Читать книгу Kõlupead Ameerikas - Siim Holvandus - Страница 9

2003. aastal hakkas reis konkreetsemat ilmet võtma: sain endale potentsiaalse reisikaaslase. Raivo Raid oli mu klassivend ja vana sõber, kellega suhtlesin tihedalt juba kaheksandast klassist alates. Ta oli Tartu ülikooli dotsent ning pidi samal aastal niikuinii nädalaks Bostonisse Harvardi ülikooli minema, et oma partneriga Somaaliast mingeid teadustööde asju arutada. Neil oli ilmunud mitu ühist artiklit, nüüd oli tarvis veel midagi paika panna.

Bioloogina oli Raid läbi matkanud ja suusatanud nii Koola poolsaare kui ka Põhja-Uuralid, elades üpriski ekstreemsetes tingimustes. Konni, vihmausse ja tigusid sõi ta juba ammu enne seda, kui need meie maalgi delikatessideks tunnistati. Reisil, eriti pikal reisil, on oluline, et reisikaaslased oleksid võimalikult isetud ega hakkaks oma soove teistele peale suruma, mis tekitab tahes-tahtmata pingeid, rahulolematust. Kui aga keegi reisiseltskonnast vinguma hakkab, on kõik mokas. USA-reis pole Tallinna või Läti külastamine, kust võib iga kell soovi korral tagasi koju põrutada, kui miski ei klapi. Vastastikune vastutulelikkus ja oma soovide põhjendamine, kaaslaste veenmine nende väärtuses ning vastuväidete kiretu ärakuulamine on reisi edukuse tagatis. Raivo väärtuses reisikaaslasena võisin veenduda ka isiklikult, kui 2000. aastal koos lastega autoga Tšehhis ja 2003. aastal rongiga Krimmis puhkamas käisime: ei mingit vingumist, mõttekad ettepanekud ning humoorikas suhtumine äpardustesse.

Raivo oli juba varemgi Ameerika Ühendriikides käinud: kümne aasta eest töötas ta kolm kuud New Jerseys ühe ülikooli juures ning tal oli teatud kogemustepagas ’meerikast olemas. Tema tollastest tähelepanekutest oli mul endalgi õnnestunud juba kasu lõigata. Näiteks rääkis ta, kuidas töökaaslased olid ta kord basseinipeole kutsunud, pärides ühtlasi, kas tal susped ikka on kaasas. Raid vastas, et on küll. Sellega asi siiski veel ei piirdunud – ujukaid taheti näha. Raivo näitaski siis meil tollal nii tavalisi üpris pisikesi ujumispükse. Need ei paistnud kohalikele eriti meeldivat. Milles asi oli, selgus siiski alles mõne tunni pärast, kui Raid kõrvale kutsuti ning talle vaikselt öeldi, et sellistest suspedest võib teistele peokülalistele jääda vale mulje, sest Ameerikas kannavad niisuguseid vaid homod. Ei jäänudki siis mu vaesel klassivennal üle muud, kui kohalikust spordipoest endale tublid pooletoobrised trusad osta, mida meil naljaga pooleks kutsuti “60 aastat nõukogude jalgpalli”. Igatahes kulusid Raivo kogemused marjaks ära enne 1995. aasta Türgi-reisi. Ostsin endalegi korraliku inimese ujumispüksid, et kiimalistes homoseksuaalsetes türklastes mitte äratada petlikke lootusi.

“On sul juba paika pandud aeg, millal Bostonisse lähed?” küsisin Raivolt.

“Täpset aega veel pole.”

“Sa tead ju küll minu plaanist Ameerikasse minna ja seal ookeanist ookeanini sõita?”

“See plaan on sul juba mitu aastat peas mõlkunud. Kas hapuks ei kipu minema?” õelutses Raid.

“Kaugeltki mitte,” pareerisin, “on olnud igasuguseid asjaolusid, miks see pole teoks saanud – pole olnud ei pappi ega reisikaaslast. Kuidas on lood sinuga, äkki teed ise kaasa?”

“Ei tea, kurat. Mul on ju sihtkoht Boston, aga sina tahad käia New Yorgis, Chicagos, Friscos ja tont teab, kus veel. Ja kahte kuud ei venita ma kuidagi välja. Saan Tartust ära olla maksimaalselt poolteist kuud.”

“Mis seal ikka, eks tuleb siis natuke plaane korrigeerida. Kui sa saad konkreetselt teada, kas ja millal saaksid kaasa tulla, paneme plaanid lõplikult paika.”

“Kus sul need tuttavad ees on?” tundis Raivo huvi.

“Epp ja Saul on kuskil Connecticutis ja Paks Chicagos. Nii et läände sõites tuleb algul hoiduda põhja poole ja Chicagost sõita edelasse. Kahju, et enam pole seda kuulsat Route 66 – ajaloolist maanteed Chicagost Los Angelesse. Muuseas, Connecticut jääb ju otse New Yorgi ja Bostoni vahele, nii et vahepeatusena peaks see sullegi hästi sobima.”