Читать книгу Islandil. Kohalolek ja rändamine - Risto Laur - Страница 11

Haruldaselt vaikne õhtupoolik. Üksikud tähed jõllitavad igaüks ise suunda, justkui ei tunnekski teineteist. Lehed ühes puudega oleks nagu üldse kuskile lõuendile kantud – mitte üks võbin ega liigahtus. Muru aias sile nagu toavaip ning … ning siis hakkas pihta. Hetkega oleks justkui Odin ise oma puhuri tööle pannud. Tänavalaternad kõiguvad nagu kellapendlid, põõsastel põsed maas, puud loobivad tukka nagu ma ise omal ajal Grapsi kontserdil ning kogu mu aiast on saanud üks suur Baikonur, ühes iga hetk orbiidile kihutava aiamajaga! Nii, nüüd midagi startiski … ei, minu majale loetakse siiski veel countdowni … Odin on puhuri maksimumi peale keeranud … Enam jubedamaks ilmselt minna ei saa! Kuskil käis just üüratu raksakas. Ei tea, kas mõni mägi murdus pooleks või … aga oot, mis siis nüüd! Õues valitseb ABSOLUUTNE vaikus! Aga alles ju … ei, vaikus jah. Mis toimus siis nüüd? Nagu mingid materialiseerunud leheküljed kuskilt Stephen Kingi novellist! Ei, vaikus jah. Põõsad püsti, puud sirged ja laternapostidel sellised näod peas, nagu polekski just äsja 180-kraadise amplituudiga pendeldada vihtunud! Jep, selline väike vallatu episood siis taas meie ilma poolt. Ja miks ka mitte? Ega ma Jänedale või Uppsalasse ei kolinud! Siin on Island ja siin ikka rämedalt üllatab vahel.