Читать книгу Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik - Aleksander Aivar Sarapik - Страница 7

Olin päris väike, seitsme- või kaheksakuune, kui ma jäin kopsupõletikku. See läbipõlemine oli niivõrd tõsine, et ma pidin seetõttu uuesti käima õppima. Pärast seda läks see krooniliseks kopsupõletikuks ja olin selles ikka mitmeid ja mitmeid kordi, nii et lõpuks arstid ei kirjutanudki diagnoosiks enam kopsupõletikku, vaid kopsupõletiku ägenemist – pneumonia 2. See päädis teises või kolmandas klassis bronhoskoopiaga, nii et kopsust võeti lausa poole liitri kaupa mäda välja. Aga huvitav oli see, et tuberkuloosiks see ei löönud ehk siis ei tekitanud kopsu munasuurust auku.

Mu onu ja tädi olid siitilmast varases lapsepõlves kopsupõletikuga lahkunud: tädi vist seitsmeaastaselt ja onu veel väiksemana, 1,5–2-aastaselt. Nii et see haigus on meil peres olnud ja mina sain sealt ka oma jao kätte.

Kui tagasi vaadata, siis väikesele lapsele jäävad meelde ikka haiglad: kõik oli valge, kõik tädid olid valged ja linad olid valged. Tohutu kuumus, põlemine ja palavus. Kui ma vaatan tagasi oma lapsepõlve, siis on need esimesed meenutused.