Читать книгу Ülempreester Aleksander Aivar Sarapik - Aleksander Aivar Sarapik - Страница 19

Ma olen mitmel korral rääkinud ja ka „Pealtnägija“ saatele pikema intervjuu andnud – lendav papp või kuidas nad seal nimetasidki – oma ohvitseriks olemisest ja sellest sisemisest poolest, et mis oli kõige selle võti. See on seotud ühe suvega 1983. aastal, kui me pärast õpilasmalevat, kus ma olin pealiku abi (Igor Neemre oli juht), tegime õhtuti ja hommikuti trenni. See oli füüsiline ettevalmistus ja samas sai ka tööd tehtud, raha teenitud. Õpilasmaleva juhtkonnast parimatele tehti siis reis Kaukasusesse, mägedesse. See päädis minu jaoks mägedes klassikalise terviserikkega – mägihaigus, kõrgusehaigus. Kogemus, mis ma seal sain seda haigust üle elades, ületas kõik selle, mida ma eelnevalt olin kogenud. See oli surmaeelne seisund, kus keha jääb maha ja sisemiselt läheb elu edasi – ilma suurema sekelduseta.

Mu keha toodi ülevalt alla. Ma ei suutnud enam oma keha valitseda. Oli haigushoog hästi kõrge palavikuga ja väga selge iseenesest äraolemine – täiesti selge äraolek. Oli ka teatud mittemõistmine, et mis nad seal mu kehaga teevad. Ma nagu tõusin ja jalutasin ära, tõusin ja jälle jalutasin ära. Liikumine, väljakäimine oli hästi sisukas, hästi suhteinformatsioonirohke. Füüsiline muutus oli minu jaoks kuidagi loomulik. Ma olin teinud seal üleval mägedes hingamisharjutusi ja olin täiesti teadlikult end millekski ette valmistanud. Ja see seal siis realiseerus. Keha võeti tagant ära, aga sisu elas edasi. Sealt need otsused hakkasid ka tulema.

Seda on peaaegu võimatu rääkida viisil, ilma et ma kasutaksin sõnu, mida tegelikult ei tohi kasutada selle keskkonna osas. Mis kasu oleks sellest, kui ma räägiksin siin loo Moosesest, kes läks mäe otsa ja tuli sealt käskudega alla? Mis kasu oleks sellest, kui ma räägiksin loo, kuidas Kristus läks mägedesse ja mis Temaga seal toimus – oli see siis Tema muutumine või õndsuse kuulutamine? Mis kasu oleks sellest, kui ma räägiksin, mida koges Muhamed ... See on tegelikult seesama seisund, mis juhtub inimkehaga, kui see hakkab vahendama midagi seesugust, mis ei ole siitmaailmast ja mis on vastuolus kogu välise maailmaga. Ja paraku, et edasi elada, eksisteerida, peab leidma loogika, viisi, kuidas siin maailmas, selles välises maailmas toime tulla. Kui sisemine kogemus on saadud, et elu ei ole mitte ainult mateeria, vaid elu on energia, mis seda mateeriat koos hoiab, ja selle energia taga olev tahe, millel on kõik vaimse elu elemendid, siis ongi vaimne elu. See vaimne elu võtab keha üle. Vaimne elu on enne olnud ja jääb ka pärast olema ning sellel ei ole põhjust ega tagajärge, vaid see on seisund meis. Kui seisundimuutus toimub viisil, mis on ajas ja ruumis jälgitav – inimese enda poolt ja ka teiste inimeste poolt, kes seda tunnistavad –, siis no mida paremat sa siit elust ikka saada tahad.

Tallinnas Wismari tänava nurgal enne mägedesse lahkumist.

Vahetult enne keha allatoomist Elbruse jalamilt 1983. aastal.