Читать книгу Kõlupead Ameerikas - Siim Holvandus - Страница 20

Lennukis juhatati meid kõige viletsamatele kohtadele keskmises neljases istmereas. Nõjatusin seljatoele ja sulgesin silmad. Und ei tulnud, küll aga üldine ärev rammestus, milles teadvus registreeris viimase kui krabina. Üleväsimus, mis muud, magamatus oli kestnud juba kolmkümmend tundi. Minu keskmisest kasvust hoolimata oli lennukiistmel võimatu end mugavalt tunda. Ma pole kehalistele kontaktidele tundmatute, eriti meessoost inimestega eriti aldis ning isikuruumivastane agressioon mõjus kurnavalt.

Peagi kustus tuli, mis nõudis kohtadel püsimist ja turvarihmade sulgemist. Vahekäiku ilmus stjuuard kahe stjuardessiga, kes enda ees joogikaste lükkasid. Võtsime viskit. Joogisorts oli pisike, kuid mõjus elustavalt. Topsid olid peagi tühjad ja Raid, kes oli viinuski oma hoole alla võtnud – tal oli selleks väga sobilik pisike õlakott, kuhu pudel täpselt ära mahtus – valas meile tubli lõuatäie viina.

“No proosit siis!”

Tühjendasime topsid tilgatumaks. Viin oli soe, kuid selle mõju väga ergutav. Eluvaim hakkas sisse tulema.

“Mulle tuli suurepärane idee, kuidas Osama bin Laden saaks valgetele ja eriti lennukompaniidele sitta keerata,” kukkusin seletama.

“No kuidas?” uuris Raivo.

“Asi on väga lihtne. Ta peaks saatma lennujaama turvakontrolli mehe dünamiidi või plastiidiga perses ning võime informeerima, mis lennujaamas ja mis lennule mees end möllida kavatseb. Loomulikult võetakse terrorist kohe kinni.”

Raivo ei taibanud, mis kasu sest on.

“Kasu on ilmne,” seletasin. “Arvestades läbielatut – üleüldist kingakontrolli – saadetakse lennujaamade turvatöötajatele ringkirjad, kus nõutakse kõigi reisijate kehaõõnsuste läbipuistamist.”

Raid purtsatas viina rinnaesisele.

“Ah et kõik võtku aga uppasend sisse, turvatöötaja tõmbab endale kummikindad plaksti kätte ning sukeldub küünarnukkideni järjekordse reisija urruauku!”

“Just, just! Mõtle, millise põõna sellised turvameetmed lennufirmadele paneksid!”

“Igatahes. Aga mina saadaksin sellele missioonil ikkagi naisterahva. Saad aru? Kui mehel mahub pärakusse nii kilo jagu dünamiiti, siis naisele vähemalt poole rohkem – tal ju ka kehaõõnsusi rohkem.”

Nõustusin väärt mõttega. Lõime topkad kokku ja tühjendasime taas. Silme ees tantsisid pildid lennujaamades bin Ladeni provokatsioonile järgnevast kaosest. Niigi üle mõistuse pikk lennule registreerumise aeg pikeneb veelgi. Pärast tavakontrolli ja kingade jalast käsutamist lüüakse reisijad kahte lehte, meessoost ühele ja naissoost teisele poole sirmi taha. Aeg-ajalt kostab nii siit kui ka sealt heledaid kiljatusi, kui turvatöötaja on enne oma tähtsat missiooni vaseliiniga koonerdanud. Küllap kipuksid sellisele tööle eelkõige ka vaid teatud spetsiifiliste huvidega mehed ja naised. Ainus lohutus reisijatele aga on fakt, et ega siis iga päev saa mundrikandjatele nende ametikohustuste täitmisel perset näidata.

Igavus mattis hinge. Et sellega kuidagigi võidelda, tutvusin aerobussi peldikuga – ülimalt kidur ja ahistav. Kindlasti mitte õige koht klaustrofoobia all kannatajatele. Järasin pidevalt suitsetamisvastast nätsu. Sellest jäi suhu kibe maitse, mis võistles edukalt viina kibedusega. Mõningast vaheldust pakkus ka serveeritud niru eine.

Pärast neljandat lennutundi oli juba täielik siiber ning ootasin kannatamatult teateid meie asukoha kohta, lootes end lõpuks näha lähenemas USA idarannikule.