Читать книгу Maalehe väike seeneraamat - Ain Raitviir - Страница 6

Leccinum aurantiacum

Kübar: läbimõõt 4–30 cm, noorena poolkerajas, hiljem kumer või lame-kumer, oranž kuni tellispunane, kuiv, sile või kergelt viltjas, üle serva rippuva kübaranahaga

Torukesed: noorelt valkjad, muutuvad hiljem hallikaks või kollakaks, pikad, peened, väikeste ümarate pooridega, ei ole jala külge kinni kasvanud

Jalg: kõrgus 8–22 cm, läbimõõt 2–5 cm, silindriline, lihakas, tugev, kaetud noorelt valgete, vanalt punaste või punakaspruunide soomustega

Seeneliha: valge, tihe, muutub lõikekohtadel algul hallikaslillaks, seejärel varsti mustjaspruuniks, erilise lõhnata, meeldiva maitsega

Kasvukoht: haavikud ja segametsades haabade all

Esinemisaeg: juunist oktoobrini

Söödavus: hea ja maitsev söögiseen, ei vaja kupatamist

Kasutamine: sobib kasutamiseks nii värskelt, marineeritult kui kuivatatult. Muutub kõigi valmistamis-ja säilitamisviiside juures mustaks. Kõige maitsvamaks peetakse teda seenesupina või šnitsliks praetuna

Sarnased liigid: punase kübaraga puravikke, mida varem kõiki tunti punapuravikuna, on meil arvatavasti viis raskesti eristatavat liiki. Praktilise seenelise jaoks nende eristamisel tähtsust ei ole

Märkused: seeneliste hulgas punapea hellitusnime saanud punase kübaraga puravikud ilmuvad koos võitatikuga soodsate ilmade korral juba juuni esimesel poolel ja juhatavad sisse suvise seenehooaja