Читать книгу Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa - Pierce Brown - Страница 3

Ma oleksin elanud rahus. Aga mu vaenlased tõid mulle sõja.

Vaatan nende tuhande kahtsadat tugevaimat poega ja tütart. Kuulamas halastamatut kuldmeest, kes räägib suurte marmorsammaste vahel. Kuulamas metsalist, kes süütas leegi, mis närib mu südant.

„Kõik inimesed ei ole loodud võrdseteks,” kuulutab ta. Pikk võimukas mees kui kotkas. „Nõrgad on teid petnud. Nad ütlevad, et tasased peaksid pärima Maa. Et tugevad peaksid aitama nõrgemaid. See on democraatia üllas vale. Vähkkasvaja, mis on mürgitanud inimsoo.”

Tema silmad puurivad kokku kogunenud õpilasi. „Meie teiega oleme kuldsed. Meiega evolutsioon lõpeb. Meie kõrgume lihaliku inimkuhja kohal, karjatades alamaid värve. Teie olete selle endale pärandiks saanud.” Ta teeb pausi, et uurida kuulajate nägusid. „Aga te ei saa seda niisama.”

„Võim tuleb haarata. Rikkus välja teenida. Valitsus, ülemvõim, impeerium vere hinnaga osta. Te ei vääri midagi, verisulis lapsed. Te ei tea, mis on valu. Te ei tea, mida teie esiisad ohverdasid, et teid sellisesse kõrgusesse tõsta. Varsti aga saate teada. Varsti õpetame teile, miks kuldsed valitsevad inimkonna üle. Ja ma luban teile, et teie seast jäävad ellu vaid need, kes võimu väärivad.”

Aga mina ei ole kuldne. Olen punane.

Ta peab minusuguseid nõrgaks. Ta peab mind rumalaks, väetiks, inimesest kehvemaks. Ma ei kasvanud üles lossis. Ma ei ratsutanud hobusel üle aasa ega söönud koolibrikeelest küpsetatud roogi. Ma sirgusin selle karmi maailma sisemusest. Viha andis mulle kuju. Armastus tegi mu tugevaks.

Ta eksib.

Mitte keegi neist ei jää ellu.