Читать книгу Islandil. Kohalolek ja rändamine - Risto Laur - Страница 5

Kui välja jätta kõik need vihikuvirnad, mis ma lasteaias pätte ja lohesid täis kritseldasin, siis võib öelda, et alles eile oli minu elus see päev, mil võisin kahe kämbla ja suure auga suruda vastu oma kõhtu raamatu, mis erinevalt kogu mu eelnevast loomingust seekord ka trükivalgust näha oli saanud! Tegelikult hoidsin seda käes juba paar nädalat tagasi, aga eile oli veidi teistmoodi – sest eile oli sellesama üllitise pidulik presekas. Esitlustseremoonia Estonia Teatri valges saalis oli uskumatult uhke! Kohal olivad vaieldamatud lipulaevad eesti kirjanduse mässavtüünelt merelt, kaunid hinged eesti poeesiamaastiku pastelsetelt väljadelt, võrratud teletähed läbi aastakümnete, igisoliidsed džentelmenid maailma diplomaatilisest korpusest ning üks võhivõõras mutt, kellest ei saanudki aru, et kust ta tuli või miks. Kõik tõotas ilu ja sära juba algusest peale. Liuad tassiti saali, esimesed külalised kohendasid peeglite ees omi ordeneid ja rosette. Moldova suursaadiku abikaasa noppis mehe pintsakult olematuid karvu ning kelnerid täitsid vilunult viimaseid veinipokaale. Ürituse alguseni oli jäänud 10 minutit. Tundsin, et jõuan täiesti rahulikult külastada tualetti, kus siis kõigele muule ka kõikvõimalikud stsenaariumid enesest läbi lasta. Noh, et äkki küsitakse hoopis niiviisi ja siis on tobe, kui üks kokutamine lahti läheb ja … mine tea, alati tasub väikseks sünkoobiks valmis olla. Võimsa veepahina saatel väljusin kabiinist, suundusin kraanikausi poole ning juba ma haarasingi kraanist enesest. Värskendava veejoa asemel nõrgus valamu põhja vaid hädine nire, millest polnud kasu ega rõõmu.

Kuna aeg oli kahanenud kümnelt minutilt viiele, siis otsustasin sündmuste käiku järsult kiirendada. Haarasin kraanikangist ning raksatasin selle täiest jõust üles. Saabunud vertikaalasend mõjus kraanile nii, nagu keegi oleks Hooveri tammi kõige täiega teelt pühkinud. Kõik see kestis kokku vaid 3 sekundit, aga sellest piisas. Tohutu surve lajatas valamu põhja, misjärel juga laias kaares üle ääre paiskus ning … mu valged püksid eest läbimärjaks kastis. Kõik lainetas. Põrand, kraanikausi äär, sein. Pöörasin ennast kiiruga ringi ning kukkusin püksteesist nühkima. Kui olin mõnda aega nühkinud, tundsin, et ka tagumik kisub läbimärjaks. Sekund hiljem taipasin, milles asi, aga siis oli juba hilja. Olin pükse nühkides toetanud märkamatult oma tagumiku vastu kraanikausi läbimärga äärt ehk istusin teisisõnu nagu veeloigus. Siis oli pilt selge. Otsustasin, et seisan ükskõik mis olukorras inimeste poole vaid näoga. Sest las parem vaatavad, et olen ennast suurest erutusest täis kusnud, kui et suurest hirmust täis sittunud. Ja justkui sellest kõigest oleks veel vähe olnud, lähenesid peldikule sammud ning sisse astus Voldemar Kuslap. Jõudsin kabiini tagasi karata, sest me üldiselt Volliga teame ja tunneme teineteist läbi aastate ning mis peamine – ka austame üksteist piisavalt selleks, et mitte teineteise ette säärases abitus olekus astuda. Kuslapil kuhugi kiiret polnud, mistõttu jõudsin saali 2 minutit pärast ürituse ametlikku algust … Ja nii ma siis seal nurgas seisin ja kohmetult naeratasin. Külalistele vastu minna ei saanud ja kui nad siis kõik minu juurde tulid, surusin või suudlesin nende kätt vastavalt kas köökus ja jalad ristis või suisa istudes. Õnneks oli seal ka päris palju pillimängu, mistõttu vähemasti tagumine pool suht ruttu ära kuivas. Ja tuleb tunnistada, et sellega äpardused ka lõppesid. Edasi oli vaid kilkeid ja naeru, rõõmu ja õnne, sekka ka veidi ametlikkust nagu taolistel puhkudel ikka ning absoluutselt kindlalt võib väita, et kogu üritus oli lihtsalt mega! Kõik oli viimase peal ja ka inimesed tundsid end suurepäraselt. Ürituse konfereerimine langes Laine Randjärve, Sirje Endre ning minu õlule. Mitte miski ei viidanud sellele, et mitte kui midagi polnud planeeritud ega lavastatud. Konferansjeed, kaasa arvatud siinkõneleja, tundsid end laval vabalt, sundimatult ning mis peamine – asendamatutena. Jutt punus end ilusaks patsiks ning muusikaliste vahenumbritega kahasse lähenes tiigrihüpetega hetk, mil rahvas lõpuks söögilaual pakutavat austama pääses. Ja austamistväärt oli kuhjaga säälgi! Peenele veinivalikule sekundeeris julgelt gurmee, mis harmoneerus oivaliselt kogu üldise miljöö, muusika, saalis valitseva värvipaleti ning mõistagi külaliste hea maitsega. Loomulikult toimus ka pisike afterparty ning sedapuhku siis kirjastuse SE&JS hubases kontoris, kus veelkord sai heidetud vabas vormis analüütiline pilk möödanikule, toimusid kallistused, käepigistused ning laiali minnes ei öeldud üksteisele mitte „head aega”, vaid „nägemist”. Siin tuleb veel mürtsu nii, et vähe pole!