Читать книгу Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa - Pierce Brown - Страница 12

Linnas on tornid, pargid, jõed, aiad ja purskkaevud. See on unelmate linn, sinise vee ja rohelise elu linn punasel planeedil, mis peaks olema sama viljatu kui kõige julmem kõrb. Sellist Marssi meile HK-s ei näidata. See ei ole koht, mis ei sobi inimasustuseks. See koht on täis pettust, rikkust ja uskumatut küllust.

Olukorra grotesksus paneb mind õhku ahmima.

Mehed ja naised lendavad. Nad sillerdavad kuldselt ja hõbedaselt. Need on ainsad värvid, mida ma taevas näen. GraviSaapad kannavad neid edasi kui jumalaid, nende tehnoloogia on palju sujuvam kui meie valvurite kohmakad graviSaapad kaevandustes. Üks noormees kihutab aknast mööda, nahk poleeritud, juuksed selja taga lahtiselt hõljumas, kandes kahte veinipudelit lähedal asuvasse torniga aeda. Ta on purjus ja tema tudisev õhulend meenutab mulle toda korda, kui nägin, kuidas ühe puuriPoisi küpsetuskoti õhuvarustussüsteem rikki läks: ta suri õhku ahmides, tõmmeldes ja tantsides. Kuldmees naerab nagu narr ja teeb õhus lustaka ringi. Neli tüdrukut, kes pole minust sugugi vanemad, ajavad teda lõbusalt lennates taga, ise joovastunud ja itsitavad. Nende kitsad kleidid paistavad olevat tehtud vedelikust ja tilguvad nende nooruslike kumeruste pealt. Mõnes mõttes näevad nad välja minuvanused, aga tunduvad nii kuradi tobedad.

Ma ei saa aru.

Nende taga sagivad õhus laevad mööda signaaltuledega tähistatud avenüüsid. Väiksed laevad, mida Tantsija kutsub rapsTiibadeks, eskordivad kõige peenema konstruktsiooniga õhujahte. Maa peal näen mehi ja naisi liikumas laiadel avenüüdel. Seal on automobiile, madalamatel tasemetel on värvidega tähistatud lambid – kollased, sinised, oranžid, rohelised, roosad, tosina värvi sajad toonid, mis moodustavad nii keerulise, nii võõrapärase hierarhia, et see saab minu meelest vaevalt olla inimese välja mõeldud. Rajad kulgevad läbi hoonete, mis on hiiglaslikud, mõned klaasist, mõned kivist. Aga paljud neist meenutavad mulle HK-st nähtud roomlaste hooneid, mis seekord on küll püstitatud jumalatele, mitte inimestele.

Linn laiub peaaegu nii kaugele kui silm ulatub, kuid selle taga on näha Marsi punast viljatut pinda, mida katavad rohelise muru ja kiratsevate metsade viirud. Pea kohal on sinine taevas, mida rikuvad vaid tähed. Terraformeerimisprotsess on lõpule viidud.

See on tulevik. Marss ei tohiks selline välja näha veel mitme põlve jooksul.

Mu elu on pettus.

Octavia au Lune on meile Lykoses nii palju kordi öelnud, et me oleme Marsi pioneerid, et me ohverdame end vaprate hingedena oma soo eest, et varsti lõpeb meie vaev, mida inimsoo pärast näeme. Kui Marss on muudetud asustatavaks, siis ühinevad varsti meiega ka pehmemad värvid. Aga nad on juba meiega ühinenud. Maa on tulnud Marsile ja meie, pioneerid, oleme jäetud selle pinna alla orjama, vaevlema, kannatama, et ehitada ja alal hoida selle… selle impeeriumi alusmüüri. Me olemegi need, kelleks Eo meid alati nimetas – Ühiskonna orjad.

Tantsija istub mu selja taga toolil ja ootab, kuni suudan rääkida. Ta ütleb ühe sõna ja aknad tumenevad. Näen ikka veel linna, aga päike ei pimesta mind enam. Masajas instrument, mida kutsutakse klaveriks, suhistab meie kõrval tüütut meloodiat.

„Nad ütlesid meile, et oleme inimsoo ainus lootus,” ütlen ma tasa. „Et Maa on ülerahvastatud, et meie valu, meie ohvrid on inimsoo eest. Ohverdamine on hea. Kuulekus on ülim voorus…”

Naerev kuldne on nüüd jõudnud lähedal asuva tornini, ta alistub tüdrukutele ja nende suudlustele. Varsti joovad nad veini ja saavad oma meelelahutuse kallale asuda.

Tantsija seletab mulle, kuidas asjad on.

„Maa pole ülerahvastatud, Darrow. Seitsesada aastat tagasi laienesid Maa elanikud oma kuule Lunale. Kuna Maa gravitatsioon ja atmosfäär suuresti takistavad kosmoselaevade teelesaatmist, siis tehti Lunast Maa port, mille kaudu koloniseeriti päikesesüsteemi kuud ja planeedid.”

„Seitsesada aastat tagasi?” ahmin ma õhku, tundes end korraga väga rumalana.

„Lunal muutusid kõige tähtsamaks tõhusus ja kord. Kosmoses peab igal kopsupaaril olema mingi eesmärk. Nii viidigi sisse esimene värvide jaotus ja punased saadeti Marsile inimkonnale kütust koguma. Marsile loodi kaevanduskolooniad, sest seal on teiste maailmade ja kuude terraformeerimiseks kasutatava heelium-3 kontsentratsioon kõige suurem.”

Vähemalt see ei olnud vale.

„Kas teised kuud ja planeedid on terraformeeritud?”

„Väiksed kuud on küll. Enamik planeete ka. Gaasihiiud loomulikult mitte.” Ta istub toolil. „Koloniseerimise algetapil hakkasid Luna rikkad elanikud aru saama, et tegelikult vähendab Maa nende kasumit. Kuigi Luna oli päikesesüsteemi koloniseerija, kuulusid nad Maa kontsernidele ja riikidele ja maksid neile makse. Aga Maa ei suutnud oma omandiõigust kehtestada. Nii tõusis Luna üles – kuldsed ja nende Ühiskond võitles Maa riikidega. Maa sõdis vastu ja kaotas. See oli Alistamine. Majanduslikud põhjused muutsid Luna päikesesüsteemi valitsejaks ja pordiks. Ja Ühiskond hakkas kujunema selliseks, nagu ta täna on – impeeriumiks, mis püsib punaste turjal.”

Vaatan, kuidas värvid allpool ringi liiguvad. Nad on pisikesed, nii kõrgelt on neil raske vahet teha ja mu silmad ei ole harjunud vaatama nii kaugele ega nii rohke valgusega.

„Punased saadeti Marsile viissada aastat tagasi. Teised värvid tulid kohale ligi kolmsada aastat tagasi, kui meie esivanemad ikka veel maa all vaeva nägid. Nad asusid elama paraterraformeeritud linnadesse – linnadesse, mille kohal oli atmosfääri mull –, kui ülejäänud maailma aegamisi terraformeeriti. Nüüd võetakse mulle maha ja inimene saab elada igal pool.

ÜlemPunased on hooldustöötajad, viljalõikajad, koristajad, tehasetöölised. AlamPunased on need meie seast, kes sünnivad maa alla – kõige tõelisemad orjad. Linnades on nii, et punased, kes tantsivad, kaovad ära. Need, kes ütlevad oma arvamuse välja, haihtuvad. Need, kelle pea on kummargil, kes lepivad Ühiskonna võimuga ja oma kohaga Ühiskonnas, nagu kõik teised värvid, elavad suhteliselt vabalt.”

Ta hingab välja suitsupilve.

Mul oleks otsekui kehaväline kogemus, mul on tunne, nagu vaataksin maailmade koloniseerimist, inimsoo muutumist läbi kellegi teise silmade. Raske ajalugu sundis minu rahva orjusse. Oleme Ühiskonna põhjakiht, saast. Eo rääkis kogu aeg umbes sellist juttu, kuigi ta ei teadnudki tõde. Kui ta oleks seda teadnud, kui palju kirglikum oleks ta olnud? Meie eksistents on hullem, kui ta kunagi suutis ette kujutada. Pole raske mõista, miks Arese pojad on nii veendunud, et nad võitlevad õige asja pärast.

„Viissada aastat.” Vangutan pead. „See on, kuradiraisk, meie planeet.”

„Tänu meie higile ja vaevale seda ta on,” on Tantsija nõus.

„Aga mida oleks vaja, et seda tagasi saada?”

„Verd.” Tantsija naeratab mulle kui kogenud linnakõuts. Selle mehe isaliku muheluse taga peitub koletis.

Eol oli õigus. Asi läheb vägivaldseks.

Eo oli meile hääleks nagu mu isagi. Aga kelleks hakkan mina? Kättemaksu külvavaks käeks? Ma ei suuda mõista seda, kuidas nii puhas, armastusest nii tulvil olend võis tahta minult sellise rolli täitmist. Aga ta tahtis. Mõtlen isa viimasele tantsule. Mõtlen emale, Leannale, Kieranile, Loranile, Eo vanematele, onu Narolile, Barlow’le, kõigile, keda ma armastan. Tean, kui raske saab olema nende elu ja kui kiiresti nad surevad. Ja nüüd ma tean, miks see nii on.

Vaatan alla oma kätele. Nad on sellised, nagu Tantsija ütles – lõigutud, armilised, põletatud. Kui Eo neid suudles, muutusid nad armastusest õrnaks. Nüüd on ta läinud ja nad muutuvad vihast kõvaks. Surun nad rusikasse, kuni sõrmenukid on valged kui igijää.

„Mida ma pean tegema?”