Читать книгу Islandil. Kohalolek ja rändamine - Risto Laur - Страница 10

See, mis toimub praegu Islandi kohal, on ühest küljest metsikult karm ja teisest küljest surmigav. Sellist kooslust pole mina kohanud ei Õismäel ega Lasnamäel. Ning kui ma hakkan meenutama oma lühikest eluperioodi Kivimäel, siis isegi seal pole ma midagi sellist kohanud. Jutt käib loomulikult ilmast ehk laiemas mõttes ühest kolossaalsest maadlusmatšist, mis meie atmosfääris praegu toimub. Üleeile hommikul astusin majast välja ning enne kui autoni jõudsin, oli tatt suus jäätunud. Suu naljakalt pärani, ronisin justkui sügavkülmikusse ning toolile istudes jäätus ka põis koos tilga noore uriiniga. See viimane protsess oli päris räme ning kui olin suure raksakaga suu kinni surunud, oli jäätunud suukoopast saanud suutäis klaasikilde. Jõudsin veel mõelda, et oi kui tore, nagu jää ilma viskita, aga siis muutus tundetuks keha rektaalne piirkond. Tajudes lisaks reaalsele gangreeniohule ka võimalikku sulgurlihase iseseisvumist, otsustasin käivitada masina, keerata temperatuuri maksimumi peale ning tagasi tuppa tormata. Toas kükitasin terve igaviku ning tagasi läksin alles siis, kui auto hõõgus nagu saunakeris. Seejärel ronisin rooli taha nagu lavale, lasin higiojad sorinal voolama ning sooritasin oma 3-kilomeetrise sõidu tööle. Kohale jõudes astusin autost välja nagu leiliruumist jääauku ja päris mõnus oli, aga kuna parkimisplatsilt koolini oli tubli maajupp jalutada, siis lõpuks fuajeesse sisenedes nägin välja nagu igikeltsast välja raiutud ürgahv. Oli miinus 15 ühes 30 m/s puhuva tuulega. Tunne oli nagu oleks olnud miinus 115. Meil pole peaaegu kunagi nii külm, sest meil on golfi hoovus ja tema on siin meie ilmataadile pinnuks silmas. Diil šefiga on selline, et talved siin külmad pole ning vastutasuks lubab härra Golf, et suvel pole mitte üks prigin ega miiting selle kusise pluss 10 peale. Siiani on asi toiminud ning rahu majas püsinud. Aga praegu … ei saagi ilmselt aru saama, sest tundub, et tõsisem tüli on valla pääsenud. Sest kui ma selsamal hullult külmal päeval oma töö lõpetasin, siis õue minnes ning ennast juba eos kööku tõmmates märkasin oma suureks hämmastuseks, et pole absoluutselt mitte mingisugust kirdetuult oma kõverate küüntega mu põski verilihale kraapimas. Hoopis leebe lõunatuul oli see, mis mulle õrnalt pai tegi ning mind mõttes mu elu esimesele kohtingule viis. Tüdrukut toona ei tulnudki ja sitta kah – nautisin kohtingut üksinda, sest täiesti ebamaiselt leebe lõunatuul sel kaunil õhtul olekski igasuguse maise käperdamise kuidagi kohatuks muutnud. Tagasi tänapäeva tulles, ei raatsinud üldse veel autosse istuda. Ei mäleta siin tükil ajal sellist anomaaliat, et ei raatsi autosse istuda, sest enamasti on tuulesuund nord ning siis tuleb vaid õhus oskuslikult pikeerida, et üldse oma autoni jõuda. Vastasel juhul viib tuul su lihtsalt ulgumerele ning sealt edasi kajakate mõnitava naeru saatel Kurrunurruvutipersse. Lõpuks istusin siiski rooli taha ning käivitasin mootori. Armatuurlaual süttisid igasugused värvilised tuled, sealhulgas pardakompuuter ühes termomeetriga. Õuesooja oli pluss 11. Uskumatu! Järgmine päev möödus justkui Kanaaridel. Lapsed jooksid ringi lühikeste T-särkide väel, vanurid kalpsasid pargis ühe rohututi juurest teise juurde nagu küülikud ning siiani kõiki kliente, eriti mind, tigedalt jõllitanud burksiputka vanamees ütles mulle muideks tere! Elu oli vinge lill! Suure kaubanduskeskuse juures sõitis üks BMW sellise paaruga poriloigust läbi, et kõrval seisnud lasteaiarühmast sai hetkega 20 väikest neegrit – aga mis sest ikka, kilked ei lakanud hetkekski ning kasvatajatädi pidi pori ja naerukrampide kätte lämbuma. Suverõõme ei jätkunud siiski kauaks. Juba järgmisel hommikul näitas kraadiklaas mõõdukat miinus viite. Ei se mitään, sest eks november ole ennegi ju veidi jahedam kuu olnud. Taevasse kogunesid arvestatavad lumepilved ning õhtul langes laia lund nagu jõululaupäeval. Kogu maa sai täis kui valget vatti ning ka temperatuur tegi skaalal pisikese sammu allapoole. Miinus seitsmega ma uinusingi ning unes ei näinud ma absoluutselt mitte kui midagi.

Järgmine päev algas pulli undamisega. Silmi lahti lüües sain aru, et puhub tuul. Räigelt kõva tuul. Ning kui mitte arvestada üht mahalastud hallhundi moodi lärakat rabarberipõõsaste all, oli kogu ülejäänud lumest järgi vaid mälestus. Tuul kandis mind seekord otse auto alla, kus siis kardaani külge klammerdudes justkui kaljuronija, end suure vaevaga kokpitti vinnasin. Autotermomeeter näitas pluss 12. Eskifjörduris olla olnd koguni pluss 16! Tuul aga paisus ning kui kella kolmeks oli kogu koolimaja kreeni vajunud, otsustati tunnid ära jätta. Aga kuhu sa ikka lähed? Istud sealsamas ja lihtsalt näpid. Ning kuulad õpetajatetoas eksalteeritud muttide jutte, kuidas ohh ja ahh ja uhh ja ähh. Kui ma lõpuks läbi ime koju jõudsin ning ajalehe avasin, nägin kohe, et järgmiseks päevaks lubab miinus kaheksat. Keskmise kirdetuulega. Vot nii. Ma siin jutu alguses mainisin, et see kõik oleks nagu üks metsikult karm, aga samas ka surmigav maadlusmatš. Jah, mu meelest ta nii ongi surmigav. Just publiku seisukohalt. Sest tegemist ei ole teps mitte ühe klassikalise kreeka-rooma maadlusega, kus väänlevad mehekehad aplalt teineteise külge liibuvad, et siis läbi iidse koreograafia ühiselt maadlusmatile laskuda ning kirglikult teineteise tuharate külge klammerdudes võitu nõutama hakata. Kirjatüki autor võtab siinkohal enesele õiguse veidi improvisatoorsemalt läheneda Piibli peatükile, kus pajatatakse kuulsast matšist Taavet versus Koljat – ja seda ikka selleks, et illustreerida veelgi paremini oma näidet ühest tapvalt igavast matšist. No originaali teame me kõik, eks. Taavet läheneb endast kordades suuremale Koljatile ning tapab siis ainsama linguheitega selle vilistite ärahellitatud mölaka.

Aga kujutlegem nüüd asja veidi teisiti ette. Nimelt et võitlus näeks välja hoopis selline, kus 2 vägimeest seisavad vastakuti ning lihtsalt jõllitavad teineteist. Siis millalgi võtab Taavet oma lingu ning lajatab sellega Koljatile paugu kulmude vahele. Hiiglane muidugi räntsatab siruli, aga ajab ennast kohe jälle püsti ning nüri jõllitamine jätkub. Seejärel, tüki aja pärast võtab Koljat hoogu ning virutab Taavetile täiest jõust jalaga keradesse, mispeale viimane kräunatades kukerpalli teeb, kuid kohe jälle jalul on, ning järgmised tund ja kümme minutit mööduvad taas üksteist jõllitades. No ja siis võtab jälle Taavet oma lingu ja … ühesõnaga kaunikesti staatiline matš publiku seisukohalt. Eks siis enamus haigutaks oma lõualuud paigast ära, rehmaks tülpinult käega, kiruks asjatult ostetud kallist piletit ning sõidaks oma eesli seljas koju ära. Paraku siin ei saa selles mõttes koju sõita. Tuleb lihtsalt oodata, et ükskord lõppeks see igav duell, kus kõigepealt lajatab külmataat soojataadile täiega, siis jõllitatakse üksteist, ning seejärel lajatab omakorda soojataat külmataadile. Muidugi on ka alati võimalus istuda eesli asemel lennuki peale ning tõmmata üks lest! Mõneks ajaks muidugi, aga eks vahel ole abi paarist päevastki, et akud jälle normaalselt funktsioneerima hakkaksid. Ja siis kusagil Mallorcal võid küll kindel olla, et sealse soojataadi onadroomile pole mitte üks kutsumata külaline oodatud … kõige vähem mingi linguga külmataat.