Читать книгу Islandil. Kohalolek ja rändamine - Risto Laur - Страница 12

EESTI MEES ISLANDIL
Tormijutt

Оглавление

Kui muidu ajan siin ainult plära ja teen nalja, siis täna on selline veidi teistsugune jutt. Nimelt tulime autoga Reykjavikist ja kui olime enamuse maad läbinud, jäi vaid väike 94 km pikkune teelõik koduukseni. Tegelikult on mu jutu mõte see, et vaatamata sellele, kui kategooriliselt su sisehääl sulle midagi ütleb, tasub alati maanteeinfot tõsiselt võtta. Kui enne mäkketõusu seisab tee ääres selge sõnaga elektrooniline tabloo: OFAERT (ma olen siin juba 3 aastat olnud ja mõnest sõnast õnnestub isegi aru saada), siis tähendab see seda, et ööbi ennemini bensujaama peldikus, aga ära sa mitte mägiteele roni. Ometi oli algul kõik ilus. Taevas selge ja tee sile. Tulbad särasid nagu jõulukuused ning sõit oli puhas rõõm. Jõudsin juba arvama hakata, et keegi on persse puldile toetanud ning kogemata elektroonilise hoiatuse sisse lülitanud, kui … aknaklaasile langes esimene lumehelves. Ta oli küll üksi, aga see-eest jube tige. Plärtsatas vastu esiakent ning tahtis justkui irevil hammastega klaasi puruks närida. No ja siis tuli teine ja kolmas kohe otsa ning … seda Hitchcocki „Linde” olete näinud või? Vot ja tuligi neid helbeid sama robinal kui noid dresseeritud kajakaid seal filmis. Tegelikult juba 15 sekundi pärast olin sattunud autoga ei rohkem ega vähem kui tormi epitsentrisse. Tuul lõõtsus, auto pidi kummuli käima ning loomulikult polnud mitte midagi näha. Ühtlane lumivalge sein ees ja kahel pool kuristik. Muidugi jätsin auto seisma, sest kus sa seal enam lähed, otsekui nägupidi piimapütis. Minu ees seisis veel üks nõutu auto ja ilmselt siis kah mõtles, et mis nüüd edasi saama hakkab. No ja siis seisime seal keset teed ning meenuma hakkasid teiste inimeste vahvad juhtumised samas olukorras. Näiteks kellelgi oli auto taha toreda hange tuisanud. Aga summuti, va sindrinahk, ei saanud seejärel ju enam korralikult heitgaase väljutada ning kogu kupatus hakkas tulema mõnusa vinena salongi. No pole hullu, eks – teeme akna ilusti lahti ja kus need gaasid enam … oi, aga siis on ju viie sekundi pärast salong maast laeni lund täis tuisanud. Ja-jaa, egas kedagi, keerame mootori lihtsalt välja! Muidugi, välja! Aga … siis hakkab ju nelja minuti pärast külm, sest tuisuga on külmafiiling kümnekordne. Nu vot, nii sai seal siis istutud ja mõtiskletud, kui järsku saabus, nagu välk tuisusest taevast, tormiabi ehk õudne jurakas džiip. Eesolevas autos inimene oli jõudnud ta juba välja helistada. Kuna olime jube kõrgel sel hetkel, siis oli paras mõistatus, et kuidas masin nii siva kohale sai. Lähim punkt asus 50 km kaugusel pluss veel see torm. Ainuke seletus oli see, et eesolevas autos võidi olla juba istutud tont teab kui kaua. Seega sattusime ainuõigel ajal. Vedas tõesti hullupööra! Veerand tundi ning juba me tasakesi liikusimegi – džiip ees veeremas ja meie siis järgi. Nähtavus null ning ainus variant oli sajaprotsendiline usaldus juhtoina ning minu ees sõitva juhi suhtes. Niiviisi, nägupidi teise hägustes tagatuledes kinni, hakkasime endid vaikselt mäest alla nikerdama ning kui enne ei näinud midagi, siis selleks ajaks ei näinud sedagi. Kulus tohutu aeg enne, kui alla saime, veel tohutum aeg enne, kui oma linna jõudsin ning veelgi tohutum aeg enne, kui oma koju jõudsin. Peab ütlema, et täna mulle Island eriti ei meeldinud. Ei meeldinud jah! Ma leian, et Island on mulle väikese seletuse võlgu kasvõi juba selle koha pealt, et on see siis ikka päris normaalne, et ma elusolemisest nii piiritut rõõmu tunnen?!

Islandil. Kohalolek ja rändamine

Подняться наверх