Читать книгу Islandil. Kohalolek ja rändamine - Risto Laur - Страница 9

Tuleb tunnistada, et täna tegi ikka esteks hinge korralikult täis küll, kui hommikul ärkasin ja jälle tuiskas nii, et aed oli otsast otsani lumememmesid täis. Seda enam, et täna algas meil ametlikult suvi ja see tähendab põhimõtteliselt seda, et soe peaks olema. Kuigi olen eesti poiss ja oskan suvesid seostada kas siis padu- või vaiksema vihmaga, pole ma siiani siiski veel paksu lund vasta silmi saanud. Aga see selleks. Tahtsin hoopis seda öelda, et ma annan selle lume andeks. Annan andeks ka õpilasele, kes oma riigieksami ära unustas ja mu seega lolli olukorda pani ning annan andeks ka Rein Kilgile, kes mulle juba 15 aastat 1500 EEK-i võlgu on. Ostku oma saksofonile uus huulik selle eest või mis iganes. Sest tegelikult on see ikkagi ime, mis siin toimub. Kogu see krempel säilinud sellisel kujul, nagu Taevaisa ta kunagi planeeris ning inimesed oma kirjutamata seadustega seda kõike tänini aktsepteerimas ja austamas. Ja-jaa, muidugi on siin rahvast vähe ja maad palju ja seega pole arendajaid vajagi jne, aga ikka on tore niiviisi mõelda mu meelest. Kasvõi praegugi siin – nagu taevakuld jääkristalli sees! Geniaalne ju! Ei tahagi kirvest võtta, sest nii kui purustad, kuld haihtub ja rikkaks ei saa keegi. Aga rikkad juba ollaksegi. Seisad ja vaatad ja kõht pole enam nii tühi ja janu kah läind. Ja kui ka suvi ükskord tuleb, siis saab küll soe, aga neid kullakristalle selleks ajaks enam pole. Seega, las ta olla siin nagu ta on ja Uuralit tagurpidi käima ikka ei pane. Ega see siin polegi mingi Mallorca, kus maasikad nagu tennispallid ja virsikud sulavad paljast pilgust. Siin on teistmoodi. Ja ka päike on siin. Mitte küll lahtiste kaartidega sulle otse zeniidist lajatamas, vaid mõnikord näiteks siinsamas maa peal – suures kraatris ja hirmsa mürinaga omi kiiri taeva suunas pritsimas või kasvõi siis kuhugi jääkamakasse peitu pugenuna järjekordset looduse meistriteost sooritamas.