Читать книгу Kõlupead Ameerikas - Siim Holvandus - Страница 10

“Paks on see budist, Oleg või Alik või mis ta oligi?” tundis Raivo huvi.

“Sama jah, oled teda minu arust Tartus näinud, kui ta mul külas käis.”

“Selge pilt. Kellega on sul plaanis seal kokku saada?”

“Ma pole kellegagi konkreetselt kokku leppinud, sest seni polnud ka plaani õnnestumine sugugi kindel. Aga nüüd, kui sa tõesti otsustad ise õla alla panna, hakkan asjaga tõsiselt tegema. Praegu võin nimetada vaid neid, kellega on mul olnud mingid kontaktid ja kelle poole ma kohtumise asjus kindlasti pöördun. Esiteks tahaks kohtuda Sonny Bargeriga, legendaarseima põrguingliga. Arvan, et ta ei ütle ära, ehkki Hell’s Angels on äärmiselt suletud klubi – tõlkisin ikkagi tema autobiograafia eesti keelde ning aitasin tal sel viisil mõned dollarid teenida.

Paari aasta eest püüdsin interneti teel intervjueerida ka Mustade Pantrite partei endist presidenti Bobby Seale’i. Taat oli küll lahkesti nõus, kuid jättis küsimustele lõpuks ikkagi vastamata. Arvan, et mind ei saada pikalt ka Cynthia Plastercaster, üks tuntumaid groupie’sid, kel on vägev kogu rokistaaride peeniste jäljendeid. Tema oli omal ajal üks Frank Zappa kodakondseid, mina aga olen siiani Zappa fänn ning tema kontori rahvaga telefonitsi korduvalt vestelnud. Kangesti tahaks kohtuda ka Zappa lapsukeste ja lese Gailiga.”

“Kust sa numbri said?” tundis Raivo huvi.

“Olin üks kolmest Nõukogude Liidu kodanikust, kellele saadeti Zappale pühendatud põrandaalust, samizdat-ajakirja Society Pages. Suhtlesin ka selle toimetajatega ja nemad selle numbri andsidki.”

Nende kõnedega oli üldse pull lugu. Üheksakümnendatel aastatel oli Tartus majaomanikel tükk tegu, et telefoni majja saada. Minul igatahes seda polnud ja kõned toimusid öösiti Volgi^[2.] pool. Tahtsin saada kontakti ka Põrguinglitega, kuid ei teadnud ühegi osakonna numbrit – inglid ei laota infi asja ees-teist taga laiali. Peetril aga oli kohe hea nõu abiks: helistada politseijaoskonda ja küsida sealt. Nii siis tegimegi. Valisime keskjaama ja palusime end ühendada Oaklandi politseijaoskonnaga, sest just seal asub Hell’s Angelsi ematšarter.

Ei läinud veerandit tundigi, kui meile juba tagasi helistati ja öeldi, et ühendus on olemas. Hääle ja häälduse järgi võis aru saada, et traadi teises otsas on üpris kopsakas moorlaseeit. Too kukkus meie soovi kuuldes naeru pugistama ning tundis huvi, kes me sellised oleme? Vastasime, et kaks dumb European^[3.] ajakirjanikku Eestist. Eit rõõmustas edasi, kuid teatas, et kahjuks on see info konfidentsiaalne. Meie uurisime edasi, et kas inglid ikka tõesti on nii pahad poisid, kui neist kirjutatakse. Vastus oli ettearvatav, kuid oodatust leebem: vahetevahel ikka.

Meie aga ei jätnud jonni ja palusime keskjaamal sedapuhku ühendust võtta föderaalse juurdlusbüroo peakorteriga Washingtonis. Tundus, et valves oleval telefonistilgi tekkis meie üritusega teatud hasart. Seekord helistati tagasi juba paari minuti pärast. Telefonist teatas, et Washingtoniga ei õnnestunud ühendust saada, kuid meid ühendati FBI Põhja-Carolina kontoriga.

Seekord jäi jutt väga lühikeseks, Kui olime end tutvustanud ja oma tagasihoidliku plaani teatavaks teinud, kostis teisest otsast räige röögatus. Edasi tunti huvi, mis kuradi naljad need on, kes, kurat, me sellised oleme ja nii edasi. Kõigest võis aru saada, et härra eriagent võtab meie soovi ränga solvanguna. Tema puhkimisest võis aru saada, et ta on valmis meile kohe kallale või siis vähemalt pükstest välja kargama. Õnneks jõudsime toru hargile visata enne, kui naerust kägarasse kiskusime.

Proovida võib veel näiteks Michael McClure’iga, kes on üks viimaseid elus olevaid biitnikke ning oli tihedalt seotud Haight-Ashbury hipidega. Jack Kerouac on ta jäädvustanud Pat McLearina oma romaanis “Big Sur”. Tema on ka Janis Joplini laulu “Mercedes Benz” sõnade autor. Praegu teeb ta koostööd ansambli Doors klahvimängija Ray Manzarekiga. Mõne aja eest ilmus ka Hollywoodi filmistaari Peter Coyote’ autobiograafia “Sleeping Where I Fall”^[4.]. Ma ei teadnudki, et tema ongi seesama Koiott, üks Diggerite^[5.] liidritest, kellest Emmett Grogan^[6.] kirjutas oma autobiograafias “Ringolevio”. Kui tõsiselt netis tuhnida, võib leida paljude huvitavate inimeste kontakte. Mõni neist ikka oma jah-sõna ütleb.”

Raid mõtles mõne hetke ja noogutas nõusolevalt.

“Loend on muidugi muljetavaldav. Eks vaatame.”