Читать книгу Maalehe väike seeneraamat - Ain Raitviir - Страница 1

Seened on ammendamatu teema, millest võib ikka ja jälle kirjutada. Seeneraamatud, mis on ilmunud, on usinate kasutajate käes kahekümne või isegi kümne aasta jooksul narmendavaks kulunud. See pole ime, sest Eesti metsad on heal seeneaastal väga seenerikkad ja seenelisi käib neid korjamas tuhandeid. Eestlased on juba ammusest ajast seenelembene rahvas ja teadmised seente kohta, mida on hea söögiks korjata ja missugused on mürgised, on põlvest põlve edasi antud ja täienenud. Tänapäevalgi saame esimesed teadmised söögiseente kohta oma vanematelt, kuid tihtipeale on need kaunis piiratud: puravikud, pilvikud, riisikad. Lisaks ajalooliselt järgiproovitud traditsioonilisele seenevalikule leidub aga veel teisigi ja nendest sugugi mitte halvemaid söögiseeni, mida aga tuntakse palju halvemini ning mis kipuvad paari seenevaese aasta järel, kui metsast midagi eriti võtta ei ole, kergesti ununema. Selle raamatu koostamisel lähtusin seepärast printsiibist, et esindatud oleksid nii need seened, mida pea igaüks tunneb ära ka une pealt kui ka niisugused, mis ei ole seentele mõeldud ajusoppi kinnistunud.

Kokku kasvab meie metsades vähemalt 1200 liiki niisuguseid jala ja kübaraga seeni, mis tavamõiste „seen” alla mahuvad. Söögiks kõlblikke on nende hulgas umbes 400 liiki. Osa neist ei ole piisavalt heade maitseomadustega, teised jälle on niivõrd haruldased, et seeneline neid praktiliselt ei leiagi. Nii kahanebki igapäevaselt korjatavate seeneliikide arv ligikaudu sajale. Käesolevasse väljaandesse mahtus kolmandik nendest. Usun, et see valik on piisav kindlustamaks seenesõpra maitsva seeneroaga. Kindlasti märkab ta sedagi, et olen teadlikult välja jätnud mõned väga tavalised hästituntud seened nagu kaseriisika, männiriisika, mitmed puravikud ja pilvikud selleks, et tutvustada ka seni veidi kitsamas ringis tuntud seeni.

Kõik 30 seent, mida lugeja allpool leiab, on valitud kolme põhimõtte järgi. Esiteks olen neid kõiki ise korduvalt proovinud ja võin kinnitada, et nad on tõesti head ja maitsvad. Teiseks on nad kõik kergesti äratuntavad, kui neid pildi ja kirjeldusega tähelepanelikult võrrelda. Kolmandaks esindab seeneliikide valik enam-vähem võrdselt kõiki aastaaegu, nii et raamatuke taskus võib seeneline minna metsa varakevadest kuni tõelise talve alguseni välja.

Seeneaasta algab kevadel esimeste kevadlillede õitsemise ajal ja kevadseente haripunkt saabub koos toominga õitsemisega. Just siis leidub mürkleid, kogritsaid ja kurreleid kõige rohkem. Kevadhooaeg võib jääda lühikeseks, kui maikuu on päikeseline ja soe, sest veel täielikult lehtimata metsas kuivavad õrnad kevadseened päikesekiirte all kiiresti. Vihmaste ja jahedate ilmade korral võib neid aga leida mai lõpuni. Suvise seenehooaja algus sõltub jällegi tugevasti ilmast. Kestab põud jaanipäevani, pole ka seeni enne korralike vihmasid loota, kui aga enne jaani sajab, siis ilmuvad varakult võitatik ja haavapuravik, varsti nende järel ka harilik kukeseen. Juuli ja pool augustit on pilvikute ja puravike päralt. Augusti eelviimasel nädalal aga hakkab seenemaailma tasapisi sügis saabuma. Ilmuvad suur sirmik, kitsemampel, šampinjonid, külmaseened, lehter-kukeseen, ka riisikad. Tõelise seenesügise algusmärgiks on soomustindiku valged küünlad septembris. Oktoobri alguse öökülmad lõpetavad paljude suve-ja sügisseente viljumise ning algab hilissügiseste seente aeg. Nüüd lähevad hinda hobuheinik, lilla ebaheinik ja austerservik. Viimane neist kestab talve alguseni välja ja siis asendab teda meie ainus tõeline talveseen sametkõrges, mida pehme talve korral saab korjata novembrist veebruarini.