Читать книгу Kõlupead Ameerikas - Siim Holvandus - Страница 15

Ees ootas veel vaid ühe tõkke, Ameerika Ühendriikide saatkonna ületamine. Tagala kindlustamiseks olime igaks juhuks tellinud Paksult endale ka küllakutsed ja kokkulepitud päeval istusimegi autosse, olles eelnevalt kontrollinud kõikide võimalike vajalike dokumentide kaasasolekut.

Lisaks meile tungles USA saatkonna ukse taga veel umbes paarkümmend inimest. Kõik olid pisut närvis. Ega endagi enesetunne polnud just kõige kindlam. Mõne aja pärast juhatati kõik sisse ja meid hakati järjekorras letti võtma. Igale jutulkäijale pühendati umbes kümmekond minutit. Valmistusime pikemaks nüriks ootuseks, kuid õnneks saime ette juba teise satsiga.

Saatkonnatöötaja, atašee või kes, igatahes ameeriklane, küsis, kas vajame vestluseks eesti keele tõlki, meie aga vastasime uhkelt, et püüame ilma läbi ajada. Tundus, et vastus avaldas positiivset muljet. Muu hulgas tunti huvi, miks me just praegu soovime USA-sse sõita ja mida seal teha planeerime. Vastasime, et kavatseme Ameerika Ühendriikides pisut ringi reisida, sõita idarannikult läänerannikule ning tutvuda teele jäävate huvitavate kohtadega, et varemalt polnud meil plaanide realiseerimiseks küllalt raha, nüüd aga on seegi mure murtud. Esitasime talle ka lennukipiletite broneeringu kinnitused. Saatkonnatöötaja tundis huvi, kus kavatseme peatuda. Seletasime, et osalt tuttavate juures, osalt aga motellides. Jutu kinnituseks teatasin, et Chicagosse on meil isegi küllakutse, mispeale muidu üpris tuim ametnik ilmutas elavnemise märke ning küsis küllakutseid näha. Andsime need läbi luugi üle ja ametnik kadus kuhugi.

“Kurat, nüüd panin vist võltsi,” närvitsesin, “kuhu ta, raibakas, kutsetega põrutas?”

“Ei tea, äkki läks koopiaid tegema?” arvas Raivo.

Paks oli nende neetud küllakutsetega näinud päris suurt vaeva. Tal polnud veel USA kodakondsust, vaid kõigest elamisluba ja võibolla just selle pärast oli ta sunnitud kasutama Venemaalt ära karanud juudimoorist nurgaadvokaadi abi – kopsaka honorari eest muidugi.

Meil tuli närvitseda siiski vaid minutit viis, siis oli tšinovnik tagasi.

“Kutsed võite tagasi saada, kuid passid jäävad siia,” ütles ta ning palus meil kolme tunni pärast tagasi olla.

Pärast kerget einet oli meil aega teise kohtumiseni ikka veel kuhjaga ja me ei osanud sellega ette võtta muud, kui minna loomaaeda. Vihma hakkas tibama ja targemad elukad läksid varju, ainult tobedalt mäletsevad sõralised jõllitasid meid tühja pilguga.

Uuesti saatkonda jõudnuna oli vähemalt mul kama kaks, kas saame viisad või mitte. Tõenäoliselt andis tunda väsimus ja ka teatud pinge. Suur eeltöö oli ju ära tehtud ja kas see kõik pidi siis tõega olema asjatu.

Seekord edenesid asjad libedamalt. Inimesi hüüti üksteise järel letti ja need, keda viisaga õnnistati, tegid üsna ruttu vehkat. Need aga, kellele ära öeldi – meie nähes juhtus seda paaril-kolmel korral –, püüdsid lamenti lüüa ja saada asjatult vastust küsimusele, mis oli äraütlemise põhjus. Me päris hästi ei kuulnud, kuid seletused kippusid olema üsna ähmased – tont teab, mis ohtu äraöeldutes nähti. Kõige tõenäolisem põhjus oli arvatavasti viisarežiimi rikkumine, sest enamik viisast ilmajääjaid olid juba USA-s käinud.

Meile aga ulatati passid lihtsalt läbi luugi kätte. Igaks juhuks ei lahkunud me lauast enne, kui olime veendunud viisa olemasolus ja meile Ühendriikides lubatud viibimisaja sobivuses. Kõik klappis – tee USA-sse oli avatud.

1 Tartu kultuurträägerite kooskäimiskoht – Siin ja edaspidi autori kommentaarid. [ ↵ ]

2 Peeter Volkonski [ ↵ ]

3 Kõlupäine eurooplane [ ↵ ]

4 Magan seal, kus kokku varisen [ ↵ ]

5 Tuntumaid hipikooslusi, kommuun Haight-Ashburys [ ↵ ]

6 Legendaarne hipi, üks diggerite liidritest [ ↵ ]

7 Mustade Pantrite partei. Algselt oli partei nimi BPP for Home Defence – MPP Kodu Kaitseks, kuid hiljem nimi lühenes. [ ↵ ]

8 Young Men’s Christian Association – noormeeste kristlik ühing [ ↵ ]