Читать книгу Kõlupead Ameerikas - Siim Holvandus - Страница 11

Aprilli alguses helistaski ta tagasi.

“Tundub, et mul õnnestubki reis kaasa teha. Mu teaduspartner on juuli alguses Harvardis ja talle sobib, kui ma tulen tema juurde kuni 15. juulini.”

“Siis on ju kõik korras!” rõõmustasin mina ja kutsusin ta õhtul enda poole, et plaane täpsustada.

Jõudsime kokkuleppele, et väljasõit võiks olla 25. juunil ja tagasilennupiletid tuleks osta 8. augustiks. Nii oleks meie reisi pikkus 45 päeva, tagasi Eestisse jõuaksime 9. augustil, sest ajavahe USA läänerannikuga on 11 tundi. Tingimus, et me rangeid tärmineid paika ei pane, millal kuhugi jõuda ja millal edasi startida, rahuldas samuti meid mõlemat. Otsustasime, et kui teel midagi huvitavat ette jääb, siis korrigeerime plaane.

Raivo tegi ettepaneku põigata pärast Las Vegast mõneks päevaks sisse San Diegosse, õigemini selle eeslinna Solana Beachi.

“See on otse Vaikse ookeani ääres, seal elab minu diplomitöö juhendaja ja tema juures saaksime samuti pärast pikka reisi kosuda. Umbes nädalapikkuse ratastel veedetud aja järel kulub see meile ära. Me ju ei tea, kuidas ja kus meil enne Vegasesse jõudmist ööbida tuleb.”

Mul polnud ookeaniäärse puhkuse vastu midagi, pealegi ei uskunud ma, et meil kulub pelgalt sõidu peale kümme päeva.

Leppisime veel kokku, et mina kui vähem hõivatud inimene tellin lennukipiletid ja sondeerin pinda, kus New Yorgis nädal aega peatuda. Enne kohtade broneerimist hostelis või hotellis konsulteerin kindlasti ka Raivoga. Minu õlule jäi ka tutvumine võimalike ööbimiskohtadega Las Vegases, Los Angeleses ja San Franciscos.