Читать книгу Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa - Pierce Brown - Страница 7

Loorberiga ehitud kastid lastakse alla gammade juurde ja ma mõtlen, kui kavalalt kogu see asi on korraldatud. Nad ei lase meil loorberit võita. Nad ei hooli sellest, et arvud ei klapi. Nad ei hooli sellest, et noored tõstavad protestikisa ja vanad soiuvad ikka samu kulunud tarkuseteri. Nad lihtsalt näitavad kelle käes on võim. See on nende käes. Nemad otsustavad kes on võitja. Loeb sünniõigus. Sedasi kinnistatakse hierarhiat. Sedasi hoitakse meid töötamas, ilma et me neile kunagi kaikaid kodaratesse loobiksime.

Pettumusest hoolimata ei süüdista mingi osa meist Ühiskonda. Süüdistame gammasid, kes kingid endale saavad. Ka inimese vihkamisvõimel on piirid. Ja kui ta näeb oma laste ribisid läbi särgi, samal ajal kui naabrid tuubivad kõhu täis lihahautisest ja suhkurdatud tortidest, siis on raske vihata kedagi teist peale nende. Võiks arvata, et nad jagavad saadut teistega. Aga nad ei tee seda.

Onu kehitab minu suunas õlgu ning teised on näost punased ja vihased. Loran näeb välja, nagu võiks ta plekkpotte või gammasid rünnata. Aga Eo ei lase mul vihast keeda. Ta ei lase mu sõrmenukke valgeks minna, kui ma käsi raevunult rusikasse surun. Ta teab isegi mu emast paremini, kuidas ma võin vihastada, ja ta oskab maru enne paisumist maandada. Ema naeratab õrnalt, kui ta näeb, kuidas Eo mind kättpidi kaasa viib. Kui väga ta mu naist armastab.

„Tantsi minuga,” sosistab Eo. Ta hüüab, et tsitrid hakkaksid mängima ja trummid tümpsuma. Pole kahtlust, et ta sülgab tuld ja tõrva. Ta vihkab Ühiskonda rohkem kui mina. Aga just selle pärast ma armastangi oma naist.

Varsti hakkab kiire tsitrimuusika voogama ja vanad mehed laksatavad kätega vastu lauda. Kihilised seelikud lendlevad. Jalad tammuvad ja sahisevad. Ja ma surun oma naise enda vastu, samal ajal kui klannid täidavad tantsides kogu väljaku, et meiega ühineda. Higistame ja naerame ja püüame unustada viha. Kasvasime koos üles ja nüüd oleme täiskasvanud. Tema silmis näen enda südant. Tema hinguses kuulen enda hinge. Ta on mu maa. Ta on mu sugu. Mu arm.

Ta tirib mu naerdes minema. Loovime läbi rahvahulga, et omaette olla. Aga ta ei jää seisma, kui oleme välja pääsenud. Ta juhib mind metallist jalgteid mööda ja madalate, tumedate lagede alt läbi vanadesse tunnelitesse, võrgukotta, kus naised higi valavad. Praegu ei ole ühtegi vahetust tööl.

„Kuhu me täpselt lähme?” küsin ma.

„Mul on sulle kingid, kui mäletad. Ja kui sa palud vabandust oma kingi ebaõnnestumise pärast, siis virutan sulle vastu lõugu.”

Nähes veripunast verilille sibulat seinast välja piilumas, kaksan selle ära ja annan talle. „Mu kingitus,” ütlen ma. „Mul oli plaan sind üllatada.”

Ta kihistab naerda. „Olgu nii. Seesmine pool on minu oma. Välimine sinu oma. Ei! Ära kisu. Jätan sinu poole endale.” Tunnen verilille lõhna tema käes. Nagu rooste ja ema lahjad hautised.

Võrgukojas on meie ümber pikkade luiste jalgadega musta- ja pruunikarvalised reiepaksused ussämblikud, kes koovad siidi. Nad roomavad mööda talasid, jalad priske kõhuga võrreldes ülemäära kõhnad. Eo viib mu võrgukoja kõige kõrgemale tasandile. Vanad metalltalad on kaetud siidiga. Värisen, kui vaatan enda kohal ja all liikuvaid olendeid. Saan aru šahtirästikutest, aga mitte ussämblikest. Ühiskonna voolijad on nad loonud. Naerdes viib Eo mu seina juurde ja tõmbab eemale paksu võrkkardina, mille tagant tuleb nähtavale roostetanud metallist lõõr.

„Ventilatsioon,” ütleb ta. „Umbes nädal tagasi tuli see seinalt alla kukkunud mördi alt välja. Ja see vana toru ka.”

„Eo, nad annavad meile piitsa, kui meid üles leiavad. Meil ei ole lubatud…”

„Ma ei lase neil seda kinki ka ära rikkuda.” Ta suudleb mind nina peale. „Lähme, põrgukaevur. Selles tunnelis pole isegi ühtegi sulatuspuuri.”

Lähen tema järel mööda pikka, käänulist ja kitsast tunnelit, kuni jõuame võreni, kust kaudu väljume ebainimlike helidega täidetud maailma. Pimeduses sumiseb. Ta võtab mu käest kinni. See on mulle ainus tuttav asi.

„Mis see on?” küsin sumina kohta.

„Loomad,” ütleb ta ja juhib mu kummalisse öhe. Jalge all on midagi pehmet. Närviliselt lasen tal end edasi tirida. „Rohi. Puud. Darrow, puud. Me oleme metsas.”

Lillede lõhn. Siis tuled pimeduses. Rohelise kõhuga vilkuvad loomad laperdavad läbi pilkasuse. Küütlevate tiibadega suured putukad kerkivad varjudest. Neis tukslevad värvid ja elu. Mul jääb hing kinni ja Eo naerab, kui liblikas lendab nii lähedalt mööda, et saan seda puudutada.

Nad on meie lauludes, kõik need olendid, aga näinud oleme neid ainult HK-s. Nende värvid erinevad kõigest, mida oskaksin ette kujutada. Mu silmad pole näinud muud kui mulda, puuri lõkendust, punaseid ning betooni ja metalli hallust. HK on olnud aken, millest olen värve näinud. Aga see siin on täiesti teistsugune pillerkaar.

Hõljuvate loomade värvid põletavad mu silmi. Värisen ja naeran ja sirutan käe välja ja puudutan enda ees pimeduses hõljuvaid olendeid. Püüan neid oma pihkudesse, otsekui oleksin jälle laps, ja heidan pilgu ruumi läbipaistvasse lakke. See on kirgas mull, mis vaatab taevasse.

Taevas. Kunagi oli see ainult sõna.

Ma ei saa näha vaadet Marsile, aga saan näha vaadet Marsilt. Tähed kumavad õrnalt ja elegantselt süsimustas taevas nagu tuled, mis ripuvad meie kogukonna kohal. Eo näeb välja, nagu ta võiks nendega ühineda. Tema nägu särab mind vaadates, ta naerab, kui laskun põlvili ja hingan sisse rohu lõhna. See on imelik lõhn, magus ja nostalgiline, kuigi mul ei ole mingeid rohuga seotud mälestusi. Sel ajal, kui loomad sumisevad meie lähedal põõsastes, puudes, tõmban Eo pikali, suudlen teda esimest korda lahtiste silmadega. Puud ja nende lehed õõtsuvad kergelt õhu käes, mis tuleb ventilatsiooniavadest. Ja ma joon endasse hääli, lõhnu, vaadet, kui me armatseme rohuvoodil tähekatuse all.

„See on Andromeeda galaktika,” ütleb ta mulle hiljem, kui selili pikutame. Loomad siristavad pimeduses. Taevas pea kohal hirmutab mind. Kui vahin seda liiga pingsalt, siis ununeb gravitatsioon ja tekib tunne, nagu võiksin sinna sisse kukkuda. Selgroogu mööda jookseb värin. Olen harjunud käikude ja tunnelite ja šahtidega. Kaevandus on mu kodu ja osa minust tahab joosta ohutusse kohta, joosta ära sellest võõrast ruumist, kus on elusolendid ja lai avarus.

Eo keerab end, et mind näha, ja tõmbab sõrmega mööda aurust jäänud arme, mis jooksevad mu rinnal kui jõed. Allpool kõhu peal leiaks ta šahtirästikust jäänud armid. „Ema rääkis meile Andromedast lugusid. Ta joonistas tindiga, mille too plekkpott Bridge oli talle andnud. Tead, ta ikka meeldis Bridge’ile.”

Kui me seal koos lebame, tõmbab ta sügavalt hinge ja ma tean, et tal on midagi kavas, et tal on kindel plaan, millest just siin ja praegu rääkida. See koht on mõjuvõimas.

„Sa võitsid loorberi, me kõik teame seda,” ütleb ta mulle.

„Sa ei pea mind sussutama. Ma ei ole enam vihane. See ei ole tähtis,” ütlen ma. „Pärast kõige selle nägemist on see täiesti tähtsusetu.”

„Mida sa räägid?” küsib ta ärritunult. „See on tähtsam kui iial varem. Sa võitsid loorberi, aga nad ei andnud seda sulle.”

„Vahet pole. See koht siin…”

„See koht on olemas, aga nad ei lase meil siia tulla, Darrow. Ilmselt kasutavad hallid seda ise. Nad ei jaga seda meiega.”

„Miks nad peaksidki?” küsin ma, segadusse sattudes.

„Sest meie tegime selle. Sest see on meie oma!”

„Kas tõesti?” See ei tulnud mulle pähe. Kõik, mis mul on, on mu pere ja mina ise. Kõik muu kuulub Ühiskonnale. Meie ei kulutanud raha selleks, et saata siia pioneere. Ilma nendeta oleksime me sureval Maal koos ülejäänud inimkonnaga.

„Darrow! Kas sa oled nii punane, et sa ei saa aru, mida nad on meiega teinud?”

„Vaata ette, mis tooniga sa räägid,” ütlen ma jäigalt.

Tema lõualihased tõmblevad. „Palun vabandust. Lihtsalt et… me oleme ahelais, Darrow. Me ei ole koloniseerijad. Tähendab, oleme küll. Aga õigem oleks meid orjadeks pidada. Me kerjame toitu. Me kerjame loorbereid nagu koerad, kes lunivad laua ääres peremehelt toidujääke.”

„Võib-olla sina oled ori,” kihvatan ma. „Aga mina ei ole. Mina ei kerja. Mina teenin välja. Olen põrgukaevur. Ma olen sündinud end ohvriks tooma selleks, et valmistada Marssi inimeste jaoks ette. Kuulekuses on väärikust…”

Eo tõstab käed püsti. „Sa oled rääkiv marionett, või mis? Paiskad suust välja nende endi ridu, kuradiraisk. Su isa sai asjast aru. Ta ei olnud vahest täiuslik, aga igatahes sai ta asjast aru.” Ta haarab rohutuusti ja kisub selle maa seest välja. See tundub omamoodi pühaduseteotusena.

„Meil on sellele maale õigus, Darrow. Meie higi ja veri on selle pinda kastnud. Aga ikkagi kuulub see kuldsetele, Ühiskonnale. Kui kaua on see kõik nii kestnud? Sada aastat, sada viiskümmend aastat on pioneerid kaevandanud ja surnud? Meie veri ja nende käsud. Valmistame seda maad ette värvidele, kes ei ole meie eest kunagi tilkagi higistanud, kes istuvad kaugel Maal mugavalt oma troonidel, kes pole kunagi Marsil käinudki. Kas selle pärast tasub elada? Ütlen veel kord, su isa sai asjast aru.”

Raputan tema jutu peale pead. „Eo, mu isa suri veel enne kahekümne viie aastaseks saamist just selle pärast, et ta sai asjast aru.”

„Su isa oli nõrk,” pomiseb ta.

„Mida, kuradiraisk, see peaks tähendama?” Veri valgub mulle näkku.

„See tähendab, et ta hoidis end liiga palju tagasi. See tähendab, et tal oli õige unistus, aga ta sai surma, sest ta ei võidelnud selle teostamise eest,” ütleb ta järsult.

„Ta pidi oma peret kaitsma!”

„Ta oli ikkagi sinust nõrgem.”

„Ettevaatust,” sisistan mina.

„Ettevaatust? Kas seda ütleb Darrow, Lykose hull põrgukaevur?” Ta naerab üleolevalt. „Su isa oli sündides ettevaatlik, kuulekas. Aga kas sina olid ka? Ma ei arvanud nii, kui sinuga abiellusin. Teised räägivad, et sa oled nagu masin, sest nad arvavad, et sa ei tunne hirmu. Nad on pimedad. Nad ei näe, kuidas hirm sind seob.”

Äkilises õrnusehoos veab ta sõrmega mööda verilille õie piirjoont mu rangluul. Ta on tujukas olend. Lill on sama värvi kui laulatusvõru tema sõrme ümber.

Keeran end küünarnukile, et saaksin talle otsa vaadata. „Ütle keerutamata. Mida sa tahad?”

„Kas sa tead, miks ma sind armastan, põrgukaevur?” küsib ta.

„Mu huumorimeele pärast.”

Ta naerab lühidalt. „Selle pärast, et sa arvasid, et võid loorberi võita. Kieran rääkis mulle, kuidas sa end täna põletasid.”

Ohkan. „Kits. Muudkui latrab. Mõtlesin, et seda teevad nooremad, mitte vanemad vennad.”

„Kieran kartis, Darrow. Mitte sinu pärast, nagu võiks arvata. Ta kartis sind, sest ta ei suuda seda, mida sa suudad. Poisile ei tuleks see pähegi.”

Eo räägib minuga alati nii ääriveeri. Vihkan seda abstraktset juttu, mille nimel ta elab.

„Nii et sa armastad mind, sest usud, et ma arvan, et on olemas riski väärivaid asju,” järeldan ma. „Või selle pärast, et olen edasipüüdlik?”

„Sellepärast, et sul on mõistus,” narrib ta mind.

Ta sunnib mind seda üle küsima. „Mida sa tahad, et ma teeksin, Eo?”

„Tegutse. Tahan, et sa kasutaksid sulle antud andeid oma isa unistuse teostamiseks. Sa näed, kuidas inimesed sind vaatavad, järgivad sinu eeskuju. Tahan, et sa arvaksid, et selle maa, meie maa omamine on riskimist väärt.”

„Kui suurt riskimist?”

„Sinu eluga riskimist. Minu eluga riskimist.”

Küsin pilkavalt: „Kas sa tahad nii väga minust lahti saada?”

„Räägi ja nad kuulavad sind,” käib ta peale. „See on nii kuradi lihtne. Kõik igatsevad, et nende kõrvu kostaks hääl, mis juhiks neid läbi pimeduse.”

„Suurepärane, siis puuakse mind koos relvavendadega. Olen oma isa poeg.”

„Sind ei pooda.”

Naeran liiga käredalt. „Oh, kui kindel naine mul on. Mind puuakse üles.”

„Sa ei pea hakkama märtriks.” Pettunult ohates heidab ta uuesti pikali. „Sa ei saa sellest aru.”

„Ah nii? Sellisel juhul, Eo, seleta mulle. Mis on suremise mõte? Olen kõigest ühe märtri poeg. Nii et seleta mulle, mida see märter saavutas, kui jättis mu ilma isata. Seleta mulle, mida head, kuradiraisk, on kogu see kurbus toonud. Seleta mulle, miks see on parem, et onu õpetas mind tantsima, mitte isa.” Räägin edasi. „Kas tema surm tõi rohkem toitu lauale? Kas see muutis meie elu kuidagi paremaks? Eesmärgi nimel suremine on, kuradiraisk, täiesti mõttetu. Selle pärast jäime ilma tema naerust.” Tunnen, kuidas pisarad silmis kipitavad. „Selle pärast polnud meil isa ega abikaasat. Mis siis, et elu pole õiglane? Kui meil on pere, siis ainult see peaks olema tähtis.”

Ta tõmbab keelega üle huulte ja mõtleb vastuse üle järele.

„Surm ei ole mõttetu, nagu sa ütled. Elu ilma vabaduseta on mõttetu, Darrow. Hirmu ahelais, kaotushirmu, surmahirmu ahelais elamine on mõttetu. Kuula, me peame need ahelad purustama. Kui purustame hirmu ahelad, siis purustame ka need ahelad, mis seovad meid kuldsetega, Ühiskonnaga. Kas sa suudad seda ette kujutada? Marss võiks meie oma olla. See võiks kuuluda koloniseerijatele, kes siin orjasid, kes siin surid.” Läbipaistvast katusest paistab öö lõpp, nii et ta nägu on paremini näha. See elab, see ergab. „Kui sa juhiksid teised vabaduseni. Sa võiksid igasuguseid asju teha, Darrow. Sa võiksid igasuguseid asju käima lükata.” Ta peab vahet ja ma näen, et ta silmad läigivad. „Mul tulevad sellest värinad peale. Sulle on antud nii-nii palju, aga su eesmärgid on nii väiksed.”

„Sa kordad muudkui ühtesid ja samu neetud mõtteid,” ütlen kibestunult. „Arvad, et unistuse eest tasub surra. Mina ei arva. Räägid, et parem on surra püsti seistes. Mina arvan, et parem on elada põlvili.”

„Sa isegi ei ela!” nähvab ta. „Me oleme masininimesed, kes elavad masinlikku elu masinlike mõtetega…”

„Ja masinliku südamega?” küsin ma. „Kas ma olen selline?”

„Darrow…”

„Mille jaoks sa elad?” küsin ma korraga. „Kas minu jaoks? Kas pere ja armastuse jaoks? Või mingi unistuse jaoks?”

„See ei ole lihtsalt mingi unistus, Darrow. Mina elan selleks, et mu lapsed sünniksid vabana. Et nad saaksid olla sellised, nagu nad tahavad. Et neile kuuluks maa, mille nende isa on neile andnud.”

„Mina elan sinu jaoks,” ütlen kurvalt.

Eo suudleb mind põsele. „Siis sa pead sihtima kõrgemale.”

Kohutav vaikus meie vahel venib aina pikemaks. Ta ei saa aru, kuidas tema sõnad mu südant muserdavad, kuidas tal on nii lihtne mulle piina valmistada. Sest ta ei armasta mind nii, nagu mina teda armastan. Tema mõtted on liiga kõrgelennulised. Minu omad liiga madalad. Kas talle ei piisa minust?

„Ütlesid, et sul on mulle veel üks kingitus?” küsin ma, teemat vahetades.

Ta raputab pead. „Mõni teine kord. Päike tõuseb. Vaata seda minuga koos vähemalt see ainus kord.”

Lebame vaikides ja vaatame, kuidas valgus libiseb taevasse, nagu sinna kerkiks leegitsev tõusuvesi. See erineb kõigest, mida oleksin osanud ette kujutada. Ma ei suuda silmanurkadesse valguvaid pisaraid tagasi hoida, kui ümbritsev maailm läheb valgeks ja ruumis tuleb nähtavale puude roheline ja pruun ja kollane värv. See on ilu. See on unenägu.

Kui lähme tagasi hallide torude kõledusse, olen ma vait. Mul on ikka pisarad silmis ja kui nähtu suursugusus hakkab hajuma, mõtlen ma sellele, mida Eo minust tahab. Kas ta tahab, et võtaksin lõikeTera ja alustaksin ülestõusu? Ma saaksin surma. Mu pere saaks surma. Eo saaks surma ja minu jaoks ei ole miski väärt temaga riskimist. Ta teab seda.

Kui me võrgukojas torust välja tuleme, püüan ma mõistatada, mis tema teine kink võiks olla. Lähen ees välja ja sirutan talle käe, kui kuulen kellegi häält. See on aktsendiga, lipitsev, Maa pealt pärit.

„Punased meie aias,” undab see. „Vaat kus lugu.”