Читать книгу Islandil. Kohalolek ja rändamine - Risto Laur - Страница 7

Täna seisin veerand tundi järjest oma maja terrassil ja lihtsalt hingasin nii palju kui kopsud võtsid. Õrnalt tibutas ja ka tuul oli jahedavõitu, aga õhk oli imeliselt värske. Islandi õhk. Värskem kui kusagil mujal maailmas. Aga taas tuleb vaikselt kooli poole kõmpima hakata, sest tulemas oli selle õppeaasta esimene õpilane. See tunne on alati algul selline veidi nõme. Noh, et jällegi suvi möödas ning kogu see kepp ja käpikud hakkab jälle pihta ning lõppu pole kuskil näha … Ja ühel hetkel saabubki see kauakardetud hetk, mil klassi astub laps, kes … suvega hunniku sentimeetreid juurde visanud ning tavalise peenikese inina asemel madala ja enesekindla häälega sulle ilusat päeva soovib ning laia naeratuse saatel su kätt surub. Ja ongi jälle kõik korras! Pole üldse nõme olla ning möödunudkevadine töörütm on taastunud hetkega. Järgmisena tuleb tundi … noh, ootad juba põnevusega, sest juba kevadel oli seal miskit tärkamas … ja no siis avanebki klassiuks ja – täitsa emme mis emme! Ime, et vahepeal pole mehele läinud. Siis kohtad ootamatult koridori peal õppealajuhatajat, kellega suuremat klappi pole varem olnud, aga … kes seekord ise su juurde astub ja nii kõvasti kallistab, et tekib vägisi tunne, justkui tõepoolest oleks tal hää meel sind jälle kohata … Samas aga järgmine õpilane ei tule – vist varasügisese nohu enesele hankinud, sest pausi nad niisama ei pane … ja ongi tööpäev läbi. Ilm on vahepeal imeilusaks muutunud. Jahe, aga tuulevaikne. Ning jalutadki veidi ringi enne kojuminekut. Selline väike puukirik siin fjordikaldal lööb pidurid põhja. Seisatad ja mõtled, et näe, siin on kõik teisiti kui Eestis. Loodus, inimesed, justkui teine planeet oleks. Ja mu esimesest äsjailmunud raamatust ei tea siin ka mitte üks tursk ega peagi teadma, ja kohalik baarimees teab mind küll väga hästi, aga hoopis selle järgi, et ma ükskord 3 liitrit õlut ilma hingamata kerre keerasin ning seejärel ühe vahva luuletuse lugesin ja … nii siin ilmas on, et kuskil saab mürtsu ja kuskil saab rahu. Mõnikord on su pelgupaik su enda kõrval, mõnikord aga 3500 km kaugusel. Alati ta kuskil on, ja eks siis igaüks leidku ta ise enda jaoks üles. Vaatamata täiesti imelistele hetkedele veel mõni päev tagasi Eestis, olen ma jälle jõudnud Islandile. Siin pole neid fantastilisi inimesi, kes mind Eestimaal ümbritsesid ja toetasid, siin pole seda fantastilist Eesti suitsusinki ega tihedat Eesti metsa – aga siin on mu kodu. Koht, kust hommikul lahkudes ei pea retseptsiooni läbima ning kuhu naastes pole vaja chanelli ja viski järgi lõhnavate daamidega lifti jagada. Kus on lihtsalt üks naabrimutt, kes kogu aeg aias kakerdab ja midagi kõpitseb ning kelle mölamasina liigsete tuuride kasvades võib vabalt sellesama kiriku juurde tagasi tulla. Ja siis kuuled läbi kerge tuule sadade lindude peaaegu hääletut lendamist taeva all ning samblikus põrisevaid putukaid, kes justkui omi väikseid pille häälestavad kontserdiks, mis juba ammu kestab. Kontserdiks, kus igal suuremal ja väiksemal tegelasel tuleb oma eluliselt vajalik fraasijupp esitada ning õigel ajal pill kotti tagasi toppida. Mingil hetkel hakkab tegelikult täitsa jahe niiviisi seistes – aga kui mõtled kodus ootava laia voodi ja suleteki peale, siis kannatab veerand tundi veel täitsa vabalt olla.