Читать книгу Kõlupead Ameerikas - Siim Holvandus - Страница 12

Lennukipiletitega läkis kõik libedalt, kuid meil polnud veel USA viisat. Selle saamisest või sellest ilma jäämisest räägiti igasuguseid pööraseid lugusid. Ajalehtedes kirjutati ja telekast näidati inimesi, kellele Ameerika Ühendriikide saatkond keeldus hoolimata korras dokumentidest ja küllakutsest viisat väljastamast. Põhjusi ei teadnud keegi. Saatkond aga tõrjus kõiki süüdistusi ja etteheiteid väidetega, et tegelikult öeldakse ära vaid maksimaalselt 15 protsendile viisataotlejaist ja et keeldumine tuleneb taotlejate mittevastavusest kehtivatele reeglitele. Meil Raidiga seisis selle kadalipu läbimine veel ees.

Kõigepealt tuli täita ankeet Ameerika Ühendriikide saatkonna koduleheküljel. Lugesin selle enne täitma asumist läbi, et, jumal hoidku, kogemata mingeid apsakaid ei juhtuks. Siis hakkasin pihta. Küsimustik oli üsna põhjalik, selle täitmine võttis aega tubli pool tundi. Kõik läks ladusalt küsimuseni, kas kunagi on keeldutud mulle USA viisa väljastamisest või mingil põhjusel tühistatud kehtiv sissesõiduviisa. Vastasin “ei” ja tegin ettenähtud kohta linnukese. Olles kõigile küsimustele vastanud, salvestasin vastused ning lugesin tulemuse enne printimist igaks juhuks üle. Ja tänu taevale, et ma seda tegin. Programm oli salvestanud minu vastuse küsimusele, kas mulle on keeldutud viisat väljastamast või on see enne kehtivuse lõppemist tühistatud, “jah”.

Kustutasin juba täidetud küsimustiku ja hakkasin otsast peale. Seekord võttis vastamine veelgi rohkem aega, sest kontrollisin iga vastuse erilise tähelepanuga üle. Oma arust tegin kõik õigesti, kuid lõpptulemuses seisis kurikuulsa küsimuse vastuseks jällegi “jah”. Igavene jama. Kartsin, et sellise vastuse peale ei hakata seal saatkonnas asjade seisu põhjalikumalt uurima ning mind saadetakse pikema jututa pikalt – hüvasti, Ameerika!

Helistasin Raivole. Tema polnud veel ankeeti täitma hakanud. Seletasin talle probleemi ära ja tema lubas juba samal õhtul omakorda proovida ning mulle tulemusest teatada. Õhtul ta helistaski.

“Midagi on perses jah,” venitas Raid pikalt.

“Mida ette võtta, kas helistada saatkonda ja küsida, milles on asi?”

“Oled sa proovinud küsimustiku printida ja käsitsi täita?” tundis Raivo huvi.

“Veel mitte. Kas arvad, et programm on vigane ja nii läheb õnneks?”

“Alguses on ju seal koduleheküljel öeldud, et ankeedi võib täita nii arvutis kui ka käsitsi. Mis vahet seal siis on ...” arvas Raid.

“Nojah, aga minu käekiri on, tead isegi.”

“Täidad siis trükitähtedega. Küll sa hakkama saad.”

Ja ma saingi hakkama. Tont teab, kas see pisike juut ankeedi täitmise programmis oli ’meeriklastel tahtlikult sisse kirjutatud või mitte, kuid paljudel inimestel, kes tulemust hoolikalt läbi ei lugenud, jäi Ühendriikide sissesõiduviisa arvatavasti saamata just selle programmiapsaka tõttu.

Mis seal ikka, aga nädala pärast saadeti meile saatkonnast elektronkirjad, milles paluti teatada, mis kuupäev meile vestlusele tulemiseks sobib. Seda me siis ka tegime.