Читать книгу Kõlupead Ameerikas - Siim Holvandus - Страница 18

Tallinna–Müncheni lennukis püüdis Raivo tukkuda, mina aga asusin tutvuma eelmisel päeval ostetud digikaamera kasutusjuhendiga. Nentisin, et fotoka võimalused on vägagi suured ja selle kõigega tutvumiseks jääb lennuajast vajaka.

Avar ja üllatavalt inimtühi Müncheni lennujaam jättis hea mulje. Ent edasilennuni oli ropult aega. Söögiisu veel polnud, sest Eesti Õhk oli pakkunud ootamatult toeka eine. Nõnda kooserdasimegi niisama ringi, kiigates sisse baaridesse ja söögikohtadesse. Mnjaa, hinnad olid siin kopsakad. Alumisel korrusel aga oli pood, kus pakuti õlut ja igasugust snäkki vägagi soodsate hindadega. Jätsime selle meelde.

Pisut aitas aega veeta lennujaama ruumidesse hajusalt laiali paigutatud Harley-Davidsonide näitus. Unisust polnud, ehkki olime nüüdseks olnud juba 27 tundi magamata.

Ka lennujaama ümbruses valitses inimtühjus, nagu polekski tegemist Baierimaa pealinnaga. Üllatuseks avastasime lennujaama Hiltoni taga väikese palmisalu. Istusime kõnnitee äärekivile maha, sest pinke polnud.

New Yorgi lennule registreerimise alguseni oli aega kolm tundi. Võtsime ajaviiteks mõned õlled ja kõrvale sändvitšid. Need olid kaks pikuti pooleks lõigatud saia, vahel sinki, vorsti, juustu, salatit. Odav ja röögatult kobe söömaaeg.

Suitsetasin järjepanu. Ees oli kaheksatunnine lend ja ma ei kujutanud ette, kuidas suitsunäljaga toime tulen. Epp seletas pärast üht lendu üle ookeani, kuidas ta oli hoolimata nikotiiniplaastritest – ta oli end nendega täis kleepinud nagu pipraplaastritega – suitsunäljast hüsteeriliselt nutma puhkenud. Stjuardessid olla olnud väga tähelepanelikud ja hoolivad ning kallanud talle aina konjakit juurde. Küllap arvasid, et muidu hakkab Epp krampi kiskuma. Minul seisis see katsumus veel ees. Suitsunälja ootus oli hullem kui suitsunälg ise. Mul oli vestitaskus nikotiiniga näts, kuid pärast Epu juttu polnud sellesse erilist usku.

Ootasime end Lufthansa sektoris möllides suurt ja ranget puistamist, mida aga ei toimunud. Kott valgustati läbi, kena tütarlaps uuris naeratades pileteid ja passikontrollgi sai läbitud nagu lepase reega.

“Kas see ongi kõik?” küsisin.

“Meie poolt küll,” sain vastuseks.

Mind vaadati üpris kummalise pilguga. Peagi sain aru, et see pilk oli olnud kaastundlik.