Читать книгу Islandil. Kohalolek ja rändamine - Risto Laur - Страница 2

Üldiselt algas 1972. aasta sitalt. Mõnel mehel polnud veel aastavahetuse šampusest vuntsidki kuivada jõudnud, kui toimus Verine Pühapäev Derrys. Ja ega sellele järgnev elu kuivade vuntsidegagi parem saanud. Otsa sadas Verine Reede Belfastis ning justkui sellest kõigest oleks veel vähe olnud, suleti Abruka algkool! Ning kui ilmakuulus nõukogude maadlejanna Alissa Galljanova otse hobuse vägistamiselt tabati, ei imestanud enam keegi. Selle aasta võis sisuliselt maha kanda. Ei toonud suuremat lusti ka Eurovisiooni võitnud Luksemburg oma hädise lauluga „Apres toi” ning uudis, et alates järgmisest kvartalist on Harku sovhoosis tomatitega spekuleerimisel kriips peal. Elu kulges ja kuhtus. Loovinimesed vaikisid ning isegi Mart Saar ei kirjutanud mitte üks koorilaul. Istus ja jõllitas läbi oma ümmarguste prillide Hüpassaare tontlikke horisonte ning mõtles, keda oma peiedele kutsuda.

Aga siis toimus muutus. Järsku, ette hoiatamata sündisin mina. Kõik see toimus kõledal neljandama septembrikuu öösel kell 2.55 ja pärast seda hakkasid asjad imeväel paremuse suunas liikuma. Edukalt startis Apollo 17, Tarmak ja Talts said Münchenis kulla, Andide lennuõnnetusest päästeti 16 ohvrit ning ABC kauplus Mustamäel sai lõpuks ometi endale uue ja ausa juhataja. Vorst püsis letil ja inimestes hakkas taas lootus tärkama. Ja üleüldse läkski kogu elu sellest hetkest peale järjest paremaks ehk uhkemaks ning kommunism liikus otse tiigrihüpetega kaugustest meie suunas ja kui võim vahetus, siis tiiger jäi. Hüppas omi tiigrihüppeid nüüd juba Koit Pikaro näol, kes iseseisvuse õrnadel aastatel kõikvõimalikud Solikamski ja Kemerovo pasapead omavahel nii riidu ajas, et viimastel polnud muud, kui üksteisel kõrid läbi närida. Võõras veri aga väetas Eesti põlde ning ausad inimesed vahetasid tasapisi kartulikoored päris ehtsate kartulite vastu. Lennujaama peldiku gulagipärastele aukudele istutati kaunid Gustafssoni potid ning ülelahe soomlased hakkasid massiliselt meie maailmasõbralikku hinnapoliitikat austamas käima. Tiiger aga muudkui hüppas ja hüppas. Nüüd juba infotehnoloogia vallas, mis tõi kaasa Eestile terve rea ennekuulmatuid mugavusi ning mille tõttu terve maailm meid enesele vankumatuks eeskujuks seadis. Ja poleks ma 86-ndal aastal pioneerijuhile diskol viinajoomisega vahele jäänud, siis võiks täie veendumusega väita, et minu sünnist alates on absoluutselt kõik asjad siin ilmas hästi läinud. Ma pole eriti lehti lugenud ja seetõttu pole mul ka põhjust enda väites kahelda.

Oma haridusteest võin rääkida niipalju, et olles lasteaias, tahtsin ma kooli ja olles koolis, tahtsin ma tagasi lasteaeda. Ning lõppeks olles ülikoolis, tahtsin ma tööle ning olles tööl, tahtsin ma maale vanaema juurde – vaatamata sellele, et polnud mul ei maad ega vanaema.

Vot nii, see oleks lühiresümee mu elu tähtsamatest pidepunktidest ning kui keegi tahab midagi lisada, siis tehku seda nüüd või vaikigu igavesti. Punkt ja ei mingit koma.