Читать книгу Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa - Pierce Brown - Страница 9

Ma ei reageeri kuidagi, Eo pärast. Olen viha. Olen raev. Kõik. Aga ma hoian temaga silmsidet isegi siis, kui nad ta ära viivad ja talle silmuse kaela panevad. Vaatan üles Bridge’i poole ja ta võtab mult tasakesi tropi suust ära. Hambad on jäädavalt rikutud. Plekkpoti silmisse kerkivad pisarad. Lähen tema juurest minema ja komberdan tuimalt võllapuu jalami juurde, et Eo mind surres näeks. See on tema valik. Olen temaga koos kuni lõpuni. Mu käed värisevad. Selja tagant kostab rahva seast nuukseid.

„Kellele sa ütled viimased sõnad enne õigluse võitu?” küsib Podginus Eolt. Mees nõretab kaastundest, et see oleks kaamera ees näha.

Sean end valmis, aga Eo ei ütle minu nime. Tema silmad ei pöördu minu omadest hetkekski ära, kuid ta kutsub oma õe. „Dio.” See sõna väriseb õhus. Nüüd ta kardab. Ma ei reageeri kuidagi, kui Dio mööda võllapuu treppi üles ronib. Ma ei saa aru, aga ma ei ole armukade. Asi ei ole minus. Ma armastan teda. Ja ta on teinud oma valiku. Ma ei saa aru, aga ma ei lase tal surra nii, et ta tunneks midagi muud peale mu armastuse.

Kole Dan peab aitama Dio trepist üles. Dio jalad ei kanna ja ta on otsekui meelemõistuseta, kui naaldub õele lähedale. Mida iganes talle öeldakse, ma ei kuule seda. Aga Dio laseb kuuldavale oige, mis jääb mind eluks ajaks kummitama. Ta vaatab pisaraid valades minu poole. Mida mu naine talle ütles? Naised nutavad. Mehed pühivad silmi. Nad peavad nutvale Diole voolu andma, et teda õest eemale rebida, aga ta klammerdub nuttes Eo jalgade külge. ArheKubernerilt tuleb väike noogutus, kuigi ta ei vaevu isegi vaatama jääma, ja nagu mu isagi puuakse Eo üles.

„Sihi kõrgemale,” liigub tema suu minu poole vaadates. Ta paneb käe taskusse ja tõmbab välja verilille, mille talle andsin. See on puruks litsutud ja lapik. Siis karjub ta kõvasti kõigile, kes on kokku tulnud: „Purustage ahelad!”

Põrandaluuk tema jalge all avaneb. Ta kukub ja üheks hetkeks jäävad tema juuksed pea kohale püsti kui punane nimbus. Siis otsivad jalad õhust tuge ja ta kukub. Tema peenike kõri on kinni tõmmatud. Silmad lähevad pärani. Kui ma vaid suudaksin ta sellest päästa. Kui ma vaid suudaksin teda kaitsta, aga maailm on minu vastu külm ja karm. See ei muutu nii, nagu ma tahaksin. Olen nõrk. Vaatan, kuidas mu naine sureb ja mu verilill tema käest maha kukub. Kaamera jäädvustab kõike seda. Kiirustan tema pahkluid suudlema. Hoian tema jalgu embuses. Ma ei lase tal piinelda.

Marsil ei ole eriti gravitatsiooni, nii et kaela murdmiseks tuleb jalgadest tõmmata. Seda lasevad nad lähedastel teha.

Õige pea ei ole kuulda mitte midagi, isegi mitte köie kriiksumist.

Mu naine on liiga kerge.

Ta oli vaid tüdrukuke.

Siis algab kaduva kaebelaulu tagumine. Rusikad rinna pihta. Tuhanded. Kiiresti nagu kloppiv süda. Aeglasemalt. Löök sekundis. Löök iga viie sekundi järel. Iga kümne sekundi järel. Siis ei iial enam ja leinav rahvamass hajub laiali kui tolmukübemed peopesalt ja tuuled uluvad vanade tunnelite sügavustes.

Ja kuldsed, nemad lendavad ära.

Eo isa, Loran ja Kieran istuvad mu ukse juures kogu öö. Nad ütlevad, et pakuvad mulle seltsi. Aga nad hoopis valvavad mind, ei lase mul surra. Tahan surra. Ema paneb mu haavadele siidi, mille mu õde Leanna on võrgukojast varastanud.

„Vaata, et närvinukleiin kuiv oleks, või muidu tekivad armid.”

Mis armid? Keda need huvitavad? Eo ei näe neid, nii et mis mul neist. Ta ei silita oma käega mööda mu selga. Ta ei suudle kunagi mu haavu.

Ta on läinud.

Leban meie voodis selili, et tunda valu ja oma naist unustada. Aga ma ei suuda unustada. Ta ripub isegi praegu. Hommikul kaevandusse minnes lähen temast mööda. Varsti hakkab ta haisema ja varsti hakkab ta mädanema. Mu kaunis naine säras liiga eredalt, et kaua elada. Tunnen ikka veel, kuidas tema kael mu käte tõmbest murdus. Nüüd öösel mu käed värisevad.

Mu magamistoast läheb salatunnel, mille ma kunagi lapseeas kaljusse kaevasin, et saaksin välja hiilida. Nüüd kulub see ära. Lähen mööda salarada, ronides kodust vargsi alla, nii et sugulased ei näegi, kuidas hämaras minema lipsan.

Kogukonnas on vaikne. Vaikne, välja arvatud HK-s, mille ekraanil mu naine taustamuusikast saadetuna sureb. Nad tahtsid näidata, kui kasutu on mitte sõna kuulata. Ja neil läks see korda, kuid videos on midagi enamat. Nad näitavad minu peksmist ja Eo peksmist ja kogu aeg käib taustaks tema laul. Ja kui ta sureb, siis nad mängivad seda uuesti, mis tundub loovat videole vale mulje. Isegi siis, kui ta ei oleks mu naine, näeksin temas märtrit, näeksin noore kena tüdruku laulu, mille lämmatab kurjade meeste köis.

Siis on HK mõne hetke jagu must. Ta ei ole kunagi varem ilma pildita jäänud. Ja siis tuleb Octavia au Lune tagasi oma vana jutuga. Peaaegu jääb mulje, nagu oleks keegi HK-sse häkkinud, sest mu naine ilmub uuesti hiiglaslikule ekraanile.

„Purustage ahelad!” karjub ta. Siis ta kaob ja pilt läheb mustaks. Ekraan ragiseb. Pilt tuleb tagasi. Ta karjub seda uuesti. Ekraan läheb jälle mustaks. Tavaprogramm algab, siis tuleb ta karjatus veel viimast korda ja siis näidatakse, kuidas teda jalgadest tõmban. Siis kaob pilt ära.

Tänavad on vaiksed, kui ma lähen ühismaa poole. Varsti läheb öine vahetus koju. Siis kuulen müra ja minu ees astub tänavale keegi mees. Varjudest vahib mind mu onu nägu. Tema pea kohal ripub üksainus lambipirn, mis heidab valgust plaskule tema käes ja räbaldunud punasele särgile.

„Sa oled oma isa poeg, väike värdjas. Rumal ja mõttetu.”

Mu käed tõmbuvad rusikasse. „Tahad mind tagasi hoida, onu?”

Ta mühatab. „Ei saand su kuradi isa end tapmast hoida. Ja ta oli sinust kuradiparem mees. Oskas end paremini ohjeldada.”

Astun edasi. „Mul pole su luba vaja.”

„No ei, väike litsuja, ei ole.” Ta tõmbab kätega läbi juuste. „Aga ikkagi ära tee seda, mis sul plaanis on. See hävitaks su ema. Sa võid arvata, et ta ei tea, et sa välja hiilisid. Ta teab. Ise ütles mulle. Ütles, et lähed surema nagu mu vend, nagu su tüdruk.”

„Kui ema oleks teadnud, siis ta poleks mul minna lasknud.”

„Mkm. Ta laseb meil, meestel, ise oma eksimused teha. Aga seda poleks su tüdruk tahtnud.”

Näitan onule näpuga. „Sa ei tea mitte midagi. Mitte midagi sellest, mida ta tahtis.” Eo ütles, et ma ei saaks aru märtriks olemisest. Näitan talle, et saan küll.

„Vabalt,” ütleb onu õlgu kehitades. „Ma tulen siis kaasa, sest su pea on pulki täis.” Ta pugistab naerda. „Meie, lambdad, ikka armastame silmust.”

Ta viskab plasku mulle ja ma kõnnin ebalevalt tema kõrval.

„Tead, ma püüdsin su isale selgeks teha, et tema väiksel protestiaktsioonil pole mõtet. Ütlesin talle, et sõnad ja tantsud ei tähenda tuhkagi. Püüdsin asja temaga ära klaarida. Litsusin mööda. Ta lõi mu siruli.” Ta teeb aeglase paremsirge. „Elus on hetki, mil on selge, et mees on midagi otsustand ja vastu ajada oleks solvav.”

Joon plaskust ja annan selle talle tagasi. Lakkel on imelik maitse ja see on tavalisest paksem. Imelik. Ta sunnib mind plasku tühjaks jooma.

„Kas sa oled otsustand?” küsib ta endale pähe koputades. „Selge see. Unustasin, ma ju õpetasin su tantsima.”

„Kangekaelne nagu šahtirästik. Kas sa ei öelnud niimoodi?” ütlen vaikselt, lubades endale napi naeratuse.

Kõnnin hetke vaikides koos onuga. Ta paneb käe mulle õlale. Rinnust tahaks valla pääseda üks nuukse. Neelan selle alla.

„Ta jättis mu maha,” sosistan ma. „Lihtsalt jättis maha.”

„Pidi olema mingi põhjus. Ta polnd loll tüdruk, seda mitte.”

Pisarad hakkavad jooksma, kui jõuan ühismaale. Onu embab mind ühe käega ja suudleb pealaele. See on kõik, mis tal pakkuda on. Ta pole loodud õrnutsemiseks. Tema nägu on kahvatu ja kummituslik. Kolmekümneviiene ja nii vana, nii väsinud. Tema ülahuult moonutab arm. Pakse juukseid viirutab hall.

„Tervita minu poolt neid, kes on orus,” ütleb ta mulle kõrva, kriipides habemega kaela. „Tõsta mu vendade auks üks toost ja suudle mu naist, eriti Tantsijat.”

„Tantsijat?”

„Sa tunned ta ära. Ja kui näed papat ja mammat, siis ütle neile, et me ikka veel tantsime neile. Nad ei jää kauaks üksi.” Ta läheb ära, peatub siis ja ütleb ilma ümber pööramata: „Purustage ahelad. Õige?”

„Õige.”

Ta jätab mu ühismaale koos mu kõlkuva naisega. Tean, et seadusesilm jälgib mind kaameratega, kui võllapuu juurde kõnnin. Trepp on metallist, nii et see ei kriiksu. Ta ripub nagu nukk. Tema nägu on kaame ja juuksed liiguvad tasakesi ülal ragisevate ventilaatorite tuules.

Kui olen köie kaevandusest varastatud lõikeTeraga läbi lõiganud, haaran selle katki nüsitud otsast ja võtan Eo ettevaatlikult alla. Hoian oma naist embuses ja me lähme koos väljakult võrgukotta. Öine vahetus teeb viimaseid töötunde. Naised vaatavad vaikides, kuidas kannan teda ventilatsioonitoru juurde. Seal märkan Leannat, oma õde. Pikk ja vaikne nagu ema, jälgib ta mind karmil ilmel, aga ei tee midagi. Mitte keegi naistest ei tee. Nad ei hakka keelt peksma selle üle, kuhu mu naine on maetud. Nad ei hakka rääkima isegi šokolaadi eest, mida spioonidele antakse. Kolme põlve jooksul on maetud ainult viis hinge – selle eest puuakse alati keegi üles.

See on ülima armastuse väljendus. Eo vaikne reekviem.

Naised hakkavad nutma ja kui ma neist mööda lähen, sirutavad nad käed, et puudutada Eo nägu, et puudutada minu nägu ja et aidata mul avada ventilatsioonilõõr. Tirin oma naise läbi kitsa metalltoru, viies ta sinna, kus me tähtede all armatsesime, kus ta rääkis mulle oma plaanidest ja ma ei võtnud teda kuulda. Hoian tema elutut keha ja loodan, et tema hing näeb mind selle paigas, kus olime õnnelikud.

Kaevan augu ühe puu jalamile. Kui võtan tema käe ja suudlen laulatusvõru, on mu käed meie maast määrdununa punased nagu tema juuksed. Panen verilille sibula kesta tema südame kohale ja võtan sibula sisu ja panen enda südame juurde. Siis suudlen tema huuli ja matan ta maha. Aga ma hakkan nuuksuma enne, kui valmis saan. Kaevan tema näo uuesti välja ja suudlen teda uuesti ja hoian oma keha tema oma vastas, kuni näen läbi kunstliku mullkatuse tõusmas punast päikest. Siinsed värvid põletavad mu silmi ja ma ei suuda pisaratele piiri panna. Kui tõmbun temast eemale, näen tema taskust paistmas oma peapaela. Ta tegi selle mulle higi jaoks. Nüüd kõlbab see mu pisarate jaoks ja ma võtan selle kaasa.

*

Kieran lööb mind näkku, kui näeb, et olen kogukonda tagasi tulnud. Loranil ei tule sõnagi suust, Eo isa otsib seinalt tuge. Nad arvavad, et on mind alt vedanud. Kuulen Eo ema nuttu. Mu ema ei ütle midagi, kui mulle süüa teeb. Ma ei tunne end hästi. Hingata on raske. Leanna tuleb hiljem ja aitab ema, suudeldes mu pead, kui ma söön, viivitades piisavalt kaua, et mu juuste lõhna nuusutada. Pean sööma ühe käega, tõstes toitu taldrikult suhu. Ema hoiab mu teist kätt oma mõhnas pihkude vahel. Ta vaatab seda, mitte mind, otsekui meenutades, millal see väike ja pehme oli, ja imestades, kuidas see on nii karmikoeliseks muutunud.

Lõpetan söömise just siis, kui Kole Dan tuleb. Ema ei lahku laua tagant, kui mind minema veetakse. Tema pilk jääb sinna, kus mu käsi lebas. Minu meelest ta usub, et kui ta üles ei vaata, siis ei juhtu midagi. Isegi tema ei suuda kõike taluda.

Mind puuakse täiskogu ees hommikul kell 9. Miskipärast käib mul pea ringi. Südames on imelik tunne, nagu jääks see aeglasemaks. Kuulen kõrvus arheKuberneri sõnu, mida ta ütles mu naisele.

„Kas see on kõik, milleks sul jõudu on?”

Mu rahvas laulab, me tantsime, me armastame. Selles peitub meie jõud. Aga me kaevame ka. Ja siis me sureme. Harva saame valida, mille eest. Valikuvõimalus tähendab jõudu. See valik on olnud meie ainus relv. Aga sellest ei piisa.

Käes on aeg öelda viimased sõnad. Kutsun Dio. Tema silmad on veripunased ja paistes. Ta on habras, nii erinev oma õest.

„Mis olid Eo viimased sõnad?” küsin temalt, kuigi mu suu liigub aeglaselt, imelikult.

Ta vaatab tagasi ema poole, kes on lõpuks kohale tulnud, aga kes raputab nüüd pead. Nad varjavad minu eest midagi. Midagi, mida nad ei taha, et ma teaks. Saladust, mida hoitakse vaka all, kuigi mind ootab ees surm.

„Ta ütles, et armastab sind.”

Ma ei usu teda, aga naeratan ja suudlen teda laubale. Ta ei suuda rohkem küsimustele vastata. Ja mul käib pea ringi. Ei jõua rääkida.

„Ütlen talle, et sa tervitad teda.”

Ma ei laula. Olen teiste asjade jaoks loodud.

Mu surm on mõttetu. See on armastus.

Aga Eol oli õigus, ma ei saa sellest aru. See ei ole minu triumf. Käitun isekalt. Ta ütles mulle, et pean elult rohkem tahtma. Ta tahtis, et võitleksin. Aga siin ma olen, suremas, hoolimata tema soovist. Valu pärast loobumas.

Satun paanikasse nagu enesetapja, kes korraga saab oma meeletusest aru.

Liiga hilja.

Tunnen, kuidas luuk mu all avaneb. Mu keha kukub. Köis koorib kaelalt nahka. Selgroog krigiseb. Nõelad torkavad nimmetesse. Kieran liigub komistades minu poole. Onu Narol lükkab ta kõrvale. Mulle silma pilgutades võtab ta mu jalgadest kinni ja tõmbab.

Loodan, et nad ei mata mind.