Читать книгу Kõlupead Ameerikas - Siim Holvandus - Страница 19

Pika lennujaamakoridori nurga taga varitseski üllatus – ajutiselt üles seatud metallidetektor ja Lufthansa turvadest erinevas vormiriietuses kamp, pooled neist mustanahalised.

“Ahaa,” jagas Raivo pildi ära, “’meeriklased ei usalda saksmanne, neil on oma kontroll.”

Nii see oligi ja nüüd võeti meid ette hoopis põhjalikumalt. Taskud lauale tühjaks, kuued, vestid samuti lauale, kellad, püksirihmad ja kingad maha ning sokkide väel läbi metallidetektori. Mõned, arvatavasti kahtlasemad tüübid, mina kaasa arvatud, kobati ka käsidetektoriga läbi. Pärast läbivalgustamist tuli käsipagas avada ning osa asju välja tõsta.

Arvasime, et nüüd on tee lennukisse lõpuks ometi avatud, kuid võta näpust – ees ootas veel üks kontroll, kus tuli kõik eelnenu veel kord läbi teha. Hakkasin närvi minema. Kella närviliselt uuesti randmelt võttes rebisin selle rihma katki. Olin selle äsja endale Tartu kaubamajast soetanud, jäänud uskuma poeselli juttu kõrgekvaliteedilisest Itaalia rihmast ja maksnud tavalisest pea poole kõrgema hinna. Nüüd selgus, et mind oli pügatud ning mulle kvaliteetkauba asemel sokutatud tavaline pask.

Minu ees seisev üsna kerekas härrasmees, arvatavasti eurooplane, sest tallegi tundusid kolmekordsed turvameetmed ja nende põhjalikkus ootamatud olevat, hakkas lisaks kingadele ja püksirihmale ka pükse maha võtma. Selle peale viibutas eriti kerekas moorlane rahustavalt kätt: püksid võivad jalga jääda. Sisimas mõtles ta arvatavasti:

“Dumb Europeans!”

“Ma ei saa aru, kas nad arvavad, et teel lennukisse võib keegi suletud alal meile pommi taskusse sokutada või?”

Raivogi meelest oli turvakontroll üle pingutatud.

“Aga parem ikka nii, kui et üleval õhus pauk ära käib,” arvas ta.

“No ei tea, ei tea,” kahtlesin mina. “Kas nad peavad terroriste tõesti mõhkudeks ja kretiinideks, et kui üks taibu on püüdnud tinamenti kingakontsade sees lennukisse toimetada, et siis kõik ülejäänud temast eeskuju võttes lõhkeaine samuti kingakontsadesse peidavad,” viitasin mõnda aega tagasi kinni võetud terroristile.

Mul oli varemgi olnud lennukile saamisega probleeme – ilmselt pikkade juuste pärast. 1980. aastal kästi mul Jerevani lennujaamas kohver avada ning küsiti pärast selle läbisobramist, kus mu nuga on. Vastasin, et ma pole mingi väitsamees, ja et mul on teises kotis hoopis kalašnikov.

Seda poleks tohtinud öelda. Kohale vilistati veel teisigi vapraid ja valvsaid miilitsatöötajaid, kõik tõmmud ja lopsakate vurrudega. Äärepealt oleksin lennukist maha jäänud, sest mul oli tükk tegu nende veenmisega, et tegemist oli süütu naljaga, mul polegi teist kotti ja minu vastuse provotseeris nende tobe küsimus noa kohta. Tegelikult olen ma aus nõukogude student Tartu ülikoolist, pealegi veel kursuse parim, mis oli küll väike liialdus.