Читать книгу Islandil. Kohalolek ja rändamine - Risto Laur - Страница 4

Kume ja õõnes laevavile kõlas pikalt. Justkui oleks miski igavikuline kohtupasun su eluaegset kinnitanud. Kõrval kai ääres pikalt seisnud loots hakkas tasapisi liikuma. Aga kuna ta tegi seda vastassuunas ning ühes sadamakai ning kogu reisiterminaaliga, sain aru, et tegelikult liigume hoopis meie. Ja õiges suunas. Esimese õlle lipsu taha lasknud, otsustasin veidi ringi kooserdada. Vaatasin siia ja kiikasin sinna, kuni ühel hetkel sammud mind märkamatult tekile viisid. Augustiõhtu oli päris pime ning kui arglikult mahajääva koduranna suunas pilgu heita söandasin, paistis kätte vaid üks lõputu tuledemeri. Päris võimas vaatepilt oli. Tahes-tahtmata püüdsin ette kujutada, kuidas see jalgalaskmine 40-ndate esimesel poolel käis. Ei siis olnud sul selja taga mingit tuledemerd ega kõrvupaitavat süldimusa kõrval asuvast Sky baarist. Siis oli heatahtlik naabrimees, kes sulle põlvede värinal pirruga majakat mängis ning muusikagi sai kõlama alles hulk aega hiljem, pooltühjas kodutalus, mil mahajäänud sugulane oma kandlel sind hiirvaikselt mälestada võttis. Siiski-siiski. Tol hetkel baarist kostnud „Alice”-is oli midagi sümboolset … Oli kuidagi pull tunne küll. Kobasin taskust sigareti järele. Ei midagi. Ei mingit suitsupakki. Välgumihkligi olin ilmselt suure kiiruga maha unustanud. Küsisin esimeselt mööda jalutavalt rangisjalgselt soome proualt ühe sigareti. Andiski, ning kui juba tikule tuld rapsima hakkas, meenus mulle järsku, et ma ju ei suitseta enam. Viimased 4 aastat ehk siis poja sünnist alates. Ulatasin suitsu sõna lausumata tagasi ja astusin eemale, päris reelingu äärde. Vaatasin uuesti tagasi Tallinna poole. Ning siis proovisingi esimest korda. Proovisin kõigest väest … aga ei õnnestunud. Üritasin siis niimoodi vaadata, et kaasasin kõige kaunimad mälestused, mis tol hetkel pähe imesin, aga ikka ei õnnestunud. Kui olin niiviisi umbes veerand tundi tulutult pisarat välja imenud, lõin käega ning läksin baari uue õlle järele. Edasised mõtted olid üldse kuidagi sellised kaootilised ning kaootiline oli ka kogu järgnev öö. Ei saanud hommikuni välja aru, et kas magasin nüüd sügavat karu-und või olin hoopistükkis täiesti ärkvel. Igatahes hommikul rooli taha istudes ning oma 1000-kilomeetrist reisi Kopenhaageni suunas alustades, olin täiesti puhanud ning surmväsinud üheaegselt. Olukord normaliseerus ajapikku ning Taanimaal olin juba kõva tegija. Edasi läks kõik nii, nagu oleks filmilint poole kiiremini mängima lastud. Taaskord uus päev ning juba ma olingi otsapidi Hansholmenis, kust pidi järgmisel hommikul laev Norröna mind Islandile kandma. Võttes arvesse üha kasvavat tormi ning hotelli adminni aina kasvavat tuska, julgesin juba õhtul oletada, et mingi jama siin nüüd kindlasti tuleb. Polnudki vaja Sherlock olla, sest juba käisid osad tänavalaternad nägupidi vastu maad ning hotelli katust oleks justkui Godzilla ise järanud. Nii oligi. Hommikul tuli teave, et laev väljub räige ilma tõttu hoopis kuskilt 200 km lõuna poole jäävast linnakesest. Sai siis sinna sõidetud ning kohale jõudes oli senine torm end raudselt duubeldanud. Aga õnneks oli sealne sadam kõvasti suurem ning polnud seda muret mis Hansholmenis, et suur laev lihtsalt kohaliku paadikai pilbasteks rammib. Paraku laev ise … hehee … oli küll paras paat. Isegi omaaegne kurikuulus Vana Tallinn oli selle kõrval nagu Titanic. Kuigi jah, eks see võrdlus tekitas tol hetkel teatava kõhedustunde mu niigi õrnas muusikuhinges. Laev alustas täiskäigul oma sõitu ning hirm rinnus süvenes. Pisike lootsik kargas nagu kits ühelt lainelt teisele ning absoluutselt kõiki füüsikareegleid eirates kummuli ei käinudki. Minul selline torm seedimist tuksi ei keera ning õige pea muutus sihitu üles-alla hüppamine tuimaks rutiiniks. Kui tuli söögiaeg, siis roomasin kõhuli laevarestosse (püsti seista polnud ka teoreetiliselt võimalik) ning asusin kaema, et mis põnevat siis seal lihtsale inimesele ka pakutakse. Olin suures saalis ihuüksi. Ei teisi kliente ega ka … personali! Oli vaid üks näost roheline kelner, kes nurgas istus ning minu suunas ahastavaid pilke saatis. Andsin talle märku, et saan ise hakkama ning juba ma roomasingi buffeelaua suunas. Seal siis kohapeal pool kaaluta olekus head paremat näost sisse kühveldades, süvendasin noore kelneri ahastust ning põserohet veelgi. Oli mis oli, aga söönuks ma sain. Sain ka joonuks ning pärast umbes 24-tunnist Neptuniga rokkimist vaibus torm ning järelejäänud 24 tundi kulges nagu vesirattaga Harku järvel.

Kohale jõudsin ettenähtud ajal ning autot ettevaatlikult laevast välja ajades avanes mu ees kirjeldamatu ilu. Just nimelt. Seydisfjördur oli see koht, kus laev randus ning järgmised poolteist tundi oli mu hing lihtsalt kinni. Hingasin silmade ja südamega ning sain aru, et on tõepoolest olukordi, kus inimene ei vajagi hapnikku. Kogu sõit Akureyrisse käis täielikus lummuses ning mingil hetkel olin kohal. Peatasin auto, keerasin mootori seisma ning tajusin vaikust, mis lõi kõrvad lukku. Tegelikult oli seal kisa küll. Kajakad, rongad, lainete loksumine vastu fjordikallast ning ka möödasõitvad autod mõistagi. Aga vaikus selles mõttes, et mitu-mitu aega oli kestnud üüratu tormimüra, seejärel lihtsalt laevamootorimüra, siis omaenda auto kummide krabin vastu rataste alt läbi tuiskavat maanteed – ning selle kõige järel vaikus. Vaikus ei kestnud, tõsi küll, kuigi kaua. Juba tormas minu suunas kokkulepitud kontaktisik ning … pakkus mulle mu esimese keikka! Lennult! Enne veel, kui koju sain ja kohvreid lahti pakkida jõudsin … Saate aru – keikka! Lihtsalt, sõitku ma talle järgi ning küll siis kohapeal täpsustame. Sel hetkel tundsin huvitavat tunnet. Justkui oleksin siin maal olnud mitte 4 tundi, vaid 4 aastat. Ei tea, miks nii järsku tekkis, aga teadsin, et see siin on mu uus kodu. Kõige ihu ja hingega.

Sõit kestis kõikide eelnevate sõitudega võrreldes kaduvväike aeg ehk siis kõigest 20 minutit ning kohal me juba olimegi. Otse meie ees terendas kaunis hotell. Pidi olema üks pulm. Selline intiimne pulm, kuhu paluti vaid klaverimuusikat kogu oma kauniduses. Kõik kokku oli nii hingematvalt lummav. Saal säras kui Tretjakovi galerii ning põrandale oleks sadanud kui rooside paduvihm! Kakerdasin siis kuidagi klaveri suunas, taldade alt kostumas õrnade lillede valukarjed ning peas vasardamas vaid üksainus mõte – püsti jääda! Oleks 3 minutit hiljem läinud, oleks kuiva jalaga pääsenud, sest juba tuligi isamees ning rajas harjaga rooside vahele uhked rajad. Purukslitsutud õisi pihku surudes palus ta külalised saali. Tuligi siis kõiksugu rahvast, karvaseid ja sulelisi ning kõige lõpuks ämmad-äiad pluss veel paar vanamutti, keda vist polnud kutsutud. Igal juhul alustasin õige pea paaritaja elegantse käeviipe peale ilge Mendelssohniga ning saali sisenes imekaunis noorpaar … õnnelikud kui verinoored tihased! Ühesõnaga kõik sujus – sõrmuste ajal lasin reipalt Edelweissi ning allkirjad said antud läägevõitu Doonau lainete mühina saatel. Enne külaliste õnnitlemist leidis paaritaja, et justkui peaks veel noortele üht-teist südamele panema ning nii ta seal siis jahus muudkui, kuni ma ühel hetkel märkasin … umbes 2-aastast poissi endast meetrikaugusel seismas ning pigem küll klaveriklahve kui mind jõllitamas.

Vana perekonnaseisuameti teenistujana tabasin hoobilt ära, mis noorhärral plaanis ning vältimaks potentsiaalset pahandust, lülitusin hetkega kõrgendatud valmisolekusse. Eestis oli ükskord samasugune situatsioon Kolmes Ões ning piinlikke momente aitas ka tookord vältida minu perekonnaseisuameti professionaalne eriväljaõpe. Vahepeal oli poiss liikunud veidi edasi ning vahemaa tema ning klahvide vahel oli kahanenud poolele meetrile. Ok, pöörasin siis näo poisi poole, ajasin silmad kõõrdi ning tegin vaikselt, aga kindlalt: „Kõss”! Paraku aga lõid noormehe silmad särama ning keset harrast ja pühalikku kodukoldepoeesiat kõlas üle ruumi kile lapsenaer! Jutt katkes kui kirvega ning pilgud suundusid meile. Köhatused, ebamugavustunne möödas, jätkus paaritaja uimane hauatagune mulin. Tajusin, et poiss oli vahepeal veel lähemale nihkunud. Seekord oli väike käsi juba täiesti otsustavalt kolmanda oktaavi suunas sirutunud. Pöörasin end jälle. Iga lollgi oleks aru saanud, et klaverionu ei tee üldse praegu nalja! Igaks juhuks ajasin silmad uuesti kõõrdi ning rõhutamaks olukorra tõsidust, ka põsed koledasti punni. Kui enne veel võis poisil pisike kahtluseuss hinges olla, siis nüüd enam mitte! Olles veendunud, et onu vahvasti mängib temaga, tormaski marakratt klaveri suunas ning enne, kui jõudsin reageeridagi, kõlas sellessamas kolmandas oktaavis hirmus kilakas üle saali. Hoobilt pöörduti in corpore minu poole ning eriti nõme oli see, et väikemeest polnud üldse nähagi seal klaveri taga. Olin justkui ainult mina, silmad veel endiselt kõõrdis ning põsed punnis ning lisaks veel lalin ja kõkutamine, mis otse mu jalgevahelt saali kandus! Olles niimoodi mõned sekundid rahvaga tõtt vahtinud, tõstsin poisi nagu kassipoja krattipidi õhku, et kõik näeksid, et see kurat ei olnud mina! Järgnesid ilusad ja rahulikud minutid, mil emme oma lapsele järgi tuli ning minult seega imetlust täis pilgu teenis. Nu vot, ja siis tuli mul jälle tööle asuda, sest lilled tahtsid üleandmist ning pisarad sorinal valamist ja kogu see muu kräpp. Alustasin siis hetk hiljem mingi valsijoruga kui … poiss jälle tagasi! Ning seekord enam mitte üksi! Sõbrad oli kaasa võtnud. Veel väiksemad! Nüüd oli olukord tunduvalt keerulisem, sest võidelda tuli juba kolmega, kusjuures kinniste kätega. Mängisin ju samal ajal! Tuleb tunnistada, et õnnestus päris hästi! Vaid mõni üksik pauk kontraoktaavis sel ajal, kui ülemisi registreid oma rinnaga kaitsesin. Ja muidugi vastupidi kah. Mingil hetkel ilmselt tüdineti SELLEST mängust. Aga see ei tähendanud, et … Just. Tuli uus mäng. Uue mängu nimi oli: „Klaverionu on puu”! No ja eks siis olid ju mu käed need, mis okste rolli täitsid jne. Kõik nad siis rippusid ja ronisid mul küljes ning siis, kui mu kael tüveks osutus ning ma enam eriti hästi hingata ei saanud, nägin läbi järjest ähmastuva pilgu, et kohale ruttab mingi paar. Selge, kellegi vanemad siis lõpuks! Olin nii tänulik, sest tunneli lõpus oli üle väga pika aja selge valgus! Jõudsidki siis needsinased vanemad kohale ning jäänud hetkeks seda tohuvabohu vaatama, lõid emme silmad särama! „Oh so sweet” ning juba lipatigi mehega ühiselt videokaamera järele … Ma ei mäletagi, kuidas see kõik lõppes, aga ühel hetkel oli see tõepoolest läbi – minul taskus minu esimene võõrsil teenitud cash ning juba ma pikutasingi oma väikeses toakeses, mis pidi minu koduks saama kogu järgnevaks pikaks aastaks. Kohvrid vedelesid poolenisti lahtipakitult mu kõrval, kõhu peal oli huupi lahtilöödud Bulgakov ning ühes jalas kõlkus endiselt king. Direktor isiklikult helistas ning teatas, et kuna on reede ja ma alles värskelt saabusin, siis elagu ma rahulikult sisse, puhaku, tehku kasvõi üks kaheprossane õlu, kui mees olen, aga tööle täna tulema ei pea. Et eks siis esmaspäeval näeme ja hakkame vaikselt seda pedagoogikavankrit sikutama. Just nimelt vaikselt! Aga sellest sain täpsemini alles hiljem aru. Siin maal ei kiirusta mitte keegi mitte ealeski ning hispaanlaste manjaana on siinse kõrval täielik huinjaana. Aga ka sellest sain ma hiljem aru. Igal juhul olin siis lõpuks kohal. Olin Islandil.