Читать книгу Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa - Pierce Brown - Страница 5

Mu küpsetuskott ei pea siin all kuumuses vastu. Väliskiht on peaaegu üles sulanud. Varsti on järg teise kihi käes. Siis vilksatab skänneril hõbedane näit ja mul on kõik vajalik olemas. Napilt märkasin. Pea pööritab ja hirm on, kui puuridest eemale liigun. Sikutan keha kätega ülespoole, et saada jubeda kuumuse juurest kiiresti minema. Siis jääb miski kinni. Mu saabas on puurisõrme juures liigendi alla takerdunud. Ootamatus paanikas ahmin õhku. Õudus võtab võimust. Näen saapakanda sulamas. Esimene kiht on läinud. Teine mullitab. Siis on liha kord.

Sunnin end sügavalt sisse hingama ja huulile kerkivad karjed alla suruma. Mulle meenub lõikur. Tõmban seljataskust välja lahtikäiva lõikeTera. See on mu enda jala pikkune jubeda kõvera teraga riist, mis on ette nähtud masinaosade vahele jäänud jäsemete ära lõikamiseks ja kuuma rauaga põletamiseks, just nagu praegu. Kinni jäädes satub enamik mehi paanikasse, mistõttu on see jõhkra poolkuukujulise teraga riist mõeldud just kohmakate käte jaoks. Ma ei muutu kohmakaks isegi siis, kui mind haarab õudus. Kasutan lõikeTera kolm korda, lõigates nanoplasti enda liha asemel. Kolmandal korral kummardun ja tirin jala vabaks. Seda tehes riivan sõrmenukkidega kergelt puuri. Põletav valu sööstab käest läbi. Tunnen kõrbeva liha lõhna, aga juba olen püsti ja saan minema, ronin põrgulikust palavusest kaugemale, ronin tagasi oma istmele puuri otsas ja naeran kogu aeg. Kuigi tahaksin nutta.

Onul oli õigus. Mina eksisin. Aga olgu ma neetud, kui seda talle kunagi ütlema lähen.

„Idioot,” on ta lahkeim märkus.

„Maniakaalne! Kuradiraisk, maniakaalne!” huilgab Loran.

„Gaasi on minimaalselt,” ütlen ma. „Hakkan puurima, onu.”

Kui lõpuvile käib, mõõdavad tagasiVedajad mu mahu ära. Ronin puuri pealt alla, jätan selle öise vahetuse jaoks tunnelisse ja haaran väsinud kätega trossist, mille teised on kilomeetripikkusest šahtist alla lasknud, et mind üles aidata. Vaatamata põletushaavale käeseljal, libistan keha trossi mööda üles, kuni jõuan šahtist välja. Kieran ja Loran kõnnivad mu kõrval lähima graviTõstukini, kus saame teistega kokku. Kollased tuled ripuvad laest alla nagu ämblikud.

Kui jõuame ristkülikukujulise graviTõstuki juurde, on meie klanni ja gamma kolmesaja mehe varbad juba metallreelingu all. Hoian onust eemale – ta vahutab vihast – ja saan oma tembu eest mõnekümnelt mehelt patsutuse seljale. Minusugused noored arvavad, et loorber on meie. Nad teavad, kui palju toorheelium-3 olen sel kuul kaevandanud. Seda on rohkem kui gammal. Vanad junnid lihtsalt porisevad ja ütlevad, et me oleme narrid. Hoian kätt peidus ja panen varbad paika.

Gravitatsioon muutub ja me kihutame üles. Üks kärnane gamma, kelle küünte all on vähem kui nädala jagu roostet, unustab varbad reelingu alla panna. Nii et sel ajal, kui tõstuk kihutab vertikaalis kuus kilomeetrit üles, ripub ta lae all. Kõrvad lähevad lukku.

„Siin on üks hõljuv gamma junn,” naerab Barlow lambdade poole vaadates.

Kuigi see võib tunduda väiklane, on alati meeldiv näha, kui gamma milleski mööda litsub. Tänu loorberile saavad nad meist rohkem toitu, rohkem hõõgujaid, rohkem kõike. Kipume neid selle eest põlgama. Aga äkki seda meilt just oodataksegi? Huvitav, kas nüüd hakkavad nemad meid põlgama.

Aitab küll. Haaran lapsukese roostepunasest küpsetuskotist kinni ja tirin ta alla. Lapsuke. Naeruväärne. Ta on vaevalt kolm aastat minust noorem.

Ta on surmväsinud, aga kui näeb, et mu küpsetuskott on veripunane, siis ta kangestub, väldib mu pilku ja on ainuke, kes näeb mu käehaava. Pilgutan talle silma ja mulle tundub, et ta situb küpsetuskotti. Me kõik teeme seda aeg-ajalt. Mäletan, kui ma esimest korda põrgukaevurit nägin. Arvasin, et ta on jumal.

Nüüd on ta surnud.

Jõuame üles vahejaama, suurde halli betoonist ja metallist koopasse, kus koorime end lahti ja hingame sisse värsket külma õhku, mis on sulatuspuuridega võrreldes pärit otsekui teisest maailmast. Meie ühine higi ja hais muudavad selle koha varsti peldikuks. Eemal vilguvad tuled selleks, et hoiaksime eemale horisondiTrammi magnetrööbastest teispool vahejaama.

Me ei seltsi gammadega, kui meie roostepunaste küpsetuskottide rivi horisondiTrammi poole vaarub. Pooltele selgadele on tumepunasega maalitud lambdade L, pooltele gammade kepid. Kaks erepunast esiKõnet. Kaks veripunast põrgukaevurit.

Kamp plekkpotte jälgib meid, kui kõmbime mööda kulunud betoonpõrandat. Nende hall duroSoomus on lihtsakoeline ja kulunud, sama pulstunud kui nende juuksed. Soomus kaitseks lihtsa tera eest, võib-olla isegi ioontera eest, kuid pulssTera või habemenuga lõikaks sellest läbi nagu võist. Aga neid oleme näinud ainult holoKastist. Hallid ei vaevu isegi oma jõudu näitama. Nende klopperid ripnevad küljel. Nad teavad, et neil ei lähe neid vaja.

Kuulekus on ülim voorus.

Hallide kapten Kole Dan, räpane värdjas, viskab minu suunas kivikese. Kuigi tema nahk on päikese käes tumedaks läinud, on tema juuksed, nagu ka kõik muu, tema värvile kohaselt hallid. Õhukesed salgud langevad silmile, mis on kui kaks tuhas veeretatud jääkuubikut. Tema värvi märgistus – hall keerduv sümbol, mis sarnaneb mitme lisaharuga number neljale – on näha mõlemal käel ja randmel. See on julm ja jõuline nagu hallid ise.

Olen kuulnud, et nad tõid Koleda Dani ära rindelt Euraasiast, kus iganes see asub, pärast seda, kui ta jäi vigaseks ja nad ei tahtnud talle uut kätt osta. Praegu on tal vana asendusmudel. Ta tunneb end sellega ebakindlalt, nii et ma vaatan meelega ta käe poole.

„Nägin, et sul oli täna põnev päev, kallis.” Tema hääl on sama lige ja sumbunud nagu õhk mu küpsetuskotis. „Kas oled nüüd vapper kangelane, Darrow? Olen alati arvanud, et sinust saab vapper kangelane.”

„Hoopis sina oled kangelane,” ütlen ma, osutades peaga tema käele.

„Ja sa arvad, et jagad asja, kas pole?”

„Olen kõigest üks punane.”

Ta pilgutab mulle silma. „Saada oma linnukesele minu poolt tervisi. Ta on täitsa küps mari.” Nilpsab keelega üle hammaste. „Isegi roostenärija kohta.”

„Pole kunagi lindu näinud.” Välja arvatud HK-st.

„Mis sa kostad,” kõkutab ta. „Oota, kuhu sa lähed?” küsib ta, kui ära keeran. „Kummardus endast paremate ees ei teeks kahju, kas pole?” Ta hirnub oma kaaslaste poole. Ma ei hooli pilkest, pööran tagasi ja teen sügava kummarduse. Onu näeb seda ja vaatab vastikust tundes mujale.

Jätame hallid selja taha. Mul ei ole midagi kummardamise vastu, aga kui kunagi saaksin, siis vist lõikaksin Koledal Danil kõri läbi. Kõlab sama hästi kui öelda, et kui mul kunagi selleks tuju tekib, käiksin korraks tuleLaevaga Veenusel ära.

„Hei, Dago. Dago!” hüüab Loran gammade põrgukaevurit. See mees on legendaarne, kõik teised kaevurid on vaid ühepäevaliblikad. Võib-olla olen mina temast parem. „Mis mahu tegite?”

Dago, kelle kulunud nahaga kahvatu näolapp on pilkav, paneb pika hõõguja põlema ja puhub välja suitsupilve.

„Ei tea,” venitab ta sõnu.

„Ütle nüüd!”

„Mul suva. Toorkogusel ei ole mingit vahet, lambda.”

„Kuradiraisk, et ei ole! Kui suur selle nädala maht oli?” hõikab Loran siis, kui trammi koguneme. Kõik panevad hõõguja ette ja asuvad lakke kallale. Aga nad kuulavad pingsalt.

„Üheksa tuhat kaheksasada ja kakskümmend üks kilo,” uhkeldab üks gamma. Selle peale toetun tahapoole ja naeratan. Kuulen, kuidas nooremad lambdad hõiskavad. Vanad tegijad ei reageeri. Mõtlen sellele, mida Eo selle kuu suhkruga peale hakkab. Me ei ole kunagi varem suhkrut välja teeninud, ainult kaardimängus võitnud. Ja puuviljadega. Olen kuulnud, et koos loorberiga saab puuvilja. Eo jagab selle kõik tõenäoliselt näljastele lastele, et Ühiskonnale tõestada, et tal pole nende auhindu vaja. Aga mina? Ma sööksin puuvilja ja tegeleksin siis poliitikaga, kui kõht täis on. Tema see-eest suhtub ideedesse kirglikult, samas kui mina ei suhtu millessegi kirglikult peale tema.

„Ikkagi ei võida,” venitab Dago, kui tramm hakkab sõitma. „Darrow on küll alles poisike, aga seda võiks ikka teada. Või kuidas, Darrow?”

„Noor või mitte, aga ma tegin sulle ära, vana perse.”

„Oled kindel?”

„Surmkindel.” Pilgutan talle silma ja saadan õhusuudluse. „Loorber on meie. Seekord saada oma õed meie juurde suhkrut paluma.” Mu sõbrad naeravad ja peksavad käsi vastu küpsetuskoti kaant puusal.

Dago vaatab mind. Hetke pärast tõmbab ta sügava mahvi. Hõõguja põleb kiiresti ja heledalt. „See oled sina,” ütleb ta mulle. Poole minuti pärast on hõõgujast alles vaid põlenud kest.

Kui oleme horisondiTrammist maha tulnud, pressin end koos teiste rühmadega loputusse. Seal on külm, õhk on läppunud ja haiseb täpselt nii, nagu võiks oodata kitsast metallkuurist, kus tuhanded mehed pärast tundide viisi kusemist ja higistamist küpsetuskoti seljast võtavad, et õhudušši saada.

Koorin küpsetuskoti seljast, panen pähe juuksekaitse ja jalutan paljalt lähimasse läbipaistvasse torusse, et seal seista. Loputuses on torusid üksteise kõrval tosinate viisi. Siin ei tantsita, ei visata nalja. Sõbramehelikkus väljendub vaid ühises kurnatuses ja kergetes laksatustes vastu puusi, mis kajavad samas rütmis kui õhu pahin dušist sisse ja välja.

Uks sulgub selja taga vaikse sisinaga, summutades muusika. Mootorist kostab tuttav sumin, millele järgneb tugev õhuvool ja võnkuv imemine, kui antibakteriaalsete molekulidega täidetud õhk paiskub masinast välja ja kihutab üle mu keha, et surnud nahk ja mustus toru põrandal asuva äravooluava kaudu minema pühkida. See on valus.

Pärast lähen ära koos Lorani ja Kieraniga, kes suunduvad ühismaale, et seal enne loorberipeo ametlikku algust kõrtsides juua ja tantsida. Keskööl annavad plekkpotid toidutoetuse kätte ja kuulutavad loorberivõitja välja. Need, kes käivad päevases vahetuses, saavad enne ja pärast seda tantsida.

Legendid räägivad, et jumal Mars oli pisarate esivanem, et ta oli tantsu ja lauto vaenlane. Esimesega olen nõus. Aga meie Lykose kolooniast, ühest esimesest kolooniast Marsi pinna all, oleme tantsu- ja laulu- ja pererahvas. Sülitame tollele legendile ja otsustame ise, milline on meie päritolu. See on ainus asi, milles saame valitsevale Ühiskonnale vastu seista. See kasvatab natuke selgroogu. Nad ei hooli sellest, et me tantsime või laulame, seni kuni me alandlikult kaevame. Kuni valmistame planeeti ülejäänute jaoks ette. Aga et me aupaklikkust ei unustaks, on olemas üks laul ja tants, mille eest on karistuseks surm.

Mu isa jaoks jäi see viimaseks tantsuks. Olen seda ainult korra näinud ja seda laulu ainult korra kuulnud. Kui olin väike, siis ei saanud ma aru nendest kaugetest orgudest, udust, kaotatud armsamast ja lõikajast, kes pidi meid juhatama tundmatusse kodusse. Olin väike ja uudishimulik, kuulates toda naist laulmas sel ajal, kui tema poeg toidu varastamise eest üles poodi. Temast oleks saanud pikk poiss, aga talle ei jätkunud luude peale liha kasvatamiseks kunagi piisavalt toitu. Tema ema suri järgmisena. Nende auks esitas Lykose rahvas kaduva kaebelaulu, mis seisneb rusikate traagilises tagumises rinna vastu järjest vaiksemalt ja vaiksemalt, kuni rusikad nagu südagi enam ei löö ja kõik hajub.

Tol ööl kummitas mind see hääl. Nutsin üksi meie väikses köögis, imestades, miks ma nutan nende, aga ei nutnud oma isa pärast. Külmal põrandal lamades kuulsin, kuidas meie pere ust kergelt kriibiti. Kui ukse lahti tegin, leidsin punase pori sisse surutud väikse verilille õiepunga, ma ei näinud mitte kedagi, ainult Eo tillukesi jalajälgi poris. See oli teine kord, kui ta tõi lilli pärast surma.

Kuna laul ja tants on meil veres, pole arvatavasti sugugi imelik, et just nende ajal sain esimest korda aru, et ma Eot armastan. Mitte väikest Eot. Mitte sellist, nagu ta oli. Vaid sellist, nagu ta on. Enda sõnul armastas ta mind enne seda, kui mu isa üles poodi. Aga ükskord suitsuvineses kõrtsis, kui tema roostekarva juus lendles, tema jalad liikusid koos tsitriga ja puusad koos trummiga, juhtus nii, et mu süda jättis paar lööki vahele. Mulle ei mõjunud tema saltod ega hundirattad. Mitte edev klounaad, mis kuulub noorte tantsu juurde. Tema tants oli graatsiline, uhke. Ta ei sööks ilma minuta. Ma ei elaks ilma temata.

Ta võib mind narrida selle eest, et nii ütlen, aga ta on meie rahva hing. Meie elu on karm. Peame tooma ohvri meeste ja naiste jaoks, keda me ei tunne. Peame kaevama, et Marssi teiste jaoks ette valmistada. See teeb osa meist tigedaks. Aga Eo lahkus, tema naer, tema kange tahtejõud on parim, mis saab meiesuguste kodust võrsuda.

Otsin teda meie pere lähikogukonnast, mis asub ühismaast vaid 800-meetrise tunnelitee kaugusel. Kuulume ligi kahekümne viie ühismaad ümbritseva kogukonna hulka. Vanade kaevanduste kaljuseinte sisse uuristatud kodud moodustavad taru moodi parve. Meie laed, meie põrandad, meie kodud on kivist ja mullast. Klann on hiiglaslik perekond. Eo kasvas üles mu majast vähem kui kiviviske kaugusel. Tema vennad on mulle vendade eest. Tema isa on mulle kadunud isa eest.

Koopa lage katab elektrijuhtmete rägastik nagu mustade ja punaste viinapuuväätide džungel. Sealt kõlguvad alla tuled, mis kergelt hõljuvad, kui ühismaa keskne hapnikuga varustamise süsteem õhu ringlema paneb. Kogukonna keskpaigas ripub tohutu holoKast. See on neljakandiline karp, mille igal küljel näidatakse pilti. Pilt on tumenenud, kujutised tuhmiks ja uduseks muutunud, aga see asjandus ei ole mitte kunagi alla andnud, mitte kunagi ei ole ta välja lülitunud. Ta kallab meie kodude parve üle kahvatu valgusega. Ühiskonna videotega.

Mu pere kaljusse uuristatud kodu asub kogukonna alumisest korrusest sada meetrit eemal. Sinna viib järsk rada, kuigi kogukonna kõige kõrgematele tasemetele jõudmiseks saab võtta appi ka talid ja köied. Ainult vanad või väetid kasutavad neid. Ja meil on neid mõlemaid vähe.

Meie majas on vähe tube. Eo ja mina saime endale alles hiljuti lubada oma toa. Kieran ja tema pere elavad kahes toas ning mu ema ja õde jagavad omavahel veel ühte.

Kõik Lykose lambdad elavad meie kogukonnas. Vaid ühe minuti kaugusel mööda laia tunnelit on meil kahel pool naabriteks oomegad ja üpsilonid. Oleme kõik omavahel ühendatud. Välja arvatud gammad. Nemad elavad ühismaal kõrtside, parandustöökodade, siidipoodide ja kaubabasaaride kohal. Plekkpotid elavad kõrgemal kindluses, mis on meie karmi maailma viljatule pinnale veelgi lähemal. Seal asuvad pordid, kust Maalt toodud toiduained saadetakse meile, mahajäetud pioneeridele.

Mu pea kohal näitab holoKast inimkonna olelusvõitlust, mille järel kujutatakse valju muusika saatel Ühiskonna võidukäiku. Ühiskonna sümbol – kuldne püramiid, mille kolme külge katab korrapärane triip ja mida tervikuna ümbritseb ring – söövitub ekraanile. Ühiskonna eaka suverääni Octavia au Lune’i hääl jutustab inimese võitlusest päikesesüsteemi planeetide ja kuude koloniseerimise nimel.

„Meie kui liigi kangelaslugu on inimsoo koidikust alates seisnenud hõimusõjas. See on seisnenud proovilepanekus, ohverduses, julguses ületada looduse loomulikke piire. Nüüd oleme kohusetunde ja kuulekuse kaudu ühendatud, kuid meie võitlus ei ole muutunud. Kõikide värvide pojad ja tütred, meil palutakse taas ohver tuua. Oleme praegu oma võimete tipus ja saadame oma parimad järglased tähtede poole. Kus võiksime esimesena edu loota? Veenusel? Merkuuril? Marsil? Neptuuni või Jupiteri kuudel?”

Hääl muutub pühalikuks, kui tema eatu kuninglik nägu vaatab HK-st alla meie peale. Tema käeselgadel helgib kuldsete sümbol – punkt tiibadega rõnga keskel. Tema käsivarsi katavad kuldsed tiivad. Kuldset nägu rikub ainult üks puudus – pikk poolkaarjas arm paremal põsesarnal. Tema ilu meenutab julma röövlinnu oma.

„Teie, Marsi julged punased pioneerid, inimsoo tugevaim osa, teie toote ohvri edasimineku nimel, selle nimel, et rajada tuleviku jaoks teed. Teie elu, teie veri on sissemakse inimsoo surematuse eest sel ajal, kui me liigume Maalt ja Kuult kaugemale. Te lähete sinna, kuhu meie ei saa minna. Te kannatate, et teised ei peaks kannatama.

Ma annan teile au. Ma armastan teid. Teie kaevandate heelium-3, mis on terraformeerimisprotsessi jaoks eluliselt vajalik. Varsti on punasel planeedil õhk, mida saab hingata, ja pinnas, millel saab elada. Ja varsti, kui Marssi saab asustada, kui teie, julged pioneerid, olete punase planeedi meie, pehmemate värvide jaoks ette valmistanud, siis ühineme teiega ja teile saab osaks ülim lugupidamine taeva all, mille olete oma tööga loonud. Teie veri ja higi toidavad terraformeerimist!

Julged pioneerid, pidage alati meeles, et kuulekus on ülim voorus. Eelkõige kuulekus, lugupidamine, ohverdamine, hierarhia…”

Kodus on köök tühi, aga kuulen, et Eo on magamistoas.

„Jää sinna, kus sa oled!” käsutab ta läbi ukse. „Ära mitte mingil juhul siia tuppa vaata.”

„Okei.” Jään seisma.

Ta tuleb ühe minuti pärast välja, kohmetu ja punastav. Tema juukseid katavad tolm ja ämblikuvõrgud. Tõmban kätega läbi selle sasipuntra. Ta tuleb otse võrgukojast, kus kasvatatakse bioSiidi.

„Sa ei käinudki loputuses,” ütlen naeratades.

„Polnud aega. Pidin võrgukojast jooksma üht asja ära tooma.”

„Mis asja?”

Ta naeratab kenasti. „Sa ei abiellunud minuga selle pärast, et ma sulle kõik ära räägin, mäletad. Ja ära mine sinna tuppa.”

Viskun ukse poole. Ta hoiab mind tagasi ja tõmbab mu peapaela silmadele. Tema laup surub mu rinna vastu. Naeran, võtan paela silme eest ära ja haaran tal õlgadest, et teda nii palju tahapoole lükata, et saaksin talle silma vaadata.

„Mis siis saab?” küsin kulmu kergitades.

Ta lihtsalt naeratab mulle ja ajab pea püsti. Lähen metalluksest eemale. Kaevun kuumusest sulavaisse šahtidesse silmagi pilgutamata. Aga on olemas mõned hoiatavad märgid, mida võib eirata, ja mõned, mida ei või.

Ta seisab kikivarvul ja patsutab tunnustavalt mu nina. „Tubli poiss, teadsin, et sind on lihtne välja õpetada,” ütleb ta. Siis läheb ta nina krimpsu, sest ta tunneb põletushaava lõhna. Ta ei hakka mind sussutama, ta ei hakka mind hurjutama, ta isegi ei ütle midagi peale veidi murelike sõnade „Ma armastan sind”.

Ta võtab sõrmenukkidest randmeni ulatuvast haavast välja küpsetuskoti ülessulanud tükid ja tõmbab haavale ümber tiheda võrksideme antibiootikumi ja närvinukleiiniga.

„Kust sa selle said?” küsin ma.

„Kui mina ei loe sulle sõnu peale, siis ei peaks sina ka mulle küsimusi esitama.”

Suudlen teda ninale ja mängin õhukese punutud juukseribaga tema nimetu sõrme ümber. Tema laulatussõrmuseks on minu juuksed, mis on siidiga kokku punutud.

„Mul on sulle täna õhtul üllatus,” ütleb ta mulle.

„Ja mul on sulle ka,” ütlen ma loorberile mõeldes. Panen oma peapaela talle pähe nagu krooni. Ta kirtsutab nina, sest see on niiske.

„Oh, tegelikult on mul sulle kaks üllatust, Darrow. Kahju, et sa sellega ei arvestanud. Oleksid võinud peale esimese kingi tuua mulle veel tüki suhkrut või satiinist voodilina või… äkki isegi kohvi.”

„Kohvi!” Hakkan naerma. „Mis värviga sa arvasid, et abiellud?”

Ta ohkab. „Põrgukaevurist ei ole mingit kasu, mitte mingit. Hull, kangekaelne, järelemõtlematu…”

„Osavate kätega?” küsin ma üleannetult, libistades käe tema seeliku all ülespoole.

„Sellest arvatavasti on natuke kasu.” Ta naeratab ja ajab mu käe minema, nagu oleks see ämblik. „Nüüd pane kindad kätte, kui sa ei taha naiste vada kuulda. Su ema läks juba ees ära.”