Читать книгу Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa - Pierce Brown - Страница 16

Matteo on pikk mees, roosa kõrend, kellel on sihvakad jäsemed ja kaunis kõhn nägu. Ta on ori. Või ta oli ori, kes pakkus lihalikke naudinguid. Aga ta kõnnib nagu vete isand. Nõtke sammuga. Käeviipes graatsia ja kombekus. Tal on kalduvus kanda kindaid ja kirtsutada nina kõige väiksemagi mustusetäpi peale. Tema elu eesmärk on olnud oma keha eest hoolitsemine. Nii et ta ei pea seda sugugi imelikuks, kui aitab mul määrida juuksenääpsude hävitajat mu kätele, jalgadele, torsole ja intiimkehaosadele. Aga mina pean. Kui me valmis saame, siis vannume mõlemad – mina, sest keha kipitab, ja tema, sest virutasin talle õla pihta. Nihestasin selle kogemata ära, lihtsalt selle pihta lüües. Ma ei ole ikka veel oma jõuga harjunud. Ja nad teevad oma roosad ka nii õrnakesteks. Kui tema on roos, siis mina olen okkad.

„Kiilas nagu põngerjas, sa pöörane väike beebi,” ohkab Matteo nii viisakalt, kui sellist asja on üldse võimalik väljendada. „Täpselt uusima Luna moe järgi. Kui nüüd veel natuke kulme kujundada – oh, need näevad sul välja nagu seeni näksivad röövikud – ja ninakarvu eemaldada, kutiikulit kohendada, hambaid valgendada nende uute ägedate haukajate kohalt – mis, kui tohib öelda, on kollased kui sinep, millesse segatud võililli… ütle mulle, kas sa oled oma uusi hambaid üldse kunagi pesnud? – ja komedoone kõrvaldada (mis on kui heelium-3 kaevandada), tooni timmida ja melatoniini süstida, ja sa oledki priske ja roosa nagu p-e-a-b.”

Norsatan kogu selle jama peale. „Ma juba näen välja nagu kuldne.”

„Sa näed välja nagu pronks! Narri kuld! Alamat päritolu värdjas, kes on rohkem kaitsevärvi kui kuldne. Sa pead olema täiuslik.”