Читать книгу Kõlupead Ameerikas - Siim Holvandus - Страница 17

25. juuni varahommikul Tartust Tallinna poole teele asudes olime Raivoga olnud juba 17 tundi magamata. Käimas olid Euroopa meistrivõistlused jalgpallis ja meie stardile eelneval päeval kanti üle esimest veerandfinaali, Portugali ja Inglismaa mängu. Tahtsime seda näha ning otsustasime, et paariks tunniks, mis pärast mängu väljasõiduni jäi, pole mõtet teki alla ronida. Lootsime end välja magada kaheksatunnisel lennul Münchenist New Yorki.

Kohvrite pakkimine oli kulgenud muretult, kui välja arvata medikamendid. Kumbki meist ei kavatsenud Ameerikasse põdema sõita, kuid väike käsiapteek peaks igaks elujuhtumiks ikkagi käepärast olema. Volgi naine Maria koos Immanueli^[1.] kaasa Janaga olid nii lahked, et panid meile mingid rohud kokku.

Kukalt sügama sundisid uinutid. Ilmselt läheks neid tarvis, et kas või näiteks pikka lennuaega magades veeta ja võimaliku üleväsimusega võidelda. Kuid meil oli meeles lugu ühest tuttavast, kellele kaasa võetud rahustid ja uinutid maksid Inglismaa-reisi. Ja seda hoolimata raviarstilt ning koguni tervishoiuministeeriumist kaasa saadud dokumentidest. Paraku polnud neist kasu, sest Ühendkuningriigi piiril taheti näha retsepte, mille alusel medikamendid apteegist välja olid ostetud. Jutu peale, et Eestis kehtivad ühekordsed retseptid, mis ravimi väljastamisel jäävad apteeki, vaid muiati. Ning tuttav saadeti tapiga tagasi Eestisse.

Nii tõmbasimegi rahustid ja uinutid nimekirjast maha – parem karta kui kahetseda. Rajasime Raivoga lootused häda korral vana äraproovitud vahendi hundijalavee peale.