Читать книгу Islandil. Kohalolek ja rändamine - Risto Laur - Страница 8

Islandi aastaajad on fenomenaalsed. Sügis on tujukas. Rändlinnud tõmbavad enamasti juba juulis jeehat ja seda nii igaks juhuks, sest kui veidi hilisema peale minekut jätta, siis võib ränne kujuneda kaunikesti lühikeseks. Vaid mõni meremiil Egiptimaa suunas, kui tugev tuul nad saarele tagasi tuiskab. Edasi oleneb juba sellest, kust suunast tuul on paremal juhul lennutatakse tiivulised õkva tühermaale või kaljuõõnde, halvemal juhul kõva latakaga vasta mäekülge ning siis on hea, kui mõni üksik sulg veel õhus hõljub.

Aga mis puutub lumesse, siis lumetulek on siin nii: kõigepealt värvuvad valgeks taamal olevad mäed. Siis kõik kihistavad kavalalt et oi-oi, nüüd kohe on vist lumi tulemas. Ja siis kõlab stardipauk ning valge piirjoon otse mägedest läheneb linnale kui laviin. Olles käinud korraks WC-s, on tagasi tulles aed üleni valget puru täis ning siis pole enam pikemalt aega nina nokkida. Esimesed langevad räitsakad annavad märku peatsest lumelisast ning käigu pealt saapaid jalga tirides tormad aeda muruniidukit kuuri alla lükkama. Kuuri alt õue astudes on lumi tõusnud põlvini ning koju tagasi tuleb juba sumbata. Kuupäevaks on 10. september. Kui nüüd talvest rääkida, siis talv algab Islandil … tähendab, ta juba algaski. Talve põhilisteks värvideks on meil helevalge, tumevalge, erevalge ja maja taga koerte jalutusplatsil kollakasvalge. Öösiti on aga värviks mustjasvalge. Nii mõõduvadki meie talvekuud ehk september, oktoober, november, detsember, kapriisne jaanuar, halastamatu veebruar, tüütu märts ning mõttetu aprill.

Edasi tuleb Islandil kevad. Aga ta ei tule, raisk! Mai on meil enamasti jahe ning piserdab püdelat lund. Lumi pole enam nii kangekaelne kui eelnevatel kuudel, aga see-eest on ta, nagu eelnevalt ütlesin, püdel. Vahel ka müre või sõmer. Kui selline sulle näkku tuiskab, siis on tunne nagu miljard tääkidega varustatud kärbest tahaks sind tormijooksuga pikali tõmmata, et seejärel sul silmad peast täksida. Mai lõpp võib sageli üllatada oma täiesti ettearvamatu käitumisega. Näiteks eelmisel aastal oli 29. mail meil maja taga pargis üks roheline rohututt end kangelaslikult püsti ajanud! Ühel eelnevatest aastatest olla naabrimees näinud, kuidas mai lõpu poole oli mingile põõsale üks pung peale tulnud, kuigi kui teised pärast vaatama läksid, siis punga enam polnud. Naabrimees armastab vahel ka üleliia topsi kummutada, nii et seda ei tea, kas oli päriselt pung või nägi vanamees und. Tegelikult on neid imesid siin veelgi juhtunud. Näiteks kunagi 60-ndatel olla millalgi mais ühe poemüüja akna all võilill kasvama hakanud. Võilill sai ruttu pereliikmeks ja kõik lapsed käisid temaga õrnalt mängimas ning pärast viisid alustassiga piima. Võilill kasvas täitsa tubliks lilleks, kuni ühel hetkel tuli loll lammas ja sõi ta ära. Pererahvas leinas ja lammas mõisteti vardasse. Hiljem, sügise poole juhtus sealsamas majapidamises veel üks kummaline lugu. Nimelt samasse kohta, kus kunagi võilill laiutas, tekkis üks mustikas. Aga seda ei tea, mis tast sai või kauaks elupäevi anti …

Kui aga tulla tagasi aastaaegade juurde, siis tegelikult on meil siin täiesti konkreetne sumardagur ehk suvepäev. See on 24. aprillil ja sellest päevast alates on Islandil ametlikult suvi. Vanemad islandlased mäletavad selgesti aastat 1948, mil suvepäeval oli taevas sinine, õhk klaar ja ei sadanud kübetki lund! Ja kui nüüd teha lühikokkuvõte mu viimastest ridadest, siis mis selgub? Just nii – kevadet ei peagi siin olema. Pole ette nähtudki. Seega ei tasu ka maikuises lumetuisus vinguda, et mis kuradi kevad see selline on! Sest siis on meil juba ametlikult suvi.

Kui nüüd päris nii-öelda rahvusvaheliste suvekuude juurde tulla ehk siis veidi pikemalt peatuda juunil, juulil ja augustil, siis sellest las räägivad juba teised inimesed. Sest selleks ajaks meenutan ma oma sinakasvalge ihuga pigem keedetud luike kui täissöönud õpetajat ning päikesepatareid võib laias kaares prügikasti visata. Jah, just prügikasti, sest niivõrd oksüdeerunud on nemad oma pidevast jõudeolekust. Seega võikski rääkida muude riikide suvedest, aga mis neistki pikalt üks palavus ja higistamine ja muud sada häda. Ja kui siis niiviisi kuskil Euroopas ähid ja puhid ja muudkui kaks sammu astud ja kolm pudelit õlut jood, siis … tekib õudne Islandi igatsus. Viimati tulin tagasi nii, et isegi neljatunnise õhusõiduga polnud higi seljalt kuivada jõudnud ning OO-JEE – kui siis Reykjavikis ennast keset septembripakast maoli lumme viskasin … mm, küll oli hää.