Читать книгу Kõlupead Ameerikas - Siim Holvandus - Страница 13

Paralleelselt viisaasjadega tegelemisega saatsin laiali meilid inimestele, kellega lootsin USA-s kohtuda. Kiireim vastus tuli Sonny Bargeri avalike suhete ja äriesindajalt Fritz Clappilt. Olin talle kirjutanud, et olen see taat, kes Bargeri autobiograafia eesti keelde ümber pani, et olen poolteist kuud Ameerikas ja tahaksin Sonnyga kangesti kokku saada.

Clapp saatis mulle oma moblanumbri ning palus mul talle helistada ükskõik mis kellaajal. Olin talle saatnud ka meie reisi umbmäärase ajagraafiku, mille kohta ta teatas, et 17. juulil viibib Barger külas Rockfordi inglite juures Illinoisi osariigis. See pidi olema kõigest paarisaja miili kaugusel Chicagost. See aeg sobis meie graafikuga peaaegu ideaalselt ning teatasin Fritzule, et Rockford on igati sobiv trehvamiskoht.

Kiire vastus tuli ka Black Panthers Party^[7.] endiselt presidendilt Bobby Seale’ilt. Seale oli kokkusaamisega rõõmsalt nõus, kuid teatas, et on juuni lõpuni kodulinnas Oaklandis ning naaseb Philadelphiasse alles 1. juulil. Seegi aeg sobis, sest kui planeerida trehvamine 2. juuliks, siis peaksime jääma New Yorki maksimaalselt planeeritust ühe päeva kauemaks, 3. juulini.

Kirjutasin hoolikalt üles Bobby Seale’i kontakttelefonid nii Elkin Parkis Philadelphias kui ka Oaklandis, lubades talle kohapeal kokkusaamine täpsemalt määrata.

Vastus tuli ka Cynthia Plastercasterilt, kes oli samuti nõus meiega Chicagos kohtuma. Temagi saatis oma telefoninumbri ning palus endale helistada, et kokkusaamise aeg täpsustada.

Vastused Michael McClure’ilt, Peter Coyote’ilt ja Zappade perekonnalt hilinesid ning jäidki lõpuks tulemata. Netis surfates sattusin äärmiselt huvitavale tüübile, keda hippy.com reklaamis kui oma sõpra ning soovitas ka tema kodulehekülge külastada. Taadi nimi oli Al Aronowitz, keda tituleeriti rokiajakirjanduse ristiisana. Ta oli töötanud kuuekümnendatel aastatel New York Posti ja Saturday Evening Posti juures ning intervjueerinud selliseid kuulsusi nagu Bob Dylan, biitlid, rollingud, Allen Ginsberg, Jimi Hendrix, Marilyn Monroe, Elizabeth Taylor, Phil Spector ja tont teab, kes veel. Intrigeeriv oli seegi, et ta oli äsja avaldanud raamatu “Bob Dylan and the Beatles”. Soovijad võivad tema intervjuusid ja muid lugusid lugeda aadressil www.blacklistedjournalist.com. Aronowitz oli ka mees, kes tutvustas Ginsbergi Bob Dylanile, Dylanit biitlitele ja biitleid marihuaanale. Väga huvitav.

Panin tallegi meili teele ja paari päeva pärast oli taadu vastus kohal: ta oli valmis meiega rõõmuga kohtuma, saatis oma telefoninumbri palvega talle New Yorgist helistada, et kohtumine täpsemalt kokku leppida. Härra Aronowitz kurtis vanust, rigiidsust ja palus telefonikõne ning kokkusaamise vahele jätta paar päeva, et kohtumine tema plaane väga segi ei lööks ja ta saaks selleks valmistuda. Klaar.