Читать книгу Elu täie tähelepanuga. Praktiline kursus teadlikkuse arendamiseks - Maitreyabandhu - Страница 18

Kas oled kunagi kööki kõndinud, et sealt midagi tuua, ning kohale jõudes avastanud, et oled unustanud, mille järele tulid? Kas oled mõnikord bussi minnes taskutest paaniliselt piletit otsinud? Kas oled kunagi mõne kokkusaamise unustanud, autovõtmed ära kaotanud, passi maha jätnud, olulise dokumendi valesse kohta pannud ning seda pärast paberikorvist otsinud? Sa pole ainus. Londonis unustatakse igal aastal taksodesse ja ühistransporti umbes 130 000 eset. Sealhulgas 10 000 mobiili, 7000 vihmavarju ning 6000 paari prille. Et sama toimub ka teistes Suurbritannia ja kogu Euroopa linnades, annab see kokku tohutu hulga unustamist! Iga kaotatud ese põhjustab valu – esialgne võpatus, kui kadumist märkame, millele järgneb kahetsushoog ja enesesüüdistuste tulv.

Tänapäevane elu tundubki koosnevat tervest hulgast väikestest kildudest – elukillud, mis ootavad lõpetamist, alustamist, salvestamist, lugemist, taotlemist, tühistamist, organiseerimist, meilimist, korrastamist, saatmist, mäletamist, kontrollimist, dokumenteerimist või säilitamist. See tekitab stressi. Ometi pole seda võimalik vältida. Seega peame oma elu killustatusele tähelepanu pöörama. Me peame igapäevast teadlikkust uurima asuma.

Teadlikkust harjutades üritame me õppida, et väikestel asjadel võib olla suur mõju. See on tõsi ka meie emotsionaalse elu, teistega suhtlemise ja igapäevase teadlikkuse arendamise puhul. Kui palju aega kulub meil teleripuldi või koduvõtmete otsimise peale? Statistikat leidub küll selle kohta, kui palju keskmine inimene kulutab aega vannitoas või internetis, ent kui palju aega võib kuluda telefonimärkmiku, päikeseprillide või rongipiletite leidmiseks? Ning ühtlasi ei tohiks unustada, et kui me otsitavat ei leia, võib see põhjustada paha tuju, millele järgneb ahelreaktsioon: me kaotame tööl kolleegiga vesteldes enesevalitsuse, tema sõimab seetõttu sekretäri, sekretär valab oma viha välja koristaja peale. Nõnda saadame oma ärrituse teiste sekka ringlema.

Kui me oleme õnnetud, kurjad või vihased, otsime me sellele sageli mingeid suuri ja olulisi põhjuseid – lapsepõlvetraumasid või maailmas valitsevat olukorda. Kuid äkki oleks parem, kui me teeksime väikeseid ja praktilisi muutusi oma elu elamises. Sest valdava osa jaoks meist pole elu täis monumentaalseid sündmusi ega ülekeevaid emotsioone, vaid pisikesi asju: auto parandusse viimine, mänguasjade kappi panek, internetis piletite broneerimine. Elu kulgeb ladusamalt ja õnnelikumalt, kui me väikesed asjad ära õiendame. Teadlikkus peabki algama nendest: peame meeles, et on vaja mähkmeid osta, lennuki väljumise aeg üle kontrollida, tegemata asjad nimekirjas tähtsuse järjekorras ritta seada. See ongi igapäevane teadlikkus.