Читать книгу Islandil. Kohalolek ja rändamine - Risto Laur - Страница 3

Muusikutel olid just lõppenud nn uinutavad aastad, mil iga kõrtsi pillimees enesele kuupalga eest auto osta võis ehk teisalt silmagi pilgutamata pangas rusika lauale lüüa tohtis, mispeale miljonilaen kandikul kätte toodi. Ja-jaa, ilus unenägu lõppes kui noaga lõigatult ning muusik pidi asuma oma endise ameti juurde – kes taksojuhiks, kes Säästumarketisse kassapidajaks. Joppas neil, kes juba ürgajast ERSO-s või Estonias juhtusid mängima. Tõsi küll, palga üle lääne kolleegidega mõtteid vahetades ei saa viimased küll teps mitte aru, kas tegemist meie puhul siis nädala- või suisa päevapalgaga, aga asi seegi. Ning mis peamine, ikkagi erialane tegemine.

Minu puhul oli tegu keerulisem, sest mitte üks orkester ei vaja ju enda ridadesse stabiilsele palgale üht lampjalgset klaverikunstnikku ning tuligi minna ajutiselt justkui asumisele ühe maalilise väikelinna mitte nii maalilisse muusikakooli klaveriõpetajaks. Kui oleks tol hetkel kellegi läänlasega palgast juttu tulnud, siis poleks küll nende silmis hetkekski kahtlust tekkinud, et tegu on tunnipalgaga. Aga ju seda siis oli ikkagi tarvis, sest teadupärast liigne luksus ja logelemine ajab vedelaks. Külm reaalsus ajas siiski sedavõrd mõtlema, et niiviisi see asi kauem jätkuda ei saa! Tore pere polnud sellist ekstreemsporti lihtsalt väärt ning ühel hetkel tundsin, et pole mitte midagi parata, tuleb teha mitte kannapööre, vaid kogu kere pööre. Hirmutavaks asjaoluks kujunes pigem koduigatsus, kui siiani ravimatuna tunduv fakt. Omal ajal Soomes käies oli juba kolme päeva pärast selline koduigatsus, et oleksin hea meelega oma kaks paari pükse nahka pistnud, kui vaid Lasnamäe perverssete paneeljurakate manu oleks saanud. Vot selline häiriv pisiasi, sest emigreerumisega ei pidanud ma sugugi mitte silmas kolmepäevast tolgendamist Kesk-Soomes. Tegu pidi olema ja teoks pidi saama midagi määratumalt palju suuremat ning mis peamine pikemat, kaugemat. Ilmselt igavest (olles Eesti suhtes kibe realist). Ning leidsingi tõhusa vahendi oma üüratu foobia ehk koduigatsuse vastu! Selleks oli: kindlasti mitte kolida Soome. Isegi mitte Rootsi või Saksamaale. Vaid kuhugi nii ajuvabalt kaugesse kohta, kus koduigatsus lihtsalt kahvatub või jäätub (oma lõplikku valikut silmas pidades). Island oli selleks sobilik paik päris mitmes mõttes. Esiteks juba kauguse ja eksootilisuse koha pealt on temale vastast üpriski raske leida.

Teiseks oli kunagi 12 aastat tagasi samasuguse sisemise heitluse läbi teinud mu endine koolivend, kes siin juba ilusti ees ootas ja kogu süsteemi läbi ja lõhki jagas. Loomulikult ei oodanud ta siiski mind, vaid kogu kupatus oli üks õnnelik asjade kokkulangevus. Omades sidemeid mitmeski muusikakoolis, sondeeris ta veidi pinda ning taeva tahe oli, et just Akureyri linnas vajatigi momendil kibekiiresti suurde ja uhkesse muusikakooli pop/jazz-klaveriõpetajat. Kui olin oma jah-sõna kõhklematult ära öelnud ning nii-öelda kolm veretilka postiga teele saatnud … hakkas hirm. Mida ma tean Islandist? Mida ma tean islandi keelest ja kultuurist? Polnud eales islandi keelt kuulnudki ega elusat islandlast ihusilmaga näinudki! Olgem ausad, päris täpselt ei teadnud, kus seesinane maa asubki. Aga aeg ei küsi ning kuna õpetajat oli vaja suht kohe, siis väljasõidupäev mitte ei tulnud, vaid lausa tormas lähemale. Ning käes ta oligi! Kuidagi kohmetu tunne läbis mind sel hommikul. Kohver oli põrandal ristseliti lahti. Mida siis võtta või jätta? Palju nagu ei osanudki eriti pakkida. Hunnik raamatuid, pesu, mingid särgid, püksid … olin nagu vati sees. Liigutasin end automaatselt. Naine kõrvaltoast hõikas, et kuule, seal olla päris karmid lumetormid vahel … selge, järelikult oleks vaja nagu tormiülikonda või miskit ka. No aga pole ju sellist. Mingil hetkel oli kohver koos ning asusingi teele. Mäletan seda tunnet. Naisega tegime musi-musi ning tunne oli selline veidi naljakas nagu oleks hakanud Pärnu sõitma. Noh, et eks siis õhtul näeme jne. Aga Pärnut seekord polnud. Isegi Tartut mitte. Oli suur tundmatus. Ainuke kindel asi oli see, et kohe-kohe algab mu töö.

Nu vot, nii ma siis asusingi teele millegi müstilise ning kauge poole, millest puudus vähimgi aim.