Читать книгу Islandil. Kohalolek ja rändamine - Risto Laur - Страница 14

Kevadejutt

Kui siiani tuli antud küsimuses rangelt vait olla, isegi punastada ehk tõsisematel juhtudel piinlikkusest suisa maa allagi vajuda, siis nüüd on see möödas! Tänasest võin täiesti vabalt diskuteerida ka sellel teemal, arutleda asjalikult antud nähtusega kaasnevate probleemide üle nii aias kui metsas. Täpselt samamoodi võtta kätte reha, lükata jalga mõnusalt sitased kummikud ning suunduda tähtsa näoga aialapile, mis lausa karjub töökate käte järele. Ees on mul näiliselt murelik nägu, justkui moepärast (aiamehed ja põllumehed ju vahivad alalõpmata kortsus kulmudega küll taevast, küll tont teab mida) ja ma ei saa aru, miks nii peab, aga nii ta on ja nii on omamoodi tähtis ja lahegi. Mis puutub aga tegelikkusesse, siis murelik-asjaliku maski taga peidab end kobrutavast õnnest pulbitsev süda, mis hõiskab ja rõkkab, sest rõõmuaeg on käes! Jah, head sõbrad, meil on nüüd kah kevad. Nüüd tunnen ma end taas kallite kodueestlastega kui võrdne võrdsetega ning enam polegi üldse vastik ja kade siin fb-s igasuguseid kauneid kevadlillede pilte kohata. Postitage aga julgesti, sest varsti hakkan neid isegi siin tulistama, nii et raud suitseb!