Читать книгу Kõlupead Ameerikas - Siim Holvandus - Страница 22

Mõtlesin, mis kurat, ning peatasin teisel pool istmerida kuhugi kiirustava noorema ja kenama stjuardessi.

“Vabandust, meil läks üle igasugune huvi Ameerikasse lennata. Kas poleks võimalik lennukit ümber pöörata ning tagasi Euroopasse lennata?” kuulutasin valjult ja mõtlematult.

Raivo ja teiste istmenaabrite näoilmetest sain aru, millise lollusega olin hakkama saanud – ikkagi 11. septembri järelkajad! Stjuardess suhtus minu sõnadesse siiski üsna rahulikult. Vaikides jätkas ta liikumist endises suunas.

“Peast soe oled või?” sisistas Raid. “Mõtled ka, mida räägid?”

“See kuradi mõrd viskas kapsa välja,” kaitsesin end. “Kas arvad, et pööravadki lennuki ümber?”

“Ei tea. Aga võivad pöörata küll,” arutles Raivo. “Kuigi vaevalt nad seda teevad, New Yorgini on lennata maksimaalselt tund ja tagasilennuks ei jaguks meil ilmselt kütust.”

Tuju oli alla igasugust arvestust. Mõtlesin, et kui meil minu mõtlematu lolluse pärast reis tuksi läheb, pean ise kogu sita ära sööma. Viin oli otsas ja sirutasin tühja topka Raivo poole, et lisa saada.

“Kärakas on otsas,” vastas Raivo pärast pudeli uurimist. “Sulle, raisale, ei tohiks üldse viina kallata, sulle tuleks hoopis süsti teha!”

Mõnda aega istusime vaikides. Nojah, kui nüüd lennuk ümber pööratakse, läheb koguni mitmesajal inimesel reis untsu – ajakadu, närvid, jama transiitpiletitega jne. Püha müristus, ma ei suuda nende kahjusid elu lõpuni hüvitada!

Otsustasin minna stjuardessiga rääkima. Vabandada ja selgitada, et selle neetud immigratsioonikaardi täitmine viskas ära. Raivo manitses, et ma asja hullemaks ei ajaks.

Stjuardessid nägid mind lähenemas. Tegin ette hädise näo ja vabandasin ebaõnnestunud nalja pärast. Seletasin, et neetult raske on sissejuurdunud harjumustest võitu saada, et tegelikult oleme korralikud inimesed, et oleme juba kolmkümmend viis tundi magamata ning immigratsioonikaartide ebaõnnestunud täitmine viis meid endast välja. Avaldasin ka lootust, et minu mõtlematutel sõnadel pole soovimatuid tagajärgi.

“Pole midagi, ärge vaid erutuge,” rahustati mind. “Soovite blankette veel lisaks?”

Võtsin kaardid tänuga vastu ja sirutasin kena vestluskaaslase poole kahekümnedollarilise.

“Äkki kallaksite meile topeltbrändid, see kuluks meile praegu marjaks ära.”

Saingi kahte pokaali tubli kahe sõrme jagu napsi. Raha ei võetud.

“Mis nad seal taga sulle ütlesid?” uuris Raid, kui oma kohale jõudsin.

“Ilmselt on kõik korras. Tundub, et naljast saadi aru,” vastasin ja ulatasin Raivole immigratsioonikaardid. “Äkki püüaks enne napsi need ära täita. Tont teab, mis veel juhtuda võib.”

Nüüd saime kaartide täitmisega kenasti hakkama.

“Päris hea brändi,” arvas Raid. “Nüüd jääb vaid loota, et sind ei püütud petteks maha rahustada, et sa lennukis lamenti lööma ei hakkaks. Lennukompaniidel on juhend iga hinna eest probleemsed reisijad maha rahustada.”

“Arvad, et meil väänatakse alles Kennedy lennujaamas käed selja taha?” pärisin naiivselt.

“Kõik võib olla,” vastas Raivo jooki imedes.

Ma ei saanud aru, kas ta tahab mind õrritada või mõtleb seda tõsiselt. Oleks tegemist USA lennufirmaga, võiks meid tõepoolest Ameerika Ühendriikide pinnale astudes tsemendi peale toimetada, aga sakslased? Vastus pidi selguma lähima kolmveerand tunni jooksul, sest lennuk hakkas laskuma.

1 Peeter Volkonski poeg [ ↵ ]