Читать книгу Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik - Aleksander Aivar Sarapik - Страница 10

Helmega seostub palju lugusid. Sealt on kindlasti esimesed sõbrad, kellega ma olen vahelduva eduga suhelnud tänase päevani välja. Helmes said alguse ka mu hobid: numismaatika, vanaraha kogumine, samuti margikogumine. Nii et kogumiskire algus.

Kuna ma olin aktiivne ja kaasasin pidevalt ka teisi inimesi, siis ma olin juba Helme sanatoorses koolis rühmavanem – eks siis sai ka punast kaelarätti kantud. Aga see oli huvitav: pioneerina sai morset ja metsas toimetulekut õppida. Ega siis tol ajal ei mõtle sümbolite peale sellisel kujul.

Ehmatusega pioneeriks.

Kuid mul oli onu Edur, kes elas maal meie talu kõrval. Tema lugu on eriline. Temast pidi saama katoliku preester, kuid pühitsusööl oli ta teinud ühe vale asja ega saanud pühitsust Riias. See on lugu, mida ta mulle ühel lõkkeõhtul rääkis, kui ta tegi meie metsas puid ja meil oli seal vahva, istusime ümber lõkke. Siis ta rääkis seda. Katoliiklastel on enne pühitsust palvetusaeg, oled öösel kirikus ja palvetad. Aga tema oli natukene tarbinud, mängis orelit ja jäi vahele. Suure kära ja müraga. Piiskop tegi otsuse, et ta ei saa pühitsust. Eesti jäi ilma ühest vaimulikust ... Aga tema lood olid vahvad ja ta avaldas kindlasti mõju. Ta oli eluaeg tõsine intellektuaal, luges palju ja suhtles kõigi nende lastega, kes me seal olime. Väikse poisina ma mäletan, kuidas ma istusin tema kööktoas. Ta oli kellassepp ja parandas kelli. Minule jälle meeldis kelladega mängida. Tema õpetas mind ka trükimasinal trükkima ja ma täitsa oskasin seda. Vahepeal see teadmine kuskile hajus, aga 1980. aastate lõpupoole sai juba ka endale trükimasin ostetud ja ümber trükitud materjale, mis olid n-ö keelatud teema. Onu Edur oli ka see, kes saatis mulle Helmesse, kui ma vanarahaga tegelesin ja uurisin seda, trükimasinal trükitud Eesti hümni. Ta teadlikult külvas.