Читать книгу Kõlupead Ameerikas - Siim Holvandus - Страница 23

NEW YORK – MAAILMA NABA

ŠOKK BROOKLYNIS. MOORLANNA NÕUAB JOOTRAHA. NAPAKAS TELEFONIKAART. VABADUS OLI LUKUS. HIINALINN. EMPIRE STATE BUILDING. MÕRVATUD LENNONI JÄLGEDES. ÖISES SLUMMIS. KÜLAS BIITLITE MARIHUAANAÕPETAJAL. TÜKIKE VENEMAAD BRIGHTON BEACHIL.

New York võttis meid vastu lämmatava kuumusega. Enne piirikontrolli minemist tõmbasin kolm suitsu järjest.

“Pole mõtet kuhugi kiirustada. Kama kaks, kas seisame siin või järjekorras,” seletasin Raivole, kes sedapuhku ka ise sigareti tossama pani.

“Tundub, et siin on üsna palavad ilmad.”

“Kas New Yorgis on see probleem?” tundsin huvi.

“Kõik sõltub niiskusest. Kui õhuniiskus on suur, siis on siin päris paras infarktiilm.”

Viskasin koni viisakalt prügikasti ja sisenesime lennujaamahoonesse.

“Mis on teie reisi eesmärk?” tundis immigratsiooniametnik minu passi uurides huvi.

“Turism.”

“Kus kavatsete New Yorgis peatuda?”

“Greenpointis YMCA hostelis,” vastasin uhkelt.

Ametnik, kes oli juba valmis templit passi lööma, tõstis pilgu ja uuris mind valvsalt.

“Oleme sõbraga nädala New Yorgis, siis lähme Connecticutti sõprade poole. Sealt võtame auto, sõidame Chicagosse ja sealt edasi läänerannikule,” seletasin vurinal, et mitte anda ametnikule võimalust minu juttu katkestada enne, kui olen jõudnud meie plaane lähemalt tutvustada.

Tundus, et jutt mõjus – ametnik kraamis välja sõrmejäljeskanneri ning lajatas pärast minu daktüloskoopimist templid vajalikesse kohtadesse.

“Miks sul nii kaua läks?” tundis Raivo huvi. “Liigne ausus pole veel kellelegi kasuks tulnud,” arvas ta pärast minu jutu ära kuulamist.

“Eks ma siis pistan pärakusse sõrme, ergutamaks vaimu, minu, sitaratta, jaoks see võimalus on ainus,” parafraseerisin Albert Trapeeži.

“Just, just.”

METROORONGIDEGA BROOKLYNI POOLE

Kokkuhoiu mõttes olime otsustanud taksost loobuda ning omal jõul jõuda hostelini Brooklynis. Lennujaama ümber kurseeriva airtrain’iga logistasime metroojaamani, kus asutasime end New Yorgi allmaaraudtee kaardi ette liinidega tutvuma. JFK lennujaama metroojaam asus sinisel liinil ja selleks, et jõuda Nassau või Greenpointi peatuseni helerohelisel liinil, tuli kaks korda ümber istuda.

“Kuradi keeruline värk,” arvas Raivo ja meenutasime igatsusega Moskva lollikindlat metrood.

Kennedy lennujaama allmaaraudteejaamas seisid õnneks piletiautomaadid, kus sai maksta ka kaardiga. Rongideni viis pikk tunnel. Minu kohvril olid rattad kitsama külje all ja see kippus iga väiksema kalde puhul külili vajuma.

Olime valmistunud koristamata, räpasteks metroojaamadeks ning kohtumiseks pättide ja hulgustega, kuid midagi sellist silma ei hakanud. Jaam oli pooltühi nagu vagungi. Ei midagi kahtlast.

Võtsime metrookaardi välja ja püüdsime saada kohalikelt juhatust, kuidas kõige lihtsamalt sihtkohta jõuda. Paraku raputasid need, kelle poole pöördusime, kahetsevalt pead. Lõpuks panin tähele, et üks meie vastas istuv rastamütsiga vana moorlane piidleb meid tähelepanelikult. Tema käeviipe peale võtsin ta kõrval istet. Torkasin talle kaardi nina alla ja näitasin peatust, kuhu jõuda tahtsime. Taat arvas, et iseseisvalt ei jõua me ilmaski pärale ja pakkus oma abi. Hoidsime ümberistumisjaamades tema tuulde, püüdes teda mitte silmist kaotada.

“Vaata, kuidas suusatab,” juhtis Raid mu tähelepanu taadi kummalisele, kuid siiski kiirele liikumisviisile.

Iga sammu järel laskis ta põlved nõtku, misjärel sooritas pika sujuva äratõuke nagu suusataja.

“Äkki on pilves,” ähkisin mina, meenutades Henri Charriere’i Papilloni, kus üks pidevalt kokalehti järav indiaanlane täpselt samuti edasi liikus.

Lõpuks viipas taadu meid enda juurde ja ütles:

“Sõidate selles suunas ühe peatusevahe.”

Pakkusin talle viit dollarit, kuid ta viipas tõrjuvalt, lehvitas kätt ja suusatas minema.

MEIST SAAVAD “NOORED KRISTLIKUD MEHED”

Metroojaamast väljudes tabas mind esimene šokk. New York, õigemini Brooklyn, nägi välja nagu peldik või tõeline slumm. Majad olid maksimaalselt viiekordsed, tänavad räpased, prügikastide kõrval kuhjus rämps.

“Ära erutu, see on veel igati kobe elurajoon,” lohutas mu trööstitu ilme ära näinud Raivo.

Oli juba pime ning tänavad üpris inimtühjad. Kelleltki polnud küsida, kuhupoole minna ja hakkasime astuma metrooliiniga samas suunas, teades, et meid huvitav tänavajupp asub kahe peatuse vahel. Õnneks me ei eksinud, sest juba viie minuti pärast terendas ees internetist tuttav YMCA – noormeeste kristliku ühenduse hostelihoone. Läbi akna oli näha, kuidas üks moorlasepiiga jooksutrenažööril pekiga võitles. Ronisime trepist üles ja trügisime läbi õõts-uste öömaja vastuvõturuumi.

Hostelitöötajate omavahelisest jutust saime aru, et tegu on puhtalt poolakate ettevõtmisega, nad patrasid omavahel valju häälega, panemata külalisi millekski.

Viskasime dokumendid letti ja teatasime, et meil on siin kahekohaline tuba broneeritud. Väga noore välimusega vastuvõtutöötaja sukeldus kompuutrisse. Millegipärast kulus tal meie broneeringu leidmiseks üüratu aeg.

“Miks on teil siin kirjas kaks broneeringut?” küsis ta lõpuks juhmi näoga.

“Arvatavasti sellepärast, et esimese broneeringu kohta ei saanud me kinnitust,” vastasin.

“Aga meil pole teile kahest tuba pakkuda.”

Tere talv.

“Te tahate öelda, et hoolimata teile laekunud kahest broneeringutaotlusest pole te kumbagi rahuldanud? Miks pagana päralt te siis meile kinnituse saatsite?”

Torkasin talle nina alla kinnituse prindi.

Poolakas mõmises midagi ja asus uuesti arvutit skrollima.

“Meil on pakkuda ainult ühe voodiga tube,” teatas ta lõpuks.

Olin juba üsna närvis ja Raivogi puhises kahtlaselt.

“Mis seal ikka, eks andke siis see. Oleme juba nelikümmend tundi magamata. Ainuke, mis meid huvitab, on koht, kus end külili visata. Eks järgmine päev klaarime,” ütlesin, ehkki oleksin hea meelega välja ladunud kõik Švejkist meelde jäänud vigased poolakeelsed väljendid, nagu näiteks dupe zasranne ja wiencej srač nje bendzeš.^[1.]

Poolakas torkas meile nina alla YMCA-ga liitumise avaldused. Ehkki seda polnud internetireklaamis mainitud, tuli enne öömajale pääsemist liituda noorte kristlike meestega. Täitsime avaldused vingumata, sest väsimus hakkas meist võitu saama. Siis kasseeris administraator meilt kakskümmend taalrit võtme tagatisraha ning vajutas nupule laua all. Tõotatud trepini viiva ukse lukk avanes valju klõpsuga. Mingi klõps käis ka minu sees, valmistusin halvimaks.

Ronisime mööda kuid puhastamata vaibaga kaetud treppi kolmandale korrusele. Me polnud lootnud numbrisse ei kempsu ega dušši, kuid laudadega kinni löödud kemmerguuks oli siiski üllatus. Tuba ise oli pisike ja spartalik: seal oli vaid suur voodi, laud, tool, prügikast ja televiisor. Aken, mis avanes politseijaoskonna poole, oli pärani lahti. Õnneks ei lennanud õhus sääski ega muid satikaid.

Raivo tegi kohvri lahti ja tõmbas sealt võetud plätud jalga.

“Lähen teen mugavustega tutvust,” teatas ta ukselt.

Ajasin endalgi liigsed riided maha, jättes siiski särgi selga ja püksid jalga – tuleb ju mulgi varem või hiljem minna mugavustega tutvuma. Raivo oli peagi tagasi.

“Peldik on korrus allpool, seal on ka kaks dušikohta.”

“Oli väga räpane?” pärisin pelglikult.

“On hullematki nähtud.”

Raivo pani lauale pudeli kokat.

“Trepikojas on telefon ja limonaadiautomaat.”

Lülitasin teleka sisse. Selgus, et kõigilt viielt kanalilt, mida see näitas, edastati järjepanu reklaami. Tahtnuks magada, aga und ei olnud. Sellised need lood üleväsimusega on. Meenus, kuidas püüdsin kord pärast 1500-kilomeetrist roolis istumist tulutult end välja magada. Uni küll tuli, kuid nägin terve öö unes, kuidas autot juhin. Hommikul ärgates olin nagu pohmeluses. Ainus, mis üleväsimusega toime tulla aitab, on enne voodisse minekut võetud tubli peatäis.

Vaatasin küsivalt Raidi poole ja ta noogutas nõusolevalt. Tõmbasin kohvrist välja viinapudeli.

“Oleme vähemalt edukalt New Yorki jõudnud,” tõstsin klaasi.

“Proosit,” vastas Raivo.

Neelasime käraka ühe lonksuga alla. Peale hammustasime teele jäänud lavkast ostetud banaane.

Magama läksime alles siis, kui suur viin oli tilgatumaks joodud. Tekke oli õnneks mitu, mis võimaldas meil ühes voodis magadeski teatud privaatsust säilitada. Hoidsime kumbki võimalikult oma voodiääre poole ja suhteliselt ebamugavast asendist hoolimata vajusime peaaegu kohe sügavasse unne.

KUHU JÄÄB JOOTRAHA!?

Kui hommikul silmad avasin, ujus meie tuba päikesekiirtes ega paistnudki enam nii rääbakas. Hoolimata vaid seitsmetunnisest unest, oli ka enesetunne ootamatult värske. Raid oli jõudnud juba alt administraatori käest toidutalongid tuua ja õhutas mind hommikusöögile ruttama.

Ehkki kell oli alles üheksa, valitses väljas kenake palavus ja taevas polnud pilveraasugi. Resto asus kahe kvartali kaugusel. Õnneks olid kvartalid lühikesed ja pärast mõneminutilist kiiret käiku olimegi uhke nimega toitlustusasutuse juures. Manhattan Drei Dekker (see asus Manhattani avenüül) kujutas endast suhteliselt avarat eri tasanditel asuvat kaheks jagatud ruumi. Enamik ettekandjaid olid tõmmunahalised ning meid võttis oma tiiva alla eriti matsakate mõõtmetega pigimust moorlanna.

“Tulge aga mamma juurde, tibukesed!” viipas ta ning nihutas ühe tooli lauast eemale.

Võtsime istet.

Menüü oli suhteliselt napp, YMCA talongide eest võis valida nelja roa vahel: peekon munapudruga, peekon härjasilmadega, pannkoogid hakkliha ja vahtrasiirupiga ning mingi puder. Valisin peekoni härjasilmadega, Raivo munapudruga. Toit oli okei ning portsudki üsna suured. Joogid olid tasulised, kuid rõveda maitsega kohvi sai siiski tasuta ja seda kallati soovi korral juurde.

“Nüüd ma mõistan, miks Charlie Manson lisaks Sharon Tate’ile ka Folgeri tütre laskis mättasse lüüa,” kuulutasin kohvitassi kohal nina krimpsutades.