Читать книгу Islandil. Kohalolek ja rändamine - Risto Laur - Страница 13

Kujutate ette Saagimit piimavannis? Ei ole üldse mõnus, eks. Sest absoluutselt mitte midagi ei näe. Piim on valge ja varjab kõik, mis varjata on. Samahästi võiks vanaproua üleni voodilinasse mässida ning erootilise lumekaku asemel vahiks sealt vastu üks arulageda pilguga Tutanhamon. Ning kui Saagimi enesegi nähtavus kahe kurgiviiluga nulli viia, siis on tulemuseks see, et … tegelikult see, kuidas mina täna lumetuisuga Egilsstadirist koju sõitsin. Teekond oli valge. Üleni lumivalge – justkui hiiglaslik piimavann, kus mina ei näinud teed ega tee ei näinud mind. 150 km nagu kottpimedas … ei, nagu lumivalges piimamannergus, kuhu oli värskuse mõttes kamalutäis lund visatud. Huvitav on see, et sellises situatsioonis ei saa sa enam mitte millestki aru. Ei sellest, kui kiiresti või aeglaselt sa sõidad ega sellestki, kas sa üldse sõidad. Näiteks täna oli ühes kohas nii, et ma ei sõitnudki. Seisin paigal, kuigi ise arvasin, et kihutan täiega. Seisin siis seal tõepoolest nagu kummipuu ning mõistagi astusin veidi aja möödudes autost välja, et heita pilk enese ümber. Mitte midagi ei näinud. Urineerisin. Seejärel suundusin auto juurde tagasi, aga autot enam polnud. Kuskil kahe meetri raadiuses ta mul kindlasti oli, aga mina teda ei näinud. Hüüdsin siis autot. Ta ei vastanud. Hüüdsin uuesti. Loomulikult ta ei vastanud ka seekord ning edasi tekkis juba hirm, et äkki mind polegi olemas. Pole kunagi olnudki ning alles nüüd, aastaid hiljem, olles oma mittemilleski, jõuab see teadmine mulle esikaaneuudisena kohale. Proovisin korraks külmetavasse pihku haarata sedasama valget asja enda ümber, aga pihku ei jäänud mitte midagi. Samas, kuna ma iseennast ka enam ei näinud, siis otsustasin viimases hädas kellelegi helistada. Valisin nimistust täiesti suvalise õpilase nime ning vajutasin rohelist klahvi. Telefon kutsus ning siis võetigi vastu. „Hey Risto!” kostus mu kõrvas reibas tütarlapsehääl. „Hey, hey”, vastasin mina ja lõpetasin kõne. Järelikult siis ikka olin olemas. See on mul muide üks väga hea õpilane, koolis kõik viied ja puha – siuke juba jama ei aja. Seepeale vaibus isegi tuul ning mina kuulsin jälle häält. Autohäält! Minu Mitsubishi jeep podises mitte kaugemal kui 5 meetrit minust tagapool. Suundusin hüpates podina suunas ning põrutasin kelladega vastu esilaternat. Kellad huugasid, aga süda hõiskas. Me olime jälle koos! Vandusin autole, et mitte iialgi ei jäta ma teda enam ööseks õue! Olles kokpitis istet võtnud, hakkasin mõtlema, et mis siis nüüd edasi saab. Probleem polnud kaugeltki veel lahenenud. Koduni oli tohutu hunnik kilomeetreid ning kõht oli kole tühi. Mõtlesin mis ma mõtlesin, kui korraga meenus situatsioon, kuidas mul ükskord rämedalt kõht valutas ning kuidas ma siis viimases hädas Onu Bella CD autos olevasse mängijasse lükkasin. Teise laulu alguseks oli kõhuvalu kui peoga pühitud. Avasin kindalaeka ning kobasin suvaliselt. Märjad kommipaberid, tühi Pepsi purk, mingi elus organism, pool kotletti ja … kõver CD. Oligi Onu Bella. Lükkasin siva plaadi pilusse ning jäin ootama. Umbes poole esimese laulu kohal tekkis mu silmapiirile miskit sinist. Sain kohe aru, et see on taevas. Algselt hädine ja jõuetu triibuke hakkas järjest laienema ning Liputaja laulu ajaks oli sinisest triibust kasvanud pea kohale terve suur meri! Ma nägin taas! Alustasin sõitu ning Myvatnisse jõudes oli väljas juba ilus ja sulnis varakevad. Võtsin plaadi välja, aga siis viskas kohemaid keset teed paar korralikku lumevaalu – seega toppisin ruttu plaadi masinasse tagasi ja rohkem enam vaalusid ei tulnud. Ning sinine taevas kestis kuni koduni ning kodus ootas mind külmukas hea kärakas taani salaamit! Aga seda ma ei söönud, sest ma üritan siin dieeti teha. Noh, nii see reis siis sel korral kulges.