest. See on tüdruk, kes eelistab surra surmalaulu pärast.

Kui tema hääl lõpus paisub ja laulu sõnad on läbi, siis ma tean, et olen ta kaotanud. Ta muutub millekski tähtsamaks ja tal oli õigus – ma ei saa aru.

„Kena viisike. Kas see on kõik, mis sul on pakkuda?” küsib arheKuberner Eolt, kui ta on lõpetanud. Ta vaatab Eot, aga räägib valjult, pöördudes rahva poole, teistest kolooniatest vaatajate poole. Tema saatjaskond irvitab Eo relva – laulu – üle. Mida muud üks laul on kui õhku paisatud noodid? Võimuvastases võitluses sama kasutu kui tikuke tormis. Ta häbistab meid. „Kas keegi teie seast soovib tema lauluga ühineda? Kutsun teid üles, julged punased…” Ta vaatab abilise poole, kes ütleb talle nime ette. „… Lykose kolooniast, ühinege temaga praegu, kui te seda tahate.”

Saan vaevu kivi vahelt hingata. See lööb hammastest kilde välja. Pisarad jooksevad mööda mu nägu. Rahva seas ei tee keegi häält. Näen oma ema vihast värisemas. Kieran hoiab oma naist kõvasti kinni. Narol vahib maha. Loran nutab. Nad on kõik siin, kõik on vait. Kõik kardavad.

„Kahetsusväärselt, Teie Kõrgeausus, peame tüdrukut pidama oma innukuses üksi olevaks,” teatab Podginus. Eo vaatab ainuüksi mind. „Muidugist on ta arvamus piiripealne, väljaheidetud. Kuismoodi võiksime jätkata?”

„Jah,” ütleb arheKuberner loiult. „Mul on Arcosega kokkusaamine. Pooge see rooste läinud lita üles, muidu ta jääbki ulguma.”