Читать книгу Kõlupead Ameerikas - Siim Holvandus - Страница 21

Lõpuks võttis igavuse peletamise enda peale üks stjuardessidest, kes hakkas meid instrueerima kahepoolse immigratsioonikaardi täitmiseks. Seda tuli teha äärmiselt hoolikalt, sest üks pooltest rebitakse ära Ameerika Ühendriikidesse sisenemisel, teine aga jääb meie passi vahele riigist lahkumiseni. Selle puudumisel võivat meid ärasõidul oodata teatud ebameeldivused. Dokumendil fikseeritud andmed skaneeritakse ja seepärast peavad numbrid olema kirjutatud ameerikapäraselt, mis tähendas seda, et “1” asemel tuli kirjutada “I” ja “7” asemel “1”. Viimast nõuet kordas stjuardess nagu mantrat, väites, et valesti täidetud immigratsioonipaber võib takistada pääsu USA territooriumile.

Uurisin Raidilt, kas samasugune kord valitses ka kümne aasta eest ja tema vastas, et vist mitte. Mis seal ikka – 11. septembri järelkajad, rangemad turvameetmed.

Igaks juhuks küsisime endale tagavaraks mitu blanketti. Selgus, et meil on vaid üks pastakas ja ma loovutasin selle esmakasutusõiguse lahkelt Raidile, lootes tema vigadest õppida. Raivo kallas endale sortsu viina, minagi nihutasin oma klaasi talle lähemale, et ta ei peaks üksi jooma.

Viskasime käraka hinge alla ning Raivo alustas. Algul läks kõik libedalt. Ta luges hoolikalt küsimusi ja täitis kõik nõutavad kohad trükitähtedega. Numbreidki tuli kirjutada üsna palju ja nagu needus sisaldasid need nii ühtesid kui ka seitsmeid. Raivo ei kiirustanud, vaid töötas läbimõeldud aeglusega. Kõik oli juba korras, kui ta komistas – tõmbas number seitsme vertikaaljoonele kriipsu.

Mis parata, esimene vasikas kipub ju ikka aia taha minema. Uus blankett. Nüüd juhtus äpardus juba õige varsti ja see viis mehe endast välja. Pidasin peenikest naeru, lootes, kui kord minu kätte jõuab, näidata tõelist meistriklassi. Raid aga oli kangekaelne: mis sitasti, see uuesti ning asus kolmandat kaarti täitma. Kui seegi üritus oli vahetult enne töö lõppu untsu läinud, viskas ta paberid ja pastaka mulle sülle ning kallas endale suure sortsu viina. Loobusin igaks juhuks sellest ringist, lootes kaotatu pärast formulari täitmist siiski tagasi teha.

Kuid oh õnnetust! Ma polnud Raidi vigadest õppinud muud kui seda, kuidas vahetult enne töö lõpetamist viga sisse teha. Olin üsna närvis, sest blanketid said otsa, Raid aga kõhistas kahjurõõmsalt naerda.

“Palun, kas te annaks meile veel mõned blanketid?” pöördusin ühe vanema stjuardessi poole.

Vastuseks nähvati, et lennuk pole trükikoda. See vastus muutis mu tigedaks.